Literistid. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

      Patrik noogutas mõtlikult. Kõik kolm istusid mõne hetke vaikides, panemata tähele baariruumi täitvat üha valjenevat suminat. Sanna mängis hajameelselt küünla küljest rebitud vahatükikesega ja haigutas pisut liiga tõsiseks pööranud vestlusest tüdinenuna.

      „Selles ei ole midagi müstilist! Selles kõiges ei ole mitte midagi müstilist!” kordas Samuli vaikust katkestades. „On kõigest üks kuradima raamat, milles on muu hulgas juttu literistidest – muud midagi!”

      Patrik oli Sanna haigutust märganud ja tundis, et hakkab ka ise ära väsima. Viisakalt ennast vabandades siirdus ta tualettruumi. End liigsest vedelikust vabastanuna ja käed pesnuna meenusid talle äkitselt Rebeka kõned. Justkui tema mõtteid lugedes hakkas telefon mehe taskus taas helisema ja ekraanil seisis jällegi Rebeka nimi.

      „Ma ei saa hetkel hästi rääkida, kas tulen täna läbi?” võttis Patrik lõpuks korduvalt temani jõuda üritanud kõne vastu.

      „Jah, võiksid tulla.”

      „Okei, näeme siis õhtul.”

      REBEKA SÜDA KLOPPIS ÄGEDALT JA TÜDRUK TUNDIS END SEETÕTTU lausa pisut naeruväärsena. Mis teda siis tegelikult nii kangesti erutas? Mingil kummalisel kombel oli otsus Patrikuga lõpuks ometi kokku kolida ja ühist elu alustada tõstnud mehe tema jaoks esile sootuks uues valguses. Korrapealt olid kõik kõhklused haihtunud ja kujutelm lastest, kaminast, ühistest jõuludest ja kõigest sellest imalast rämpsust, mis tavaliste inimeste igavaid elusid täitis, tundus koos võimalusega seda Patrikuga jagada lausa hirmuäratavalt ahvatlevana.

      Aga mis siis, kui midagi valesti läheb? Kui palju ta küll oma tujutsemise ja vastiku käitumisega Patrikule haiget oli teinud. Kui palju ta oli Patrikut erinevate meestega petnud! Aga seda ei pea Patrik õnneks mitte kunagi teada saama. Või kui kunagi kaugemas tulevikus mingi õnnetu juhuse läbi saabki, siis küll ta mõistab, et Rebeka on nüüd täiesti teine inimene – ja siis on neil kindlasti juba ka lapsed, kes neid teineteise külge seovad. Ja Rebekast saab Patrikule parim ja ustavaim naine kogu maailmas! Selles, et Karl midagi kusagil välja ei lobise, oli Rebeka kindel. Too ülbevõitu egoist üritas igal sammul ja iga hinna eest nii enesele kui ka teistele muretu ja boheemlasliku elukunstniku muljet jätta. Seljataga susimine, enda vallutustega hooplemine või mis tahes muul viisil väikluse väljendamine olid tolle vilunud arrogandi puhul välistatud. See teadmine rahustas Rebekat oluliselt, kuna petmistest rääkides oli üksikjuhtumina kindlasti kõikidest oma räiguses üle kord, kui nad Karliga vaikselt hinge kinni hoides Rebeka elutoa vaibal järgemööda viit erinevat asendit katsetasid, samal ajal kui õnnetu sarvekandja alkoholi rahustava mõju all kõrval magamistoas ausa mehe und magas.

      Muidugi ka see, kui Rebeka möödunud suvel Patriku ja tolle sõpradega Suomenlinnas käies käimlat otsides „ära eksis” ja oma eksimise käigus ühe noore blondi soome poisi õnnelikuks tegi, oli mis tahes kriteeriumide järgi ülimalt alatu tegu. Ja lisaks oli kõik veel toimunud nõnda lähedal asuva müürijupi taga, et Patriku jutt ja naer sinna selgesti kosta olid olnud. Aga tolle mõtlikult raamatut süles hoidva tundmatu noormehe pilgus oli olnud midagi sellist, millele Rebeka lihtsalt ei suutnud vastu panna: mingi põhjatu rahu ja ükskõiksus, milles oli ometigi peidus ka jultunud kutse ning lubadus, et tüdruk ei kahetse.

      Rebeka viskus taas voodile pikali ja surus peopesad suletud silmadele. See vastik, vastik häbi. Aga midagi pole teha, küll aeg parandab. Peaasi, et Patrik teada ei saa. Kõik tuleb hästi läbi mõelda ja ei tohi lihtsalt liiga palju lobiseda. Rebeka teadis, et Patrik ei olnud mingi puritaanlik moraalijünger, aga see alandav solk, mida tüdruk talle tema enese teadmata kaela oli valanud, oleks olnud liig ka kõige mõistvamale ja vabameelsemale mehele. Kui mõelda kasvõi arvudes. Erinevaid mehi, kellega Rebeka oli pärast Patrikuga käima hakkamist maganud, oli kindlasti üle kümne – võib-olla ligemale kakskümmend. Peaks üle lugema… Ja üksikuid kordasid – neid võis olla lausa sadades. Rebeka tundis äkitselt kohutavat vajadust Patrikule kõik ausalt üles tunnistada. Ta teadis, et ei saa seda teha ega teegi, aga unistada ju võis. Talle isegi tundus, et kõigest siiras soovgi mehele kõik ära rääkida kergendas tunduvalt tema pattu. Ta ju ei tahtnud Patriku eest mitte midagi varjata, aga tal lihtsalt ei olnud teist võimalust, ta pidi ometigi meest mõttetu valu ja alanduse eest kaitsma! Mis tehtud, see tehtud, nüüdsest peale käitub Rebeka aga laitmatult, ei peta enam Patrikut mitte iialgi ja valetab talle ainult siis, kui tõesti muud võimalust ei ole – ja jällegi, ainult selleks, et Patrikut ennast säästa.

      Rebeka ei olnud tüdruk, kellele oleks enda käitumist ülearu analüüsida meeldinud. Ometi kuulus ta tahes-tahtmata sugupõlve, kus igaüks oli nii iseenda kui ka oma tuttavate psühhoanalüütik ja kus oli moes pea iga teo ja lause taga alateadlikke pingeid näha. Nõnda oligi ta paaril põgusal korral langenud mõttes freudistlikesse spekulatsioonidesse, et ju ta petab Patrikut sellepärast, et kardab neid ohtlikult sügavaid tundeid, mida ta mehe vastu tunneb. Ju need lugematud kõrvalehüpped aitasid tal säilitada tervislikku distantsi ja püsida endale tuttaval ja turvalisel territooriumil. Nüüd, suletud silmil oma voodil tumerohelisel päevatekil lebades, klammerdus ta tolle tuttava skeemi külge. Tal oli olnud vaja seda üleminekuaega. Ta ei saanud ju üleöö vabast hingest vaguraks kodukanaks muutuda! Kuuluda kellelegi oli ju midagi nii uut ja radikaalset!

      Kuidas Patrikust ülepea tema jaoks nii ihaldusväärne mees oli saanud? Ta oli tegelikult juba mõnda aega tagasi endalegi üllatuseks märganud, et lisaks sellele, et talle meeldis füüsiliselt Patriku keha, tolle puudutused ja lähedus, oli see mees ainus inimene maailmas, kelle seltskonda ta üha enam üksiolemisele eelistas. Ja viimasel ajal ei tundnud Rebeka Patrikust puudust mitte ainult üksi olles, vaid ka seltskonnas viibides. Sageli oli ta Patriku enda juurest minema saatnud, kui oli leppinud kokku kohtamise kas Karli või mõne muu püsivama armukesega. Need episoodid olid viimasel ajal küllastatud paksust ja kleepuvast tunnete segust, kuhu kuulusid Rebeka nostalgilised mälestused pöörasest teismelisepõlvest, nauding vabadusest, mida pakkus võõra mehe käte vahel olemine, ähmane igatsus Patriku järele, ja kord korra järel üha tüütumaks ja jultunumaks muutuv süütunne, mis muutis naudingu leidmise kellegi teise kui Patriku käte vahel üha raskemaks ja lõpuks lausa võimatuks. Siiski oli harjumuse pime jõud Rebekat veel kaua pärast armumist visalt vanade eluviiside juures hoidnud ning alles täna hommikul langetatud otsuse survel tüdruku vabaks lasknud.

      Kell lähenes juba viiele ja Rebeka naeratas, mõeldes liikumatuid päevakardinaid vaadates, et peaks akna avama ning pisut tuulutama. Ta nägi vaimusilmas Patrikut mööda Snellmaninkatut tema pisikese korteri poole kõndimas ja peaaegu et isegi kuulis tuttavaid samme tänavasillutiselt vastu kajamas.

      REBEKA OLI AGA OMA VAIMUSILMAS TEGELIKKUSEST PISUT ETTE TÕTANUD, sest Patrik istus endiselt literistide maa-aluses pesas ja üritas Samuliga vesteldes täpsustada üksikasju, mis puudutasid kirjandusteose tegelaste olemasolemist või õigemini mitte-olemasolemist. Kuna teema oli ülimalt haarav, ei takistanud mõnusalt surisev joove Patrikut intervjuule keskendumast. Inspireeriv vestlus, Sanna erutav lähedus ja baari hubane sumin olid täitnud noore ajakirjaniku vaikse eufooriaga ning kallutanud ta veel äsja nii naeruväärsena tundunud literismi üle lausa vaimustust tundma.

      „Oluline on aru saada, et kõik need struktuurilised elemendid on tegelikult olemas mis tahes kirjandusteoses,” seletas Samuli. „Võta ükskõik mis ilukirjandusliku teose ükskõik mis tegelane ja sa võid tema kohta ütelda, et teda ei ole olemas selles kõige igapäevasemas mõttes, et ta on lihtsalt kellegi väljamõeldis. Sina ja mina oleme, vähemalt siin meie maailmas, olemas, Sherlock Holmes aga ei ole, ta on väljamõeldis! Kirjandusteosesiseses fiktiivses maailmas me võime ju ütelda, et Sherlock Holmes on olemas ja et näiteks kummituslik Baskerville’ide koletis ei ole, osutudes tegelikult pettuseks ja tavaliseks koeraks.”

      „Teie tõekspidamiste järgi ei ole ju, nagu ma aru saan, tegelikult ka sind ega mind olemas,” segas Patrik vahele. „Kas СКАЧАТЬ