Название: Muusa
Автор: Katrin Oja
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная драматургия
isbn: 9789949272211
isbn:
Pragunemine
Istusin taksos ja püüdsin lõhnakuuskede ja ihumahlade läppunud haisus mitte minestada. Antud hetkel olid sellel võikal olfaktoorsel keskkonnal ka omad eelised, nimelt hoidis akuutne ebamugavustunne, mille nätskete lainetena mulle näkku plaksuv lehk kaasa tõi, paanikahoo eemal ja mind enam-vähem reaalsuses. Sõitsin Eriku juurde. Üsna vähe oli jäänud. Olin peale talle määratud 20 pisara väljutamist ja nende nappusest tulenevast šokist ülesaamist ennast veel pisut kogunud ja otsustanud, et nüüd on sama hea aeg kui hiljem. Ja mul oli vaja rohkem riideid, kui ma kavatsesin kunagi Alice’i korterist ka välja astuda. Väljaastumine osutub ilmselt lähiajal vajalikuks, sest ma teadsin varasemast kogemusest, et minu ja Alice’i kooseksisteerimisel on üsna ranged ajapiirangud. Harmooniat ja ligimesearmastust jätkub meil tavaliselt maksimaalselt kaheks nädalaks. Enamasti üheks. Ja praeguseks olin ma juba viis päeva tema territooriumil vegeteerinud. Tõsi küll, teda ennast enamasti ei olnud ja seega ei lähe need viis päeva päris viie päevana arvesse, aga see muudab üldist olukorda vähe. Fakt oli, et ma pidin sealt varsti jalga laskma ja mul ei olnud udust aimugi, kuhu ma peaksin minema või mida tegema.
„Sina, Maya, ei ole üks neist inimestest, kes peab enda pead plaanimisega vaevama,” osatasin mõttes Erikut. Niipalju siis tema prohvetlikest sõnadest. Hoolimata mu kannatlikkusest ei olnud mulle ühtegi geniaalset lahendust sülle kukkunud, ehkki Erik näis millegipärast olevat täiesti kindel, et nii läheb. Rumal mees, ilmselt tahtis ta lihtsalt iseennast rahustada, et minu peale mõtlemine ei tumestaks tema ja ta väikese läbipaistva hiirekese mesinädalaid. Olin ebaratsionaalselt tige ja ennast täis, aga sellega rahul. Viha on märksa parem emotsioon kui kurbus. Vihas on pauerit, vihas on särtsu. Kurbuses on ainult otsatuse ja ääretuse ähvardus.
Hammustasin sõrmenukke. Nahk naksus. Oli valus. Olime kohal ja ma olin taksohaisu, oma vihapurske ja valutavate sõrmenukkide tulemusena uksele koputamiseks enam-vähem valmis. Meeleseisundis, mis aitab mul Erikule rahulikult ja vaoshoitult öelda, et ehkki ta ei peaks oma päevatööd veel ennustamise vastu välja vahetama, olen ma ometigi seal, et oma asjad kokku panna, sest ma ei taha, et minu kola nende idülli kuidagi kahandaks. Norale ei kavatsenud ma midagi öelda ja loodetavasti on tal arukest endiselt kuskil vaikselt nurgas istuda ja mööblit silitada. Või äkki teda pole üldse seal. Võib-olla ta käib kuskil tööl, enamik inimesi ju teeb seda. Või koolis.
Muutusin rõõmsamaks. Ulatasin taksojuhile rahatähed, vältides hoolikalt seda, et ükski üleliigne osa temast või tema haisvast taksost mind puudutaks ja ukerdasin välja. Lumehanged olid muutunud betoonikarva kõvadeks vaaludeks ja rööbasteks.
Hingasin sügavamalt sisse ja klohmisin uksele.
Õhk visises abitu susinaga minust välja, kui Nora ukse lahti tegi. Ta paistis väike ja hele nagu portselannukk.
„Tere, Maya,” ütles ta sõbralikult. „Erik arvaski, et sa varsti tuled.”
Seisin selle korteri uksel, mida olin kolm aastat oma koduks nimetanud, ja kohmitsesin nagu vampiir, kellel on sisseastumiseks luba vaja.
„Astu edasi, Erik maalib.”
Ahah, sellest siis Nora. Et Erik võiks nii taktitundetu olla ja oma haldja ust avama saata, see ei tulnud mulle pähegi, aga muidugi, ega ta ei saanud ju päevade viisi oodata, millal ma lõpuks näole annan. Ja kui ta teeb tööd, siis see on ainult hea.
Imbusin esikusse ja võtsin saapad ära.
„Me pakkisime su raamatud kastidesse ja Erik lasi need hoiule panna. Ta arvas, et nii on sul mugavam. Aga ühe kasti me jätsime siia, Erik arvas, et neid raamatuid tahaksid sa enda lähedal hoida.”
Nora osutas oma väikese pehme käega pappkastile köögilaual.
Tegin kägistamistungi hädavaevu tagasi hoides kaane lahti ja vaatasin, millised raamatud kuningas Erik oli otsustanud oma suuremeelsuses mulle jätta. Aga kui ma oma armastatud ja loetud, kodusoojuse ja igatsuse lõhnalisi köiteid üksteise järel välja võtsin, voolas see väiklane ärritus minust välja. Ta oli väga hea valiku teinud. Valinud mu kõige truumad sõbrad, sellised, kellele võis alati kindel olla. Sellised, kes olid mind aidanud kõige halvematel öödel mu elus, kes olid suutnud nii mõnigi kord peletada eemale unenägusid, millega ei julgenud võitlusesse asuda ei Immovan, pudel veini ega piibutäis kanepit. Mõned imeilusad Murakamid ja Ishigurod, Coheni luuletused, ühe räbaldunud Rothi, kauni kaanekujundusega Hosseini, kaks Lessingit, ühe pehmekaanelise Gavalda, kaks väga vana Kunderat. Ja siis mõned kunsti- ja fotoraamatud. Näpujälgi täis Dali, jumaldatud Saudeki, Vermeeri, Kahlo ja Bourke-White’i. Panin raamatud aeglaselt kasti tagasi ja kastikaane kinni. Pidin köögilauast kõvemini kinni hoidma, sest ilma agressiivsuseta tundsin ennast ühtäkki kaalutu ja pidetuna. Tõeliselt kodutuna. Ja unenäoraamatut ei olnud nende hulgas.
Noral leidus empaatiat tajuda, et mul oleks vaja hetke iseendale, ja inimlikkust seda ilma demonstratiivsuseta mulle võimaldada. Tajusin rohkem seljaga kui kuulsin, kuidas ta tasakesi köögist välja hõljus, ja vihkasin teda pisut ta peenetundelisuse eest.
Mõne aja pärast kuulsin, et ta oli elutoas muusika mängima pannud.
Veel paari minuti pärast kuulsin klaaside kõlksatust.
Pöörasin oma raamatukastile selja ja valmistusin magamistuppa minema, et oma riideid kokku pakkida, kui ta uksele ilmus, käes kaks klaasi valget veini ja näol siiras naeratus. Sõbralik ja lepitav väike naeratus, kus polnud tilkagi kaastunnet, parastamist, võidurõõmu ega midagi muud, mida ma sealt leidma valmistusin.
„Ma mõtlen,” ütles ta oma meloodilise häälega, „et natuke veini ei teeks praegu paha.”
Olin vait. Kuidas ma pean selle imeliku väikese haldjanukuga käituma. Mul ei olnud aimugi. Ta oli lihtsalt nii … relvituks tegev.
Nora vaatas mind oma sumedate hallide silmadega ja ulatas mulle klaasi.
Võtsin selle vastu. Jõime elutoast kostva summutatud Norah Jonesi taustal ühe sõõmu.
„Võib-olla,” lisas Nora ennast poolküljega minu suunas keerates, „kui sul midagi selle vastu ei ole, siis ma pakuks sulle seltsi, kui sa pakid?”
Kui imelik võiks asi veel olla? Igal teisel juhul oleks see kõlanud nagu ettepanek aidata mul kiiremini oma saast kokku panna, et ta saaks mind välja visata. Ainult mitte praegu. Praegu kõlas see täpselt nii, nagu ta selle sõnastanud oli.
Kui mul midagi selle vastu ei ole.
Pakuks ta mulle seltsi.
Seltsi.
Võtsin veel ühe lonksu. See oli aromaatne ja külm ja kiheles keelel just õigetes kohtades. „Käi vittu!” ütlesin mõttes. Ei, see ei ole päris see. „Jäta mind palun rahule ja mine silita kuskil polstrit, sa arutu, kasutu, elu varastav aedvili!” Ei, ilmselt mitte.
„Nojah,” ühmasin ma lõpuks ja minu suureks kergenduseks ei kõlanud see nii kibestunult ja ähvardavalt, kui ma kartnud olin.
Istusime Noraga Eriku ja minu voodi peal, või siis Eriku ja Nora voodi peal riidekapi ees ja lappasime asju kokku. Millegipärast ei olnudki nad mu riideid kapist välja lükanud ja ühtlase liigutusega mõnda suurde prügikotti kündnud, et see siis mulle ukse vahelt ulatada. Raamatud saatsid lattu, aga riided jätsid kappi rippuma. Kui kummaline.
Vaatasin, СКАЧАТЬ