Muusa. Katrin Oja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vist, et võtmed sümboliseerivad ligipääsu, võimalusi, saladusi. Teine variant viitab mahasurutud tunnetele ja mõtetele. Aga see oleks antud hetkel vist pisut liiga otsekohene. Minu unenägudega ei olnud tavaliselt nii. Kolmas tähendus, mis mulle meenus – võtmed näitavad, et sa oled mingi probleemi lahendusele väga lähedal. Aga see käis vist rohkem võtmekimbu kohta. Mul oli kolm eraldi võtit. Lülitasin vannitoatule plaksuga kinni ja keerasin keelt näitavale peegelpildile selja. Jõllitagu seal omaette. Tema, ta võti ja kõik selle tähendused. Ja unenäos oli lisaks võtmetele veel terve hulk neetult laetud kujundeid. Ahvid, kirsid, valged sukad. Aga mu pea tuikas juba üsna kurjakuulutavalt ja ma jätsin unenäole mõtlemise heaga katki. Mitte praegu. Praegu ma lihtsalt ei suuda.

      Selgus, et kell oli kaks päeval. See oli halb. See tähendas, et Alice ei tule veel niipea tagasi ja mul on peale mõningast venitamist – hindasin oma võimet meeleheidet suvalise toimetamisega edasi lükata paarile tunnile – valida kahe alternatiivi vahel. Hakata lõpuks nutma või istuda, võtta sisse mõned kangemad valuvaigistid ja oma unenäole teenitud tähelepanu osutada, et teada saada, mida mulle öelda tahetakse. Ma ei tea, miks see nii varakult juhtuma pidi. Kuhu on kiire? Miks ma ei võiks saada vähemalt paar päeva iseendale kaasatundmiseks, nutmiseks ja olelemiseks, enne kui ma pean hakkama eksistentsiaalseid märke interpreteerima. Seda mõeldes kerkis mu silme ette Dora-Nora väike roosa keel ja sellel olnud võti ning kirsid. Kõik need kirsid. Liigutasin varbaid. Tundsin taldadega põrandalaudade mustrit ja liivateri. Kuidagi vastik hakkas. Jäägu siis nii, punnin viimase piisani vastu, otsustasin ma ja võtsin suuna kööki. Ma ei hakka unenägu läbi mõtlema ja paistab, et ka pisarad lasevad ennast veel oodata.

      Alice’il oli uhke kohvimasin, mis peale mõningast tõrkumist ja vajalikust vägivaldsemat veenmist soostus mulle tegema suure tassitäie kanget ja auravat latte’t. Olin olemasolu talutavaks kuulutamisele sammu võrra lähemal. Nokkisin mõned pähklid ja kaks greipi. Köögilaual vedelesid ajakirjad, millesse süvenemine osutus paraku võimatuks. Lehitsesin tujutult Alice’i muusikat ja otsisin midagi, mis võiks sobida. Ma ei tahtnud midagi liiga kurba, kindlasti mitte midagi liiga lõbusat, ilmselgelt mitte midagi eriti sentimentaalset ja ka liiga sügavmõttelise jaoks ei olnud ma konditsioonis. Vaja oleks midagi … midagi … lopsakat, värvilist, hüsteerilist. Midagi, mis kindlasti tähelepanu hajutaks, mis mõjuks nagu tsirkusenumber. Midagi ideaalset ma ei leidnud, kuid otsustasin lõpuks, et Marilyn Mansoni „Eat me, drink me” on oma teatraalsuses, ülepaisutatuses ja naiivsuses ehk kõige ligilähedasem.

      Istusin, südameprillid ees, elutoa põrandal, vahtisin ennast jälle peeglist ja kuulasin. Hinges oli täielik ikaldus. Pisaraid ei olnud. Pärast umbes kolme laulu jagu pingsat enesevahtimist ja peanõkutamist tundsin ootamatult hoopis alakõhus sisiseva maona ärkavat isu. Tahaks metslase kombel keppida. Parandus – tahaks, et keegi mind metslase kombel kepiks. Kummaline. Veeretasin neljanda loo jagu seda mõtet peas ringi ja ootasin, et midagi juhtuks. Midagi ei juhtunud. Madu keris ennast aina valjemini sisistades vasakult paremale ja paremalt vasakule rõngasteks. Nõjatusin ohates taha ja libistasin sõrmed suust läbi.

      Aga ei, see ei olnud ka see, mida vaja. Midagi ei tulnud välja. Andsin alla ja naasin albumi lõpuni peeglissevahtimise ja peanõkutamise juurde. Just nagu seda veel vaja oleks. Ma pean nüüd samaaegselt tegelema hinges haigutava hiiglasliku tuimusega, kümne küünega kuklas kraapiva unenäoga ja kõigele lisaks veel puusade vahel tigedat ja rahuldamata madu ringi tassima.

      „Sina ära sisise, sul oli oma võimalus,” ühmasin pahaselt ja mu oma hääl ehmatas mind, see oli kalk ja kriipiv. Ehmatus ajas sisemuse virvendama ja korraks tundus, et tuimus hakkas nagu servadest kiskuma ja kipitama. „Nüüd tuleb nutt,” mõtlesin ja vaatasin kiiresti mööda tuba ringi. Kuskilt võiks leida mingi padja või midagi. Sest kui see algab, siis läheb sellega kaua, seda ma teadsin kogemustest. Viskusin näoli diivanile nagu olümpiaujuja. Pingul, valmis. Aga siis jäi mu pilk peatuma asjal, mida Alice’i toas varem ei olnud – kolm suurt ja massiivset seinariiulit, millel oli kokku seitse raamatut.

      Osho „Armastamine”.

      Kogu Stephenie Meyeri senine „Videviku” saaga, kokku neli raamatut.

      Murakami „Kafka mererannas”.

      Jane Austeni „Uhkus ja eelarvamus”.

      Kingitud, lennujaam, kingitud, lennujaam, otsustasin ma. Alice ei olnud eriline raamatusõber.

      Aga seitse raamatut … seitse raamatut. See tähendas, et ma saan kontrolli tagasi. Veel vähemalt kaheks päevaks. Ilmselt kolmeks, võib-olla isegi neljaks, sõltub milliseks ööd kujunevad. Veel 48–96 tundi ilma nutmata ja vajaduseta otsustada, mida edasi teha. Plaanida, kuidas oma elu elada. 96 õndsat tundi täielikku unustust.

      Raamatud olid juba ammu minu eelistatuim deliirium. Muidugi olid mul omad lemmikud ja kui sain lugeda puhtast naudingust, ilma kuklasse hingava ahastuse ja meeleheiteta, olin üsna valiv. Aga põhimõtteliselt, kui olukord on kriitiline, pole väga vahet. Ma võisin ennast peaaegu kõigest unustusse lugeda. Ma olin seda korduvalt elus teinud. Ma võisin lugeda nii aplalt ja nii sügavale raamatusse uppudes, et tekkis kahtlus, kas ma üldse tagasitee leian. Lugeda kiiresti ja palju, et mu aju sai ülekoormuse ja kui ma raamatu käest panin, ei muutunud midagi. Leheküljed pöördusid, kirjaread mustasid ja lugu aina keris ja keris edasi. Mingi osa mõistusest surises täisvõimsusel.

      Võõrutusnähtude all kannatava junkie elegantsiga tormasin riiuliteni ja silitasin käega üle raamatuselgade. Võtsin nad kõik alla, paitasin nende lehekülgi ja nuusutasin köiteid. Austenit ei olnud keegi vist kunagi lugenud, tema selg oli neitsilikult sirge ja läikiv, ainsagi väärikust lisava kortsuta. Murakami keskel olid kohviringid.

      Videviku 2. ja 3. raamatul olid mõned leheküljed lahti. Keegi oli neid ebamugavates tingimustes liiga ahnelt lugenud. Tundus nagu paar pikemat lendu üle ookeani ja tagasi.

      Ladusin raamatud kahte pedantsesse riita ja mõtlesin kiiresti. Mina ja nemad, mu unustust lubavad sõbrad, kus oleks meile pesapunumiseks parim paik? Alice tuleb tagasi ja tahab oma magamistoas magada. Samas võib ta tahta ka oma elutuba ja diivanit kasutada. Diivan on vist siiski turvalisem. Siin ta ei maga ja ei taha tuld ära kustutada, siia me mahume mõlemad. Vedasin oma eskapismivirnad diivani juurde ja kerisin ennast õndsalt patjade vahele. Valisin pimesi. Alustasin Murakami alternatiivsete reaalsuste vahel vetruva maailmaga.

      Osho jäi viimaseks, möödunud oli kolm päeva, millesse mahtus liitrite kaupa Coke Zerot, Elizabeth Benneti ja Mr Darcy tüütuvõitu teineteiseleidmine, paar pakki penoplasti järele maitsevaid riisivahvleid, mitme telliskivi paksune paljusõnaline Videviku-saaga, üks vann, Murakami nuudlite ja angerja maitseline maailm, kaks lühikest ning ihaldusväärsetest vampiiridest ja kõnelevatest kassidest häiritud uinakut ning viimaks üks Alice’i läkitatud ja kogeleva poisi kohale toodud tomatite ja sibulatega pitsa. Keel kleepus suulakke, silmad olid punased ja juuksed sakris. Olin ennast sügavale kookonisse lugenud. Unenägugi tundus kuidagi kauge ja ebaoluline. Ainult tuimus istus endiselt jäise känkrana hinges. Suurepärane meeleseisund meditatiivse kirjandusega tegelemiseks.

      Lugesin köögis baaripukil õõtsudes ja kuivanud pitsat mugides. Lugesin ja tundsin, nagu oleks see väike hindu kolmkümmend aastat tagasi otse minuga rääkinud. Minnalaskmisest ja vabaksandmisest ja tõelisest armastamisest. Lugesin ja tundsin, et just mina olengi suuremeelne. Ühtäkki, täiesti ootamatult, keset suurt ja sügavat rahu hiilis suulakke paks pakitsus ja natuke mõru maitset. Silmanurgast pudenesid esimesed rasvased ja kuumad pisarad. Üks, kaks, kolm. Veel oli neid võimalik kokku lugeda. Varsti tuleb ookean, siis tatiniidid ja valjuhäälne ulgumine, jõudsin õudusega mõelda. Seejärel pisarateta luksumine ja viimaks hääletu ja katkendlik nohisemine. Aga sinna läheb veel aega. Neli, viis, kuus. Seitse, kümme, viisteist, kakskümmend.

      Ja siis … kõik. Kakskümmend pisarat. Löristasin üllatunult nina. Ootasin natuke, kompasin kuskilt kõrgelt СКАЧАТЬ