Punuloogia. Linda Geddes

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on jõudnud vasturääkivate järeldusteni; neid käsitledes olen ma toetunud peamiselt süsteemsetele ülevaadetele, kuhu on koondatud paljude uurimuste tulemused, et luua tõendusmaterjalist võimalikult avar pilt. Cochrane Koostöövõrgustik (Cochrane Collaboration), rahvusvaheline teadustöötajate ühendus, ongi just sellele keskendunud, pakkudes ülevaateid paljude kõige olulisemate teemade kohta, eelkõige sünnituse valdkonnas.

      Lõpetuseks mõni sõna riskist ja statistikast. Ajalehed osundavad sageli uurimusi, mis leidsid x protsenti suurema riski, et midagi (enamasti vastikut) võib teatud puhul juhtuda. Harilikult viitavad nad seejuures aga suhtelisele riskile, mis kaldub maalima hirmutavamat pilti kui see näitaja, mis meile tegelikult korda läheb – absoluutne risk. Näiteks võidakse sulle rääkida, et naised, kes nõuavad sünnituse ajal epiduraalanesteesiat, vajavad oma lapse sünnitamisel 42 % suurema tõenäosusega kõrvalist abi (sünnitustangide või vaakumekstraktori kasutamist). Kuid kogu elanikkonna seas on sünnitusinstrumentide vajamise risk üpris väike (ligikaudu 12 %), seega räägitakse sulle tegelikult selle 12 % tõusmisest 42 % võrra, mis üldpopulatsioonis tähendab vaid 5 % võrra suuremat riski. Teine moodus sama asja esitamiseks on, et iga 20 epiduraalanesteesiat nõudva naise kohta on üks, kes vajab sünnitusinstrumentide abi.

      Riske kaaludes on mõistlik esitada endale paar küsimust. Esiteks, milline on üldse ebameeldivuse juhtumise risk, ja kui see juhtub, kui tõsised on tagajärjed? Teiseks, kui palju sinu läbikaalutud tegevus seda riski suurendab? Ja lõpetuseks, kui suur on kasu, kui sa seda ikkagi teha otsustad?

      Seda raamatut kirjutades olen ma püüdnud segadusest ja vastuolulistest nõuannetest läbi murda, andes lapsevanematele fakte teaduslike tõendite kohta. Vanemad ise peavad otsustama, kui suurt riski nad soovivad võtta ja mis nende jaoks igal üksikjuhul paremini toimib. Lapse saamine võib olla üks suuremaid rõõme, mida elu meile pakub, kuid see on ka ränk töö. Ilma tarbetu süütunde, ärevuse ja kahtlusteta saame me sellega paremini hakkama.

      See on ka ääretult imeline aeg. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, kuidas üksainus munarakk ja spermatosoid võivad kohtudes vallandada niisuguse sündmusteahela, mille tulemusel saab valmis uus väike inimene ja temast kujuneb põnev, armastusväärne ja ääretult paeluv isiksus. Selle raamatu jaoks uurimistööd tehes olen titade kohta teada saanud asju, mis iial ei lakka mind hämmastamast – tõepoolest, ma ei saa oma lapsi enam kunagi näha sellistena, nagu nägin ilma nende teadmisteta.

      PUNU

      TOIT JA JOOK

      1

      Miks rasedad ihaldavad ebatervislikku toitu?

      ANGELINA JOLIE IHKAS šokolaadi kaneeli ja tšilliga, Cate Blanchett tahtis marineeritud kurke jäätisega, Britney Spearsi kohta aga räägitakse, et tal tekkis tahtmine mulda süüa. Hiljutine uurimus veebilehel www.babycenter.com teatas, et ligikaudu 85 % vaadeldud ameeriklannadest tundis raseduse ajal vähemalt ühte kummalist toiduhimu. Umbes 40 % naistest ihaldas magusat, 33 % aga vajas soolaseid suupisteid. Vürtsikad toidud olid 17 % ga kolmandal kohal ning värsked puuviljad 10 % ga neljandal.

      Rasedusaegsete toiduhimude kohta on tehtud üllatavalt vähe teadusuurimusi. Neis vähestes on omakorda leitud, et lapseootel naistel tekib sageli himu soolaste toitude järele ning üldiselt nende maitsetundlikkus väheneb, samal ajal muutuvad nad tundlikumaks kibedate maitsete suhtes.

      Soolahimu võib tekkida selle tõttu, et verehulga suurenedes vajab lapseootel keha vedelikutaseme säilitamiseks veidi rohkem soola. Vastumeelsust kibedate maitsete suhtes on raskem seletada, kuid teadlased on oletanud, et see peaks naised mürgistest taimedest eemal hoidma, sest viimased on sageli kibedad (vt 3. osa „Mis põhjustab hommikust iiveldust?”).

      Selle kohta, miks rasedad ihaldavad magusaid toite, võivad mõningaid vihjeid pakkuda uurimused maitse-eelistuste muutumisest menstruaaltsükli ajal. Tsükli teises pooles, kui progesteroonitase on kõrge, kasvab naistel isu süsivesiku- ja rasvarikaste toitude järele. Magusatele maitsetele on nad vastuvõtlikumad tsükli esimeses pooles, kui östrogeenitase on kõrge.

      Kuigi raseduse ajal tõuseb kummagi hormooni tase, on progesterooni veres suhteliselt vähem kui östrogeeni, mis võib selgitada, miks naised ihaldavad magusaid ja rammusaid toite nagu kook ja šokolaad (või pigem mõlemaid korraga).

      Paljud eeldavad, et inimene tunneb tungi nende toitude järele, mida keha parajasti vajab. Keegi ei ole seda rasedate puhul küll eraldi uurinud, kuid mõningad tõendid kinnitavad, et see võib tõsi olla. Leigh Gibson ja tema kolleegid Londoni Roehamptoni ülikoolist andsid oma katserühmale proovida kahe erineva maitsega suppi: üks sisaldas ohtralt valke, teine aga vähe. Mõni päev hiljem katset korrati, kuid enne kahe lõunasupi vahel valimist anti vabatahtlike ühele rühmale valgurikast energiajooki, teise rühma valgutarbimist aga piirati. Need, kes olid vähem valke saanud, ütlesid, et eelistasid valgurikast suppi ja sõid seda ka tunduvalt rohkem. Teisisõnu, kui keha valke ei saa, hakkab inimene alateadlikult eelistama niisuguse maitsega toite, mis sisaldavad ohtralt valke. „Tundub, et me suudame kiiresti õppida tahtma just neid toite, mis varustavad organismi parajasti vajalike toitainetega, näiteks valkudega,” nentis Gibson.

      Samamoodi võib isu magusate ja rasvaste toitude järele kajastada suurenenud energiavajadust, kuigi Gibson hoiatab, et see võib olla tingitud ka emotsionaalsetest põhjustest, sest niisuguste toitude söömine pakub meile sageli suurt rahuldust. Seega, kui su keha kisendab jäätise järele, tasub ehk mõelda, kui palju sa sel päeval juba söönud oled, enne kui otsustad, et kõhutita vajab just nimelt ülirammusat šokolaaditükkidega koorejäätist.

      2

      Kas rasedad tõesti söövad sütt?

      „KAS sa oled juba sütt söönud?” oli esimene asi, mida mu isa minult küsis, olles teada saanud, et ma olen lapseootel. Nii kummaliselt kui see ka ei kõla, tekib mõnel naisel raseduse ajal isu mineraalide, metallesemete ja koguni mulla järele – seda nähtust nimetatakse rasedusaegseks toitumishäireks. Mõne spetsialisti arvates viitab see rauapuudusele – kuigi on üpris küsitav, kui palju rauda võiks saada suutäiest söest.

      2231 Briti naise uuringus väitis 31 % neist, et on raseduse ajal tundnud tavatuid toiduhimusid. Nimekirja tipus oli jää, teisel kohal süsi, seejärel hambapasta, looduslikud pesukäsnad, pori, kriit, majapidamisseep, tikud ja kummi. Üks mu naaber teatas koguni, et last oodates oli tal tahtmine süüa sigaretituhka. Paljudel neist nähtustest on teaduslikud nimetused. Pagofaagia ehk jää ja lume söömine on levinud ka Ameerika naiste seas; seal korraldatud uurimuses leiti, et seda tegi 18 % Georgia osariigi rasedatest, kusjuures kogused ulatusid paarist klaasitäiest jääkuubikutest kuni mitme kiloni päevas.

      Mullasöömine ehk geofaagia on eriti levinud Aafrika maades, näiteks tansaanias, kus seda teeb kuni 60 % rasedatest. Eriti ihaldusväärne tundub olevat savirikas muld, kuigi selle asemel eelistatakse mõnikord näkitseda savinõusid. Teadlased on niisuguste toitumishäirete põhjusena välja pakkunud mitmesuguseid selgitusi, nende seas kultuurihoiakud, stressi leevendamine (umbes nagu sõrmeküünte närimine) ja lihtviisiline nälg. Mõned naised, keda on intervjueeritud nende toitumisveidruste teemal, ütlevad, et see aitab leevendada kõrvetisi ja iiveldust, ning sageli on valitud ained kõrge pH tasemega, mis võib soodustada maohappe neutraliseerimist. Enamikul naistel ei ole aga sellegipoolest aimu, miks nad ühte või teist veidrat asja süüa tahavad.

      Levinud teadusliku selgituse kohaselt on nende naiste organismis puudus teatud toitainetest – näiteks raud, tsink või kaltsium. Olgugi et on sadu ja sadu teateid mulda ja muid veidraid asju ihaldavatest rauapuuduses naistest, on teadlaste analüüs näidanud, et mulla või savi seedimisel vabaneb rauda kaduvväike kogus. Aneemia ravimiseks ja ihade lõpetamiseks ei ole abi ka rauapreparaatide СКАЧАТЬ