Punuloogia. Linda Geddes

Чтение книги онлайн.

      Selle seisukoha toetuseks ei ole kuigi palju tõendeid, kuid üks uurimus näitas, et poisslast kandvatel naistel on suurem söögiisu. Uurimuses registreeriti 244 raseda toitumisharjumused ja leiti, et need, kellel sündis poiss, tarbisid päeva jooksul 10 % võrra rohkem kaloreid kui tüdrukute emad. Probleem on aga selles, et väga raske on kindlaks teha, kas sinu näljatunne on suurem kui mõnel teisel rasedal. Ka uurimuse autorid ise tunnistasid, et erinevus ei olnud piisavalt suur selle põhjal lapse soo täpseks ennustamiseks.

      Naiselik vaist öeldakse suutvat nii mõndagi, sealhulgas ka määrata tulevase lapse sugu. Ja see võibki olla lapse soo ennustamiseks üks parimaid vahendeid. Arizona osariigis tucsoni ülikoolis palus victor shamas 108 rasedal oma lapse sugu ära arvata. 75 neist väitis, et neil on selle kohta kindel sisetunne või et nad nägid seda unes, ja 60 % neist arvas õigesti – mis on rohkem, kui huupi arvamise korral eeldada võiks. Kui teadlased jätsid mängust välja naised, kellel oli tugev eelistus poisi või tüdruku saamiseks, läks uurimusse jäänud 48 naise ennustus 71 % kordadel täppi. Paraku ei jõudnud see töö kunagi trükki, kuid annab ometi relva kätte naistele, kelle partnerid käivad vahetpidamata välja kentsakaid poisinimesid: „Kahju küll, kullake, aga ma lihtsalt tean, et see on tüdruk…”

      See ei ole niivõrd vananaistejutt kui huvitav detail ühest teadustööst, mis 2007. aastal ämmaemandate internetifoorumisse postitati ja seal tulise diskussiooni käivitas. Kanada sonograafiaspetsialist Saad Ramzi Ismail väitis, et on ultraheliskaneeringut teinud 5376 rasedale ning leidnud, et see, millises asendis platsenta emakaseinale kinnitub, ennustab kindlalt, kas naisel sünnib poiss või tüdruk. Ramzi ütles, et 97,2 % meessoost loodetest kinnitub emaka paremale poolele ning 97,5 % naissoost loodetest vasakule. Kuigi Ramzi töö on koostatud teadusliku uurimusena, ei ole see ilmunud üheski kolleegide silma alla jäänud ajakirjas, mistõttu teistel teadlastel ei ole olnud võimalik tema meetodeid üksikasjalikult uurida. Ka ei andnud ta rahuldavat vastust selle kohta, miks platsenta asukoht lapse sugu mõjutama peaks. Ühes varasemas ameeriklaste läbi viidud uurimuses väideti, et platsenta eesasetsusega rasedad (seisund, mida nimetatakse placenta praevia) saavad 14 % suurema tõenäosusega poisi, kuigi ka selle nähtuse bioloogiline mehhanism on ebaselge. Üks võimalus on, et viljastumise aeg võib mõjutada seda, kuhu embrüo emakas pesastub (kuna on tõendeid, et vahetult ovulatsiooni ajal toimunud viljastumisest sünnivad poisid – vt 149. osa „Kas mingi nipiga on võimalik mõjutada tulevase lapse sugu?”) Kuid sama hästi võivad mees- või naissoost embrüote ellujäämist soodustada ka temperatuurierinevused emaka eri osades. 2010. aastal teatas Austraalia teadlaste töörühm sünnitusabis ja günekoloogias ultraheli kasutamise ülemaailmsel kongressil, et nad on püüdnud Ramzi tulemusi korrata. Nad registreerisid 277 naise platsenta paiknemise emakas ega leidnud ühtki veenvat tõendit, et sellel oleks mingi seos loote sooga.

      13

      Miks kõhukad rasedad kummuli ei kuku?

      IGAL aastal jagab ebatõenäoliste uurimistulemuste aastatulemusi avaldav ajakiri Annals of Improbable Research välja niinimetatud „Ig Nobelid” ehk Nobeli preemiad, mis hindavad ebaharilikku, austavad kujutlusvõimet ja ergutavad inimeste huvi teaduse, meditsiini ja tehnoloogia vastu. 2009. aasta oktoobris läks füüsikapreemia antropoloogide rühmale, kes söandasid tõstatada küsimuse: „Miks suure kõhuga rasedad kummuli ei kuku?”

      Sedamööda, kuidas naise keha raseduse edenedes kasvab ja punu eenduma hakkab, nihutab see tema raskuskeset, muutes ta kohmakamaks ja paterdavaks. Siiski ei juhtu just kuigi sageli, et rase kõhu raskuse all ümber kukuks – isegi mitte Londoni metroos, kus inimestel ei ole kombeks rasedale istet pakkuda.

      Katherine Whitcome ja tema kolleegid Cincinnati ülikoolist leidsid, et põhjus peitub lülisamba kujus. Naise alaselja luud on kiilukujulisemad kui meestel, võimaldades selgrool hõlpsamini painduda. Iga lüli ümbritsev luine kiil on naistel ka suhteliselt suurem, pakkudes selgroole täiendavat tuge. Seetõttu on naiste selgrookõverus suurem kui meestel, mis võimaldab ülakehal raseduse ajal tahapoole nihkuda ja kasvava lapse raskust tasakaalustada.

      14

      Miks võivad raseduse ajal tekkida nahale pruunid plekid ja kõhule rasedustriip ( linea nigra )?

      Linea nigraon nabast häbemekinguni ulatuv tume joon, mis tekib raseduse ajal enamikul naistel, jäädes nähtavaks umbes aastaks pärast sünnitust. Muul ajal on sel kohal kollageenirikas sidekude linea alba ehk valge joon, mis eraldab kõhulihaseid – just see vahesein toobki treenitud musklitega inimestel kõhulihased kuuspaki kujuliselt nähtavale.

      Üks pulbitsevate rasedushormoonide, näiteks östrogeeni ja progesterooni häiriv kõrvalmõju on see, et need panevad melanotsüütide nimelised naharakud rohkem pruuni pigmenti melaniini tootma (sama aine, mis päevitamisel naha pruuniks teeb). Melanotsüüte esineb mõnes nahapiirkonnas rohkem kui teises, näiteks seal, kus on varasemaid päikesekahjustusi ning ka piki linea alba alaosa, mis võib paljudel naistel tekitada nahale ebaühtlaseid pruune laike (nimetatakse ka rasedusmaskiks), aga ka selle iseloomuliku pruuni triibu kõhul.

      Ei ole teada, miks melanotsüüdid just linea alba piirkonda on kogunenud, kuid üks teooria väidab, et embrüonaalse arengu ajal jäävad paljud neist lihtsalt sinna kinni, pärast seda, kui need on liikunud välja neuraalharjast, mis kulgeb piki loote keha keskjoont.

      Rasedusmask pärast sünnitust harilikult kaob, kuid selle tekkimist saab ka ennetada, kaitstes nahka kvaliteetse, tugevat UVA ja UVB kaitset sisaldava kreemiga. Veel üks rasedusaegne ebameeldivus on see, et östrogeen koos suurema kehas ringleva verehulgaga põhjustab uute veresoonte tekkimist, see aga võib põhjustada niinimetatud ämblikveenide, nahapinnal näha olevate väikeste mitmeharuliste soonekeste teket. Enamik ämblikveene peaks pärast sünnitust kaduma, kuid mõned võivad siiski alles jääda. Kui need põhjustavad tõsist meelehärmi, saab neid eemaldada lihtsa laserprotseduuri abil, kuid arvatavasti oleks sellega mõistlikum oodata, kuni lapsesaamise aeg on möödas, vastasel juhul võib neid järgmiste rasedustega tekkida veelgi rohkem.

      Veenilaiendeid võib põhjustada ka sündimata lapse avaldatav lisasurve veenidele, mis verd jalgadest südamesse viivad – need tekivad ligikaudu 40 %-l rasedatel. Elastsed tugisukad, vasakul küljel magamine, mõõdukas kehaline koormus, istudes jalgade kõrgemale tõstmine ja pikaajalise seismise või istumise vältimine vähendab veenilaiendite tekkimise tõenäosust.

      15

      Kas ma saan midagi teha, et rasedusarme ei tekiks?

      MINU vööümbermõõt kasvas esimese raseduse ajal 36 sentimeetrit, varasemaga võrreldes mitte just kahekordseks, kuid kui arvestada, et raseda punu kõrgus on umbes 15 sentimeetrit, on see siiski märkimisväärne kasv. Lausa uskumatu, et keha ei kasvata selle jaoks mingit uut nahka – ümbermõõdu kasvades seesama nahk lihtsalt venib.

      Rasedushormoonid, nende seas östrogeen ja relaksiin, muudavad nahale elastsust andvad kollageenikiud vähem kleepuvaks, mistõttu neid saab kõhutita kasvades üksteisest eemale tõmmata. Kui see protsess käib liiga kiiresti, on tulemuseks rasedusarmid. Üks hiljutine uurimus näitas, et madala relaksiinitasemega naistel tekivad rasedusarmid suurema tõenäosusega, arvatavasti sellepärast, et nende sidekude on vähem elastne ja seetõttu armidele vastuvõtlikum. Kui sul õnnestub rasedus läbida ilma ühtki venitusarmi saamata, kuulud õnnelikku vähemusse – eriti siis, kui oled väga heleda nahaga, kust rasedusarmid selgemini välja paistavad.

СКАЧАТЬ