Literistid. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

      Samuli masseeris parema käe pöidla ja nimetissõrmega ninajuurt ja oli näha, et ta otsib selgemat ja näitlikumat viisi enda mõtete väljendamiseks.

      „Kui me just tahame kangesti mõistetega mängida,” jätkas ta lõpuks, „siis me võime ju rääkida sibula kihtide kombel üksteise sees olevatest erinevate ontoloogiliste positsioonidega maailmadest, aga mida see meile annab? Tegelikkus on ikkagi see, et kui keegi lihast ja verest inimene kirjutab näiteks raamatu, mis jutustab kirjanikust, kes omakorda kirjutab raamatut, mis jutustab kirjanikust, kes kirjutab kirjanikust ja nii edasi ja nii edasi, siis on kõik need tolle lihast ja verest kirjaniku loodud fiktiivsed kirjanikud ühtmoodi väljamõeldised ja tegelikult ei ole neid olemas, lihast ja verest kirjanik aga on.”

      „Aga kuidas teie, literistid, kes te olete nii kindlad, et kogu see meid ümbritsev maailm on kõigest kirjandusteose sisu, võite teada, et see kirjanik, kes tolle teose on kirjutanud, ei ole ka ise kõigest mingi kirjandusteose tegelane?” üritas Patrik oma mõttekäiku jätkata.

      Samuli sirutas käed ringutades külgedele ja vajus laisalt tooli seljatoe najale.

      „Nojah, literistlik metafüüsika jätab põhimõtteliselt ukse lahti ka sellisele võimalusele,” vastas ta haigutades. „Aga see ei ole iseenesest intellektuaalsest küljest kuigi huvitav mõte. Literism annab meile arusaamise sellest, et meid ei ole tegelikult olemas – et me oleme kõigest tegelased teoses. See, kas meid loonud kirjanik on meist – sinu terminoloogiat kasutades – ontoloogilises hierarhias ühe või mitme maailma kaugusel, on lõppude lõpuks kaunikesti ebaoluline.”

      Patrik oli võlutud literismi paradoksaalsest iseloomust. Ühest küljest oli tegu täiesti jabura ja ilmselgelt ebatõese maailmapildiga. Teisest küljest aga võimaldas literismi põhiidee luua elegantse ja harmoonilise uskumuste süsteemi, mida ei olnud sugugi lihtne mõistuspäraste argumentidega ümber lükata. Patrik oli alati nautinud seda, kuidas filosoofid oskasid juhtida mõtted kõige erinevamatel viisidel inimese arusaamisvõime piirimaile, paljastades tegelikkuse kummalisuse ja enesestmõistetavateks peetud arusaamade irratsionaalsuse. Patrikule meenus üks väga eriline tunne, mis oli teda tabanud kord lapsena koduõuel mängides. See oli juhtunud ammu enne tema usulise eneseotsimise perioodi. Pisikese poisiklutina kuivanud puutoikaga vastu tolmust asfalti koputades oli teda äkitselt vallanud kahtlus kogu ümbritseva maailma olemasolus. Alles aastaid hiljem sai ta teada, et säärane kahtlus oli seotud filosoofilise ideega, mida kutsuti solipsismiks.

      Solipsism oli filosoofiline tees, mille kohaselt oli olemas ainult mina, kõik muu oli kõigest miraaž, pettekujutlus. Solipsismi järgi oli maailm justkui unenägu. See, mis aga Patrikut solipsismi puhul täiskasvanuna võlus, oli seik, et kuigi mitte ükski enesest lugupidav filosoof sellesse tegelikult ei uskunud, leidus mitmeid, kes olid valmis tunnistama, et solipsismi võimalust ei saa puht loogilises mõttes välistada. Usk sellesse, et minule lisaks on olemas ka maailm, et tegelikkus ei ole uni – too usk, mida jagasid miljardid, oli rangelt võttes irratsionaalne. Tolle irratsionaalsuse tajumises nägi Patrik suurt esteetilist väärtust – mõrad maailma olemasolu enesestmõistetavuses olid ilusad.

      Literism erutas Patrikut täpselt selsamal põhjusel, eriti veel seetõttu, et ta arvas ennast nägevat selles kummalises usundis teatud mõttes solipsismi vastandit. Literismi seisukohalt oli reaalne maailm olemas, kusagil seal, lootusetult kättesaamatus tegelikkuses. See meid ümbritsev maailm oli aga illusioon: oma loomult olematu. Teda, Patrikut, ei olnud olemas. Descartes’i kuulus tõdemus „Mõtlen, järelikult olen” lagunes literismi taustsüsteemis armetult koost. Ka Sherlock Holmes mõtles. Ja mõtles veel kuradima hästi. Holmes küll, olgu pealegi, ei targutanud Descartes’i kombel, aga Samuli mõttekäiku jälgides mõistis Patrik, et mitte miski ei takistaks teda haaramast pliiatsit ja paberit ning kirjutamast kohe praegu näiteks lugu väikesest rohelisest mehikesest, kes elas Marsil ja filosofeeris Descartes’i kombel, olles kuradima kindel oma olemasolus, kuna ta muudkui mõtles.

      Patriku mõttekäigu katkestasid Sanna armsad käekesed, mis äkitselt ümber tema põimusid, samal ajal kui tüdruk oma lõua mehe õla najale toetas, nii et valgete juustega looritatud laup Patriku põse vastu liibus.

      „Mina hakkan igatahes nüüd minema,” teatas tüdruk väsinud häälega.

      „Ma tulen saadan sind,” ütles Patrik õrnalt noort laupa suudeldes. Samuli sirutas Patrikule üle laua hüvastijätuks käe ja see soome noore kohta konventsionaalsena mõjuv südamlik žest pani Patriku tahtmatult muigama.

      „Kas oleks kuidagi võimalik homme jätkata?” päris Patrik ühe käega diktofoni jaki taskusse libistades ja teisega Sannal õlgade ümbert kinni võttes.

      „Kas kell üks siinsamas sobib?”

      „Oleme kokku leppinud.”

      Mööda Kruunuhaka hubaseid tänavaid Kaisaniemi metroopeatuse poole jalutades olid Patrik ja Sanna tihedalt külgepidi teineteise vastu liibunud. Mõlemad tundsid ennast mugavalt ja loomulikult. Kõnniti pingevabas vaikuses – kumbki ei oodanudki, et teine midagi ütleks. Sannaga metroo sissekäigu juures südamliku kallistuse ja põsesuudluse saatel hüvasti jättes tabas Patrik end mõttelt, et tolle vaba ja vallatu käitumise varjus on tegelikult peidus lausa vanamoeliselt korralik tüdruk. Patrik ei eksinud.

      VAATAMATA OMA GARDEROOBI KUULUVATELE ÜLILÜHIKESTELE seelikutele, väljakutsuvalt kirevatele sukkadele, sukkpükstele ja retuusidele ning lausa märkimisväärsele suudlemis- ja kallistamislembusele oli üheksateistkümneaastane Sanna endiselt neitsi. Pere noorima lapsena elas ta koos oma vanematega ruumikas Rajakylä ridaelamuboksis, pahamainelise Kontula külje all. Eelmisel õhtul oli ta Esplanaadil oma endiste keskkoolikaaslastega siidrit juues pisut ehk üle pingutanud, kuid see oli andeksantav. Halvem oli see, et tal oli õnnestunud õhtuveetmise käigus tülli minna oma parima sõbrannaga, keda oli kohutavalt ärritanud Sanna arusaamatu huvi kahe nende lähedal istuva eesti mehe vastu. Sannat oli köitnud eestlaste juures see, et tegu paistis olevat ajakirjanikega. Seda oli Sanna mõistnud üksikuid eestikeelseid fraase haarates ja samas oli ta ka taibanud, et ühel meestest, tollel lühemajuukselisel, oli plaanis literistidest kirjutada.

      Õhtu edenedes oma parima sõbrannaga kahekesi jäädes oli sõbrannat üha enam vihastanud, et Sanna ei pööranud tema pehmelt keelelt voolavatele sügavatele mõtteteradele piisavalt tähelepanu, vaid üritas pidevalt ühe kõrvaga nende eesti lontruste võõrkeelset arusaamatut loba kuulata. Viimaseks piisaks sõbranna kannatusekarikasse sai see, kui Sanna otsustas vastata ühele tema järjekordsele eestlaste pihta sihitud põlglikule märkusele täiesti jultunud arvamusavaldusega, mille kohaselt võis ka ju eestlaste seas normaalseid mehi leiduda.

      „Vittu, kao siis nende sülle, vittu!” oli sõbranna püsti karates ja seelikut sündsamale kõrgusele sättida üritades hüvastijätuks hüüdnud ja tennisetaldade välkudes minekut teinud. Umbes samal ajal oli Patrik oma ulmades muru peale selili vajunud ja Karl erutavate Rebeka ümber pöörlevate mõtete saatel minema jalutanud. Sanna oli kavatsenud minna meestega juttu tegema, aga see, et kahe asemele jäi nüüd kõigest üks, ajas teda pisut segadusse.

      Sobivat tegevusplaani välja töötada üritades sirutas ta käe kollase Alepa kilekoti poole ning leidis selles sobrades tühjade viineripakendite, kartulikrõpsukottide ja muu prügi vahelt veel kaks täis siidripurki. „Aeg maha,” mõtles ta esimest neist avades. Paistis, et muru peal lebav eesti ajakirjanik ei kavatsenud veel kuhugi minna. Esimese siidripurgi lõppedes ei olnud Sanna tegevusplaan sugugi selginenud ja seega tuli ka teine ära juua.

      Nüüd ei olnud enam vahet, viimane buss oli niikuinii ammu läinud… Sanna tahtis lamavat meest jalaga tonksata, aga tundes puudujääke oma tasakaalus, piirdus kindluse mõttes tollele rinna peale astumisega. Kui mees selle peale ei ärganud, võis olla üsna kindel, et tema kaisus võib suhteliselt СКАЧАТЬ