Muusa. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

      „Ja ta hoidis sind sageli? Kuidas ta küll lubas sul pealt vaadata?” küsis T. S. oma suure ja häbematu häälega.

      „Kui ma olin kuueaastane, kolisime me paariks aastaks perega nende juurde. Sel ajal hoidis ta mind sageli, sest mu emal oli väga nõrk tervis ja ta veetis enamiku päevadest oma magamistoas.”

      „Kas ta oli sinu ema õde või isa õde?”

      „Ta oli abielus mu isa vennaga.”

      Ta rääkis oma onunaisest? Niimoodi meenutuste peale aplalt sõrmeotsi nuusutades rääkis see mees oma onunaisest? Nagu 1920ndad.

      „Ma arvan, et esimest korda, kui ma mõtlesin, et foto on parim viis emotsioone salvestada, oli siis, kui ta mulle vannis käies oma armastusromaane ette luges. Vannivesi lõhnas raskelt nagu männiokkad ja rosmariin ja oli heleroheline ja piimjas. Vahtu ja suuri mulle ei olnud, aga see ei olnud ka läbipaistev. Ta lamas seal vaikselt nagu valge libe hüljes, veest paistsid ainult kaks ümmargust põlve, pehmed ja abitud õlad ja tema imeilusad väikesed käed. Ta toetas pead taha, nii et ta kael oli imeliku nurga all, ja luges mulle valjusti ette. Aeg-ajalt liigutas ta pisut ühte põlve või teist ja ma suutsin ainult vahtida, kuidas vesi nende ümber virvendas.” Sebastian vaatas olematusse kuskil kaugustes ja tema pikkade sõrmedega käsi joonistas õhku mustreid.

      Kuulsin, kuidas T. S. mu kõrval valjult neelatas.

      „Jumal küll,” mõtlesin tülgastusega ja kaalusin oma isiklike vannitoaunelmate juurde naasmist, kui Sebastian ootamatu enesekindlusega pilgu tõstis ja mulle sügavale silma vaatas. „Mis?” küsis ta väljakutsuvalt.

      „Ei midagi, tore lugu,” ütlesin oma meelest ükskõikselt, aga tundsin reetlikku silmapööritust oma lauset saatmas.

      Sebastian surus huuled korraks kokku, aga ei katkestanud meie silmsidet, tundsin ennast ta pilgu all väiksemaks sulavat. Ta oli ühteaegu hirmutav ja samas nii kutsuvalt, ahvatlevalt, neelatama panevalt ilus.

      „No aga räägi siis mõni lugu oma lapsepõlvest, kui sulle minu oma ei meeldinud,” ütles ta valjult ja nägin ülejäänud külaliste pilkusid iseendale pöördumas.

      Väga halb. Väga halb asjade käik. Maigutasin tummalt ja olin sunnitud juba teist korda õhtu jooksul laskma Erikul enda kaitsele tõtata. Just nagu tal juba niigi suur rüütlikompleks ei oleks.

      „Lapsepõlv?” ütles ta naerdes ja Sebastiani, kes selle peale kergelt võpatas, õlale patsutades. „Parem mitte, parem mitte, keskendume ikka tulevikule.”

      Kell oli alles üks, kui Anna ära läks. Ta oli viimane. Või noh, viimane kolmest. Dora-Nora istus jälle diivaninurgas ja silitas mööblit. Võis vist ametlikult öelda, et „Part kuuele” ei olnud üks Eriku meeldejäävamatest õhtusöökidest. Korjasin taldrikuid kokku ja tundsin, kuidas meie imelisemate suareede mälestused must üle voolasid. Romantilised õhtusöögid, meditatiivsed kogunemised, metsikud koosviibimised, kirglikud turuõhtud, kus kõik kohaletulnud näitasid midagi, mille kallal nad parasjagu töötasid. Hammustasin keelde.

      Erik saabus esikust, pettunud ilme näol, ja vaatas mind murelikult, isegi kaastundlikult. Või süüdistavalt? Võitlesin impulsiga abitus andekspalumise liigutuses käsi taeva poole sirutada. Mille eest mina peaksin andeks paluma?!

      „Maya, mu armas.”

      Hoidsin lauaservast kõvemini kinni.

      „Nora jääb siia.” Eriku ilme oli natuke süüdlaslik, ehkki ta toon jäi mõõdetult kergemeelseks. Maestro ei korraldanud stseene. Maestrol olid … perioodid.

      „Sa võid alati jääda.” Seda öeldes vaatas ta imetlevalt oma Nora-Negatiivi ja ma teadsin, et ta mõtles seda puht praktilises „maga diivanil” mõttes. „Või tahaksid mõnda aega maamajas elada?”

      „Mhmh,” ütlesin ma ja hammustasin kõvemini keelde. Antud hetkel ulguma hakata oleks üsna nõme. Erik oleks kindlasti pettunud, sest see kvalifitseeruks stseenina ja ma ei tahtnud seda nii lõpetada. Ammugi veel Dora-Nora nähes. Ja maale ei olnud mul mingit kavatsust kolida. Seal on veel sügavam lumi.

      „Räägi minuga, Maya, ma ei ole hiromant. Kas sa jääd siia? Kas ma pakin sulle mingeid asju?”

      „Jumal küll, kas sa võiksid mind korraks rahule jätta, et ma saaksin välja mõelda, mida oma eluga teha?”

      Erik hakkas naerma. Ma ei tea, mis nägu ma olin, aga sellest hoolimata naeris ta üha edasi. Lõpuks ta kogus ennast, pühkis mõned pisarad ja võttis mõlema käega mu õlgadest.

      „Maya, mu kõige kallim, maailmas tõesti on inimesi, kes peavad aeg-ajalt otsustama, mida oma eluga teha, ja seejärel oma otsused täide viima, aga me mõlemad teame, et sina ei ole üks neist. Mõtle nüüd, millal oled sina pidanud ootama, et sinuga lihtsalt midagi juhtuks? Midagi, mis asjadele sootuks uue käigu annab? Sina, mu armas, ei pea mõtlema, mida eluga peale hakata. Elu serveerib sulle õige pea omad variandid. Usu mind.”

      „Bah,” mõtlesin ma. „Lõpetuseks veel väike isalik õpetuskõne ka, kuidas siis teisiti.”

      „Ma arvan, et ma tahan Alice’i juurde minna,” ütlesin ma peale mõningast vaikides teineteisele otsa vahtimist.

      „Alice,” ütles ta mu õlgadest lahti lastes, „muidugi, tervita teda minu poolt.”

      Ja nii see läkski, kiirelt ja sujuvalt pakkis Erik mind oma elust välja ja taksosse. Dora-Nora seisis uksel nagu helendav ilmutus ja lehvitas.

      Lehvitas!

      Õnneks ei öelnud taksojuht järgmise neljakümne minuti jooksul midagi – kindel, et oleksin vastuseks vaid oianud.

      Ahvidel on oma graafik

      Alice oli õnneks liiga unine, et palju küsimusi esitada, pealegi oli ta minuga juba harjunud. Ta küsis lihtsalt: „Kas sa tahtsid ära tulla?” Raputasin pead.

      „Kas hakkad juba täna nutma?” küsis ta siis. Mõtlesin. Raputasin pead.

      „Tuled siis kaissu?” Nüüd hakkas mulle juba naer peale tulema. Alice, alatine pragmaatik. Jumal hoidku selle eest, et mõne inimese mõtlematu tönnimine tema ilu-unest aega näpistaks. Samas, kui kellelgi üldse oli õigust oma ilu-unede suhtes kontrollivalt käituda, siis oli see Alice. Taevalik Alice, hurmav Alice. Kõikide meeste ja paljude naiste märg unelm Alice. Vaarikablond jumalanna, pehme, aga kättesaamatu. Täiuslike huulte ja matemaatilise mõistatusena proportsionaalsete kulmudega Marilyn Monroe reinkarnatsioon. Peale selle oli Alice’i ilul ka tõepoolest kaubanduslik väärtus, sest ta mängis mingis filmis (tõsi küll, mitte peaosa) ja pidi hommikul vara võttel olema.

      Aga sellest hoolimata lasi ta mind kell kaks öösel sisse, seisis paljajalu ja varbaid krussitades mu saabaste küljest sulava lume loigus ja lubas mul, kui ma just juba täna tönnima ei hakka, magada oma kaisus. Viimane asi, mida ma enne magamajäämist kuulsin, oli tema tasane torin: „Jeesus, Maya, su varbad on nagu jääpurikad.”

      Kella viie ajal puudutas ta mind kergelt õlast ja ütles: „Ma lähen tööle, täna mind ei ole. Aga räägime siis öösel või homme. Maga, kaua tahad, ma jätan aknakatted alla.” Vajusin ilma suurema vaevata tagasi pimedusse. Lootsin, et saan samamoodi edasi magada, vaikuses, pimeduses, unenägudevabas tsoonis. Lootsin, et Alice voodi ja pimendatud tuba kaitseb ka ilma tema juuresolekuta mind mu aju salakavalate СКАЧАТЬ