Literistid. Kristjan Loorits

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja eksistents oleksid siis midagi enamat väärt, kui me lihast ja verest oleksime?”

      Sanna naeratas kohtlaselt vanamehe mõistatuslike sõnade peale ega unustanud neid mitte iialgi. Sedamööda, kuidas ta aja möödudes neist üha paremini aru sai, uskus ta ennast literismi olemusele tasapisi lähemale jõudvat. Tolles teadmises, tolles julmas ja armutus faktis, mis paljastas pealtnäha kõige ümbritseva väärtusetuse, oli peidus ka midagi ülimalt väärtuslikku. Selle kaudu, et armetule tegelasele romaanis oli antud äkitselt võime tajuda oma olukorda kogu selle lootusetuses, oli talle antud ka võimalus õppida nägema seda, et toosama lootusetus oli peidus täpselt sama halastamatu ja kõikehõlmavana mis tahes olemises või olematuses. See trööstitu lootusetus sulges enda rüppe ka tolle tegelikkuse luksust nautiva kirjaniku, kelle sulest ümbritsev fiktiivne maailm pärines, ja samuti kõik need võimalikud tegelikkust nautivad lugejad kusagil kauges ja kättesaamatus müstilises „päris maailmas”. Ja kui miski oli nii ääretu ning kõikehõlmav nagu see lootusetus, ei olnud mõtet sellega võidelda, vaid tuli püüda seda armastama õppida.

      Vaatamata hindamatu väärtusega toele ja seltsile, mida Sanna oma mõtte- ja saatusekaaslaste juures leidis, tundis ta sageli, eriti oma literismipõlve algusaegadel, suurt puudust kellestki lähedasest, kes oleks teda mõistnud, seistes ise väljaspool seda kummalist vennaskonda. Kellestki, kes oleks olnud ühendavaks lüliks selle uue ja uskumatu ning vana ja turvalise maailma vahel, kuhu kuulusid tema ema, isa, vend, õde ja koolikaaslastest sõbrad. Kogu Sanna endine tutvusringkond suhtus aga tema usku pöördumisse varjamatu pilkega ning tüdrukul ei jäänud muud üle, kui üritada piinlikkust alla neelates teeselda, nagu ei oleks kogu too literismijama tema jaoks muud kui lõbus ja pinnapealne meelelahutus.

      Tasapisi tüdruk harjus oma skisofreense seisundiga ning mõistis, et samasuguse igatsuse ja naeruvääristamisega tuli silmitsi seista kõikidel literistidel ning et säärane irooniline kõike naljaks pöörav mask oli osutunud tõhusaks kaitsevahendiks neist enamiku jaoks. Vaikselt küdev igatsus aga ei kadunud lõplikult mitte kunagi ja jäi Sannat saatma tema elupäevade lõpuni. Mitte kunagi ei õnnestunud tal täielikult vabaneda tundest, et tema olulisimaks ülesandeks on aidata endale armsatel inimestel mõista seda, mida mõistab tema. Võib-olla oli siin tegu mingi universaalse, igas inimeses peituva kaasasündinud vajadusega pöörata teisi enda usku, näidata teistele maailma enda mätta otsast.

      Sannale tundus, et kui ta saaks kasvõi ühegi inimese, kes ei ole literist, häguselt tajuma osakestki tõest, mis teda äkitselt kõikidest vanadest sõpradest ja pereliikmetest lahutas, õnnestuks tal taastada ühendus enese ja maailma vahel. Tollel ööl, kui Karl ja Sanna sõbranna olid oma kaaslased Esplanaadil hüljanud, nägi tüdruk Patrikus kedagi, kes literismi üle ei naernud – kedagi, keda ei tohtinud seepärast käest lasta. Kolmekesi hämaras keldribaaris veedetud pärastlõuna süvendas seda tunnet veelgi ja teineteise vastu nõjatudes metroopeatuse poole jalutades tundis Sanna Patriku vastu juba sügavat kiindumust. Tagasi vaatamata mehest lahkudes ja liikuval trepil maa alla kadudes lõi tüdruku süda tavalisest kiiremini ning ta teadis, et tahab Patrikuga kindlasti ka homme kohtuda.

      PATRIK AGA PÖÖRDUS TAGASI TULDUD TEELE, SEADES NII SAMMUD KUI KA mõtted Rebeka suunas. Ta ei olnud mitte hetkekski kaldunud ühtegi literismi teesi tegelikult uskuma ega võtnud kogu seda kummalist õpetust loomulikult tõsiselt. Kahtlemata olid teda aga võlunud Sanna noor ja veetlev isik ja Samuli meeldiv olek ning noore filosoofi terane ja vaimukate näidetega küllastatud viis asju selgitada. Lisaks oli Patrik omandanud antropoloogiaõpingute käigus oskuse mitte naerda ka kõige kummalisemate ja veidramate uskumuste üle.

      Patriku pea tuikas ja talle meenus, et ta ei ole täna peale Sanna seltsis Kappelis nauditud kasina hommikueine mitte midagi söönud. Õnneks jäi Rebeka poole minnes üks Hiina restoran täpselt tee peale. Kui Patrik kahte idamaist einet sisaldava kilekotiga üha kasvava rammestuse ja peavalu saatel lõpuks Rebeka kodutänavat pidi tüdruku pisikese korteri poole tüüris, lähenes kell juba kuuele. Tänane päev oli olnud sarnaselt eilsega soe ja päikesepaisteline ning Patrikule tundus, et see oli jõudnud Helsingile rahustavalt mõjuda. Linn näis vaikse ja roidununa, just nagu peo teisel päeval. Aga võibolla oli kõigest tema see, kes roidunud oli, mitte Helsingi.

      Rebeka nägi välja nii värske, puhas ja ilus, et Patrik end tema kõrval prügimäe elanikuna tundis. Kas tema riietusest võis märgata, et ta oli ööbinud lageda taeva all? Ega tal äkki Sanna lõhna juures ei olnud? Rebekal aga oli liialt tegemist enda elevuse ja rahutuse varjamisega, et mehe räsitud olekut märgata. Kuna Patriku kaasatoodud toit oli alles soe, asuti uksel vahetatud kallistuste, muside ja südamlike tagumikupatsutuste järel kohe sööma.

      Õhtusöögi järel musti nõusid kraanikaussi asetades pöördus Rebeka teeseldud muuseas toonil Patriku poole: „Ma olen mõtelnud, et võib-olla tasuks meil tõesti kokku kolida.”

      Tüdruk tundis, kuidas hääl erutusest värisema kippus.

      „Jah? No millal sulle sobiks?” vastas Patrik samasugusel ükskõiksel toonil, mille esilekutsumiseks tema aga erinevalt tüdrukust tänu oma väsimusele sugugi teesklema ei pidanud.

      Rebeka süda kloppis ja kurk kuivas, aga üldiselt oli ta mehe reaktsiooniga rahul.

      „Ükskõik, põhimõtteliselt kasvõi kohe,” vastas tüdruk mustadele nõudele kraanist vett peale lastes.

      Patrik oleks mis tahes teisel päeval säärast uudist kuuldes Rebeka suudluste ja kallistustega üle külvanud, täna aga olid juba nii mitmed teisedki asjad üle ootuste hästi läinud ja seetõttu näis Rebeka ettepanek pikast päevast kurnatud mehele asjade loomuliku ja enesestmõistetava jätkuna.

      Tüdruk oli aga segaduses. Kasutamata adrenaliin, mida ta oli varunud toimumata jäänud tormilise vestluse tarvis, söövitas ta sisemust ning täitis käed ja jalad rahutuks tegeva elektriga. Nõutu ja haavununa puges ta diivanil tuimalt telekat jõllitava mehe kaissu. Patrik oli aga õnnelik ja tundis, et armastab Rebekat. Ainult Rebekat.

      Sinerdava televiisoriekraani võbelev valgus mängles üksteise külge klammerdunud noorte tõsistel nägudel. Avatud aknast, mida varjasid õrnas tuules õõtsuvad pitsist päevakardinad, kostis aeglaselt kulgeva auto sõbralik urin ja kaugete trammirataste metalne kõma. Kaks korrust kõrgemal kuulis üksinda köögi laua taga istudes ja tänastes päevasündmustes enda jaoks selgust luua üritades neidsamu Helsingi hääli Rebeka isa Jaan.

      KUIGI JAAN OLI SOOME ELAMA ASUDES OTSESEST PREESTRIAMETIST loobunud, tegi ta Vartiokylä luterlikus koguduses vabatahtlikuna tööd. Lisaks tegutses ta veel mitme ajalehe juures vabakutselise kolumnistina. Ta oli korduvalt märganud, et need kaks tegevust toetasid ja täiendasid üksteist. Inimeste murede kuulamine pakkus rohkesti mõtlemisainet ning andis hulgaliselt ideesid artiklite jaoks. Lisaks oli vahetu silmast silma side raskustest ja elu väntsutustest räsitud inimestega hädavajalik, et säilitada oskust rääkida lihtsas ja kõigile arusaadavas keeles. Jaan oli märganud, et liiga paljud kristlikes väljaannetes ilmuvad kirjutised olid kuidagi steriilsed ja eluvõõrad. Sageli keskenduti neis olulise asemel siivsusele ja kombekusele, peletades niiviisi eemale just paljud sellised lugejad, kelle sassis ja sõlmes elud kõige kibedamalt tuge ja uut sihti vajasid. Jaan uskus Jumalasse ja teadis, et tema ülesanne on toimida Issanda tööriistana ja teha Tema püha tööd. Samas oli ta aga aru saanud, et Jumala töö tegemine ei tähendanud sugugi ilmtingimata Tema nimega prassimist ning et „Issand seda, Jeesus teist”-stiilis jutlustamine ei olnud alati sugugi parim viis kristliku sõnumi levitamiseks.

      Nii mõnedki kirikutegelased olid Jaani näilisele vabameelsusele tihti viltu vaadanud ning tema otsest jumalasõna vältimist kristlikust sõnumist taganemisena näinud. Suurematest konfliktidest oli aga Jaani säästnud tema relvitukstegev siiras heatahtlikkus, millega see armastusväärne kirikuõpetaja valimatult kõiki kohtles. Paradoksaalsel viisil nägi Jaan ise oma tegevust sootuks vastupidises valguses. Talle tundus, et pidev Jumalale ja Jeesusele СКАЧАТЬ