Muusa. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ta oli meie klaasidesse uuesti veini valanud.

      „Erik ütles, et sul on väga hea maitse.”

      „Tõesti? Millal ta seda ütles?”

      „Kui me ta pilte ja katalooge vaatasime. Ta ütles, et sina aitasid tal kõik viimase aja näitused kokku panna.”

      Eriku pildid hakkasid mu silmade ees kerima nagu film. Viimase näituse väikesed joonistused ja graafilised lehed, eelviimase näituse pannood, üle-eelmise näituse maalid. Seal, kus alles hiljuti oli istunud see tugev tuimus, millest lahtisaamiseks oli kulunud viis päeva ja 20 pisarat, tundsin nüüd vaikset pitsitust. Eriku ilusad tööd, armastatud tööd, nukrad tööd, meeleheitel tööd ja mis kõige hullem, töötav Erik, mu lemmikvaatepilt maailmas, ei kuulunud enam mulle. Kõik see kuulus nüüd Norale. Noh, kõik peale nende kahe pildi, mis olid minu.

      „Jah, meil tuli koos tegutsemine hästi välja. Ja mul oli hea meel, kui ma sain kuidagi tema maailmas osaline olla.”

      „Sellest saan ma hästi aru. See on imeline maailm. Ja minu meelest olid sa selles väga oluline osa.”

      Vaatasin Norale otsa, tema ilme oli õnnis, ta mõtles seda tõsiselt. Nägin ta suurtes hallides silmades iseenda peegeldust ja tundsin, kuidas see mind rahustab ja lohutab. Olingi, ma olin selle maailma oluline osa. Minust oli midagi kasu. Mul oli oma roll selles, et Erik kõik need pildid maalis.

      Nora naeratas natuke.

      „Kui ma Erikuga kohtusin,” alustasin ma automaatselt, ilma endale aru andmata, miks ja kellele ma seda räägin – Noraga rääkimine tundus lihtsalt õige, „siis avanes mul esimest korda elus võimalus olla osa millestki tõeliselt geniaalsest, osa inspiratsioonist ja andest.”

      Võtsin lonksu veini. Nora vaatas mind leebelt ja huvitatult.

      „Terve elu, kuni ma mäletan, ja ma ei tea, kas Erik on sulle seda rääkinud, aga ma tegelikult ei mäleta väga kaugele, olen ma kohutavalt soovinud, et mul oleks mõni anne. Alguses ma unistasin sellest, et ma suudaks inimesi sõnadega liigutada, sest raamatud, noh … raamatud on minu jaoks olnud alati just nagu portaal paralleeluniversumitesse. Hästi kirjutatud lugu tõstab sind välja ükskõik kui meeleheitlikust olukorrast. Raamat pakub erakordset võimaluse olla keegi teine, tunda midagi muud, mõelda midagi uut. See on harukordne. See on nagu skisofreenia positiivne vorm. Kes ei tahaks vahel olla keegi teine? Ja kujuta ette, kui sa oskad kirjutada, siis sa saad seda inimestele pakkuda. See on ju ime. Ja ma lugesin ja lugesin ja unistasin, et ehk suudan minagi ühel päeval midagi sellist kirja panna, mis kellegi teise niimoodi jalust niidab ja kaasa pühib. Mul oli üks sõber, Paul, tema tutvustaski meid Erikuga, ta oli luuletaja. Ta kirjutas imeilusasti. Nagu oleks sirutanud käe välja, ulatanud sellega otse sügavale su südamesse, võtnud sealt kõige salajasemad asjad ja pannud need siis paberile.”

      Võtsin veel ühe lonksu ja pakkisin paar pluusi kasti.

      Nora noogutas ja keeras kaks paari pükse rulli.

      „Või muusika, see on teine asi, millest ma terve elu olen unistanud. Olla musikaalne. See on ju uskumatu kingitus. Kui oskad laulda või mõnda pilli mängida, siis sa ei ole iial üksi. Mitte kunagi. Sa võid alati, ükskõik mis olukorras pakkuda lohutust ja leevendust iseendale või teistele. Tuua rõõmu. Sest ei saa kuulata muusikat ja jääda sellest puutumata.”

      Nora jõi oma veini ja noogutas uuesti.

      „Mina ei ole kahjuks musikaalne,” ütles ta vaikselt ja naeratas uuesti oma väikest naeratust.

      „Ja kui ma Erikuga kohtusin,” jätkasin ma … Tundus, et olin valla päästnud mingi sõnade ja mõtete voolu, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda, mis kohus ja kohus minust välja, vallutas Nora ja Eriku voodi, magamistoa ja kogu korteri. Ja Nora aina kuulas ja paistis seda nautivat. Paistis, et teda huvitas, et mu mõtted, tunded ja mälestused haarasid kaasa, näitasid mind paeluva, mitte haletsusväärsena, ehkki ma ei tea, kuidas see võimalik oli. „Kui ma Erikuga kohtusin ja tema pilte nägin, siis ma teadsin, et ma olen igaveseks lõksus. Et mõjuv maal või joonistus, graafiline leht või foto, see on korraga nagu terve kontsert ja pool raamatukogu. Et see võib pigistada sind peotäieks liivaks ja mööda toaseinu laiali visata või puhuda sinusse niipalju rõõmu, et sa paisud nagu kuumaõhupall ja lendled lihtsalt minema, jättes maha kõik, mida sa enne teadsid või kalliks pidasid. Ja olla selle juures, olla selle läheduses, vähemalt natukenegi selle osa, juba see on elu, mis on väärt elamist.”

      Lõpetasin oma tiraadi ja tundsin piinlikkust. Ma ei tea, miks ja kuidas see kõik nüüd minust välja voolas ja miks ma pidin oma kõne nii paatoslikult lõpetama. Piilusin Norat ripsmete vahelt ja nägin oma imestuseks, et ta noogutab innukalt pead.

      „Jah, sul on õigus, sul on täpselt õigus. Sa räägid nii hästi. Ma olen palju kordi samamoodi mõelnud ja tundnud, aga ma ei ole osanud seda nii täpselt sõnastada.”

      Avasin hämmastunult silmad. No on Erik omale alles haldja leidnud. Tõesti. Ma ei oleks imestunud, kui ta varsti mööda tuba ringi lendlema ja sädelevat haldjatolmu pilduma hakkaks. Tundsin ennast väga mõnusasti, ilmselt veinist, aga võib-olla Norast, ma ei olnudki päris kindel.

      „Millised Eriku pildid sinu lemmikud on?” küsisin Noralt ja panin tähele, et pool riidekappi haigutas juba tühjalt. Siin ei lähe enam kaua.

      „“Siseheitlus” on võimas, see on vist sinu oma?”

      Noogutasin.

      „Ja mulle meeldivad väga ka „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine”, nendes on mingit sellist ausust ja haavatavust. Pehmust.”

      „Vaat kus,” mõtlesin imestunult. „Ilma näota …” seeria ei olnud minu meelest Eriku tugevaim töö. Ta oli selle maalinud siis, kui ta oli haige ja kurb ja minu meelest oli selles omajagu tüütut enesehaletsemist. Aga Nora nägi selles pehmust ja haavatavust. Ausust. Kas mul ei olnud õigus?

      Äkki mul ei olnudki õigus.

      Tundsin ebamugavusega, et Nora paistis Erikust kuidagi hoopis teistmoodi aru saavat kui mina. Ma ei teadnud, kas just paremini, aga kuidagi teisiti.

      „Ilmselt on minu lemmik alles tulemas,” ütles Nora ja naeratas laiemalt. „Erik hakkas eile mind maalima.”

      Tõesti? Erik ei maalinud portreesid. Ja mind ei olnud ta iialgi maalinud. Mitte kordagi. Vaatasin Norat pingsamalt. Suured mõistvad silmad, heledad kulmud, pehmed lapselikud huuled. Võib-olla ta ongi päriselt haldjas, kes on Erikule saadetud. Aga milleks?

      Nora vaatas mulle otsa ja noogutas.

      „Ma lähen otsin veel veini,” ütles ta vaikselt, just nagu oleks tegelikult öelnud „Ma lähen nüüd natukeseks minema, et sa saaksid seda infot seedida” ja liugles magamistoast välja.

      Imelik, ta isegi liikus vaikselt ja pehmelt nagu Erik. Kaks kassi. Suur kuldne kass ja väike hall kass. Vaatasin ennast kapiuksel olevast peeglist. Mina olin kõike muud kui kass. Pikad, sirged pruunid juuksed. Pikad käed, pikad jalad. Kitsas nägu ja lai suu. Ja kui ma kõndisin, siis oli seda kuulda. Mitte paranoilise kips-kõpsimisega nagu väikeste ja reibaste naiste puhul, ega ka mitte kergejõustiklase matsumisena, aga mind oli kuulda. Nagu … nagu … nagu pikka ja tugevat madu.

      Ja ma ei olnud kunagi Erikule poseerinud. Mitte, et ma seda nii väga tahtnudki oleksin, aga ta ei olnud mind kunagi palunud. Ma ei olnud osanud tema „Ilma näota …” sarja piltides leida ei haavatavust ega ausust. Mina olin seal näinud ainult nõrkust.

      Panin СКАЧАТЬ