Literistid. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ preestritööd tehes, Eestis Tallinna Pauluse koguduse liikmetele jutlust pidades, oli Jaan üritanud olla võimalikult traditsiooniline ning pakkuda kuulajatele seda, mida need temalt ootasid. Väljaspool kirikut aga ei viidanud ta peaaegu mitte kunagi ei oma usule ega piiblile. Soome elama asudes mõistis Jaan, et uus elu võõral maal pakub ahvatlevat võimalust võtta preestriametist puhkust, ilma et see mõjuks radikaalse žestina, mida kogudusest loobumine Eestisse elama jäädes oleks kahtlemata tähendanud.

      Kolumnistina armastas Jaan juurelda suurte ja ajatute teemade üle, avades neid väikeste üksikasjade kaudu. Tema kirjutistes räägiti maailmast ja elust selles, loodust, mitte Loojast, keda kordagi otse ei mainitud. Jumala olemasolu tajumine kõiges loodus jäeti lugeja enda ülesandeks. Samuti ei laskunud Jaan tõsiseid teemasid käsitledes mitte kunagi banaalsustesse. Sõjast kirjutades ei imestanud ta, miks küll inimesed ei suuda üksmeeles elada, ning alkoholi, narkootikumide ja prostitutsiooni teemat puudutades ei unustanud ta kõiki neid nähtusi ühendavat üldinimlikku alget – püüdlust õnne ja naudingu poole. Jaani jaoks oli oluline näha ja näidata tegelikku maailma, mitte end sellest lahti rebinud veretuid ideesid. Mis oleks olnud alkoholis ja narkootikumides halba, kui need ei oleks tervist kahjustanud ning sellest tuleneva ahelreaktsioonina ka paljusid muid negatiivseid nähtusi põhjustanud? Ja kas kogu maailma ajaloos oli nähtud ainsatki sõda, mida oleks peetud kellegi vastu, pidamata seda samas kellegi kaitseks või millegi poolt?

      Jaan uskus, et suudab muuta maailma paremaks, kui tal õnnestub aidata inimestel näha üha kaugemale ja üha suuremaid tervikuid. Kui tunnetusele „siin ja praegu” lisandub ka tunnetus „homme ja aasta pärast”, saabub inimese käsutusse jõud, mis aitab tal narkootikumist keelduda ja näha tolle valiku tähendust oma elule. Kui me lisaks oma hõimu või rahva hulka kuulumisele teadvustame, et kuulume ka inimkonna hulka, avaneb võimalus näha vaenlast vennana. Samuti teadis Jaan, et on oluline, kuidas ütelda, mitte ainult see, mida ütelda. Inimestel tuleb aidata tunnetada, et maailm on ilus – et see seal eemal, väljaspool minu pisikest isiklikku elu on imeline ja tundmaõppimist väärt. Ja seda tuli näidata konkreetsete näidete, mitte ainult abstraktsete ideede kaudu!

      Täna oli käinud Jaani juures sügavalt usklik naine, kelle suur mure seisnes selles, et tema kahekümneaastane poeg olevat teel otse põrgusse, kuna too olevat hakanud literistiks ja lakanud kirikus käimast. Naine oli tundnud siirast hirmu oma poja elu pärast. Tolles hirmus oli midagi niivõrd vahetut, justkui oleks keegi tema last relvaga ähvardanud. Jaani oli tabanud taas kord harras imestus, kui valesti küll usuga oli võimalik ümber käia.

      „Miks te, kallis proua, arvate, et teie poeg selle pärast põrgusse peaks sattuma?” oli ta naisterahva käest küsinud.

      „Sest et ta on pühast usust taganenud,” oli meeleheitel naine vastanud.

      „Mina nii ei arva,” oli Jaan seepeale õnnetut ema lohutanud. „Inimene võib oma peas kõiksugu mõtetega mängida, eriti kui ta on alles noor. Usk aga on südames. Uued ja huvitavad mõtted võivad mõnikord usu küll varju jätta, aga niisama lihtsalt nad seda juba ei hävita,” oli ta sõbralikult naeratades naisterahvale seletanud.

      „Kas te olete siis täiesti kindel, et ta sellepärast põrgusse ei satu?”

      „Täiesti.”

      Naisterahvas oli lahkunud rahuliku ja lootusrikkana.

      Mida oli küll usk selle naisega teinud? Mis mõtet oli sellisel usul?

      „Mu Jumal, mis mõtet on sellise usul?” pobises Jaan vaikselt pilku aknast õhtuse taeva poole suunates.

      Tuba ja end ümbritsevaid tuttavaid esemeid silmitsedes üritas ta aru saada, mida õieti usk tema enda jaoks tähendas. Ta püüdis endale ette kujutada, mis tunne oleks mitte uskuda, olla nii-öelda ateist, ning mõistis, et ei saa sellega hakkama. Kui keegi, kasvõi paavst ise, oleks talle ütelnud, et kõik see usuasi on üks suur eksitus ja et mingit Jumalat ei ole tegelikult olemas, ei oleks ta mõistnud, mida selline lause õieti tähendab. Kas tema usk oli lihtsalt tunne? Mingi tema sisse kasvanud kõikmõeldavatele kahtlustele immuunne veendumus? Mis see oleks, mis tema usku puht põhimõtteliselt kõigutada suudaks?

      Kord oli üks sõber Jaanile veiniklaasi ääres Wittgensteini mõttekäike laenates ütelnud, et kui too on oma usuga niikaugele jõudnud, et enam ateismi ettegi kujutada ei suuda, on ta ju samas kaotanud võime ka oma usust aru saada. Jaanile tundus, et tollel sõbral võis õigus olla. Usk ei olnud tema jaoks enam aastaid midagi sellist olnud, millest aru oleks pidanud saama. Aru pidi saama maailmast, elust ja inimestest. „On mul õigus?” pobises Jaan pilku taas aknast taeva poole suunates.

      AKNAST SISSE HOOVAVAS ÕHUS OLI VÄRSKUST JA ROHELUSE HÕNGU. Kogu linn oli mähkunud varasuvisesse õhtusse, täites elanike meeled rahuliku roidumusega. Ka Rebeka oli rahunenud ja kuulas pead Patriku rinnale toetades mehe ühtlaseid südamelööke. Kõik oli läinud kuidagi liiga lihtsalt. Kas kõik hakkabki nüüdsest nii lihtsalt minema? Patrik oli sohval külili vajunud ja tukkuma jäänud. „Aga tegelikult ei olegi ju mitte midagi enamat vaja,” mõtles Rebeka huuli Patriku T-särgis rinna vastu surudes. Ning selle tüdruku õrnuse peale poolunest hetkeks poolärkvele toibudes mõtles mees täpselt seda sama.

      Alles mitme tunni pärast sundis aknast sisse valguv öine jahedus sohval tukkuva paarikese magamistoast teki alt varju otsima. Nüüdseks juba täiesti rahunenud Rebeka, kellele eelmise öö magamatus lõpuks mõjuma oli hakanud, vajus pehmete linade vahel kohe sügavasse unne. Patrik aga oli virgunud ja mõtles pooleliolevale intervjuule. Ta oleks tahtnud homme kogu artikli jaoks vajamineva materjali kogutud saada, et hiljemalt ülehomme kirjutamisega alustada. Mõeldes sellele, kui jalustrabavalt hea artikli ta literismijamast küll vorbib, valdas Patrikut erutav suurushullustus. Ta kavatses läheneda teemale kahest aspektist. Esiteks, pärast lühikest literismi tutvustavat sissejuhatavat lõiku kavatses ta käsitleda Samuli argumente ning seletusi, mis tooksid lugejateni literismi sofistikeeritud dialektika ja filosoofilised detailid. Seejärel oli tal plaanis esitada lihtsas ja mitteakadeemilises stiilis põgus antropoloogiline analüüs, mis avaks literismi võimalikud tekke- ja arengupõhjused. „Literismist ilma naljata,” oli tal kavas artikli pealkirjaks panna, aga see võis veel töö käigus muutuda.

      „Kui juba kord hakkab hästi minema,” mõtles Patrik magava Rebeka kauneid näojooni vaadates, „siis läheb ikka kõikidel rinnetel korraga.”

      HOMMIK OLI PILVINE. KUI PATRIK ÄRKAS, MAGAS REBEKA VEEL SÜGAVALT. Heldinult oma tulevast elukaaslast vaadates tõusis Patrik vaikselt voodist, võttis nii hääletult kui suutis oma riiete pambu ja siirdus enda järel ettevaatlikult ust sulgedes elutuppa. Kell oli kümme ja Patrikule jäi intervjuu ettevalmistamiseks aega umbes kaks tundi. Sellest oli enam kui küll, sest tal olid tegelikult kõik küsimused juba peas valmis – need oli vaja lihtsalt paberile panna, et vestluse käigus midagi olulist meelest ei läheks.

      Patrik oli omadega kella üheteistkümneks valmis ning otsustas enne Rebeka äratamist kiiresti duši all käia. Ta oli unustanud eile küsida, mis tüdrukul täna plaanis on. Rebeka oli Mariankatul asuva Eesti Instituudi palgal tõlgi ja assistendina, mis tähendas kõikvõimalikke abitöid: alates külaliste vastuvõtmisest ja ürituste korraldamisest ning lõpetades nõupidamistel ja koosolekutel kohvi pakkumisega. Rebeka tööajad olid paindlikud ja Patriku arusaamist mööda täiesti kaootilised ning mehele tundus, et tüdrukul oli õnnestunud harjutada ülemusi enda üha harvema kohalviibimisega, ilma et säärane töömahu pidev kahanemine palgas oleks kajastunud. Mõnel unetul rahutus meeleolus veedetud ööl oli Patrik isegi kahtlustanud, kas Rebeka mitte oma ülemuste ülimõistvat suhtumist neile teatud naturaalsel viisil ei kompenseeri, kuid hommikuti olid säärased kahtlused alati liialt naeruväärsetena kokku varisenud. Tegelikult oli aga öisel Patrikul õigus ja Eesti Instituudis leidus tõepoolest kaks härrasmeest, kellel oli olnud õnn Rebekaga intiimsemalt tutvuda. Tüdruk kavatses nüüd, uue elu künnisel, СКАЧАТЬ