Punuloogia. Linda Geddes

Чтение книги онлайн.

      19

      Kas mullivann ja saun võivad tõesti põhjustada nurisünnitust?

      KASVAVAT kõhutitat eraldab välismaailmast paks rasva- ja lihasekiht, seega kulub aega, enne kui välistemperatuuri muutused temani jõuavad.

      Kuid pikaajaline kuumas vannis või saunas viibimine tõstab sinu kehatemperatuuri, ja on tõendeid selle kohta, et kui loode on pika aja jooksul keskkonnas, mille temperatuur on üle 38 °C (eriti kolmel esimesel raseduskuul), võib see suurendada nurisünnituse ja sünnikahjustuste ohtu.

      On oluline märkida, et enamik uurimusi, mis on seostanud kuuma vanni sünnikahjustuste või nurisünnitusega, ei ole nende kahe asja seoseid uurinud otseselt, vaid pigem jälginud naisi, kellel esines raseduse ajal pikemaid palavikuperioode (mida põhjustanud haigused võisid samuti raseduse kulgu mõjutada), või teinud vastavaid uuringuid loomadel. Kõige veenvamate tulemustega inimuurimus tuvastas kaks või kolm loote neuraaltoru kahjustust tuhande naise kohta, kes olid raseduse esimese kolmandiku ajal võtnud kuuma vanni, võrreldes normaalmääraga üks kahjustus tuhande kohta. Kuid see uurimus ei kajasta, kui soe vannivesi oli, või kui kaua naised vannis viibisid. Liiati küsitleti naisi vannivõtmise kohta alles pärast lapse sünnikahjustuse diagnoosimist, mistõttu neil võis tolleaegne vanniskäik teravamalt meeles olla kui tervete laste emadel.

      Kui otsustad rasedana kuuma vanni võtta, soovitab Ameerika sünnitusarstide ja Günekoloogide Kolleegium mitte kunagi lasta oma kehatemperatuuril tõusta üle 39 °C. Kuna kuuma vanni temperatuur on üldiselt umbes 40 °C ja kehatemperatuuri sellele tasemele tõstmiseks piisab 10–20 minutit vannis olemisest, räägitakse lapseootel naistele sageli, et nad ei tohiks üle 10 minuti kuumas vannis või saunas olla.

      Muidugi hakkab su kehatemperatuur langema kohe pärast vannist väljatulekut, ja ka mitterasedad naised eelistavad vannist või saunast välja tulla, kui olemine ebamugavalt palavaks muutub – märk selle kohta, et kehatemperatuur tõuseb. Kuid kuuma vanni võtmine raseduse ajal on eraldi teema: keha ülaosa ei ole harilikult soojas vees ja vett ei soojendata pidevalt, seega kulub kehal kuumenemiseks kauem aega.

      Käivad ka niisugused kuulujutud, et raseduse ajal vannivõtmine võib tõsta nakatumise ohtu ja esile kutsuda ka nurisünnituse, sest vees olevad bakterid võivad tupe kaudu emakasse jõuda. Kuid raseda emakakaelas asuv tihke limakork eraldab emaka välismaailmast tõhusalt ja täielikult, mistõttu nakatumine ei ole kuigi tõenäoline. Mõned uurimused on vihjanud, et see võib suuremat ohtu kujutada, kui looteveed on puhkenud, kuigi tõendeid selle kohta napib (vt 49. osa „Kas ma võin pärast lootevee puhkemist vanni võtta?”).

      20

      Kas seksimine on raseduse ajal ohutu?

      HARILIKULT on tupp emakaga ühendatud emakakaela kitsa tunneliga, mis spermatosoididel läbida tuleb, et naine rasestuks. Kuid kui naine juba last kannab, ei ole see nii lihtne, sest tee tõkestab tihke limakork. See eraldab emaka ka miljonitest tupes elutsevatest bakteritest, kahandades nakkusohtu, mis võib kasvavat loodet kahjustada. Üks sünnituse esimesi märke on selle korgi eraldumine – aluspükstesse võib ilmuda tihke, vereplekiline limatomp.

      Isegi kui mõnel spermatosoidil õnnestuks limakork läbida, on loode ümbritsetud kahe tugeva membraaniga, mis moodustavad lootekoti, seega ei ole kuigi tõenäoline, et ükskõik kui vapper spermatosoid eales looteni jõuaks.

      21

      Miks iseeneslik raseduse katkemine tekib sageli enne 12. rasedusnädalat?

      STATISTIKA näitab, et esimestel rasedusnädalatel kummitab naisi raseduse iseenesliku katkemise oht: kolme esimese kuu jooksul katkeb koguni üks kolmest rasedusest.

      Oma mõlema raseduse esimestel kuudel kriipsutasin kalendris innukalt maha päevi, mis olid jäänud mu 12. nädala ultrahelini, ise hirmul, et kui ma ükskord aparaadi alla jõuan, avastab meditsiiniõde sealt, kus peaks olema mu laps, vaid tühja koha. Mul on ka sõpru, keda on tabanud järjestikused raseduse katkemised ning kõiki neid on jäänud painama küsimus, kas nad oleksid võinud midagi teistmoodi teha. Vastavalt uusimale käsitusele raseduse iseenesliku katkemise kohta on vastus üsna kindlalt eitav.

      „Ma ei usu, et sörkjooks ümber kvartali, väike seks, klaasike veini või tükike pastöriseerimata juustu võiks lõpu teha lootele, kellel on määratud ilmale tulla,” ütleb Lesley Regan, korduvate raseduse katkemiste spetsialist Londoni Kuninglikust Seltsist. „Harilikult on see lihtsalt kokkusattumus.”

      Inimesel on raseduse iseenesliku katkemise peamine põhjus see, et viljastatud munarakk ei sisalda õiget arvu kromosoome – seda nähtust tuntakse aneuploidiana. Niisugused embrüod võivad küll mõnda aega kasvada, kuid lakkavad sageli edasi arenemast ja aborteeruvad raseduse varases järgus (sageli enne, kui naine ise oma rasedusest teabki). Inimestel tundub see probleem teiste imetajatega võrreldes eriti sage olevat, kuigi selle põhjuseid ei teata. 30–35 aasta vanusel naisel on ligikaudu 60 % munarakkudest aneuploidsed, ja 40ndate aastate alguseks tõuseb see näitaja üle 90 %. „Neljakümne viiendast eluaastast edasi kasvab nurisünnituste määr järsult ja viljakus langeb samas tempos, seega katkevad selles eas naistel väga paljud rasedused,” ütleb Regan.

      See aitab mõista, miks nii paljud rasedused iseeneslikult katkevad, kuid samas selgitab ka seda, miks rasestumine mõnikord nii kaua aega võtab – eriti siis, kui keha ei ole enam noor. Isegi noorte tervete paaride puhul, kes on ovulatsiooniperioodil kohusetundlikult vahekorras mitu korda päevas, võib kuluda kuid, enne kui naine rasedaks jääb. Ja asi ei ole selles, et ta ei viljastu, vaid suur osa embrüotest lihtsalt kaotatakse enne, kui rasedustest nende olemasolu üldse tuvastab.

      Statistika, millele enne 12. rasedusnädalat katkeva raseduse kohta tavaliselt viidatakse, võib olla osaliselt eksitav, sõltudes suuresti sellest, millal rasedustest tehti. Võtame kas või „üks kolmest” näitaja. See tundub pärinevat uurimustest, mis kinnitasid rasedust kõige varasemal hetkel (enne kui enamik tarbekaubana müüdavaid rasedusteste positiivset tulemust näitaksid). Sellest uurimusest selgus, et 22 % rasedustest katkes enne, kui neid olnuks võimalik hariliku rasedustesti abil tuvastada, ja üldse katkes kokku 31 % rasedustest. Teisisõnu, need andmed ei kehti nende naiste puhul, kes on oma rasedusest teada saanud apteegist ostetud testi abil, sest kui rasedus on juba nii kaugele arenenud, et seda on võimalik koduse testi abil tuvastada, on selle iseenesliku katkemise oht juba märkimisväärselt vähenenud.

      Veidi täpsem on „üks viiest” näitaja, mille pakub välja Ühendkuningriigi Kuninglik sünnitusarstide ja Günekoloogide Kolleegium. Selles vaadeldakse naisi, kes on teinud rasedustesti ja saanud positiivse tulemuse. Kuigi enamiku paaride arvates on raseduste katkemise määr siiski hirmuäratavalt suur, tasub silmas pidada, et see näitaja käib mitte niivõrd üksikisikute kuivõrd kogu elanikkonna kohta, ja et ühed naised on suuremas raseduse katkemise ohus kui teised. Vanus on kindlasti riskitegur, samuti varasemad raseduse katkemised, riski võivad suurendada ka mõned haigused, nagu diabeet või kilpnäärmehaigus.

      Regan korraldas rohkem kui kakskümmend aastat tagasi uurimuse, et hinnata raseduse iseenesliku katkemise ohtu eri rühmadesse kuuluvate naiste seas. Kui naine kahtlustas rasestumist, tuli ta kliinikusse ultraheliuuringule, ja neid uuringuid korrati iga kahe nädala tagant, kuni rasedus jõudis 12. nädalani. Üldiselt selgus, et rasedus katkes 12 %-l naistest, kuid esmasünnitajate puhul ja nende naiste puhul, kelle eelmine rasedus lõppes terve lapse sündimisega, oli raseduse katkemise oht pigem 5 %. Kui naine oli saanud mitu õigeaegselt sündinud tervet last, langes risk 4%ni.

      Ülejäänud naisi ohustas raseduse iseeneslik katkemine rohkem. Nende naiste seas, kelle eelmine rasedus oli katkenud, oli risk 19 %, kui СКАЧАТЬ