Lahvatab leek. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

      "Andestust. Ta on purjus," sõnan vabandavalt. "Ma aitan teda." Hüppan rongi pealt maha ja sumpan Haymitchi jälgedes, sussid lumest läbimärjad, kui ta sammub minu ees rongi tagaosa suunas, kus meid ei kuulda. Siis pöördub ta minu poole.

      "Mis on?"

      Jutustan talle kõigest. Presidendi külaskäigust, Gale'ist, sellest, et me kõik saame surma, kui ma ei käitu nii, nagu vaja.

      Haymitchi nägu kaineneb ja muutub rongi tagatulede valguses vanemaks. "Siis käitu nii, nagu vaja."

      "Kui sa saaksid mind lihtsalt selle reisi jooksul aidata …" alustan mina.

      "Ei, Katniss, asi ei ole lihtsalt selles reisis," sõnab ta.

      "Mida sa sellega tahad öelda?" ei saa ma aru.

      "Isegi kui selle reisi jooksul läheb kõik ladusalt, tulevad nad mõne kuu pärast tagasi, et meid kõiki mängudele viia. Teist Peetaga saavad nüüd juhendajad, nüüdsest peale igal aastal. Ja igal aastal tullakse ikka ja jälle selle armastusromaani juurde tagasi ning näidatakse teie eraelu üksikasju eetris, ja sul ei jää enam midagi muud üle, kui elada selle poisiga õnnelikult kuni surmani."

      Tema sõnad löövad mind tummaks. Mind ei oota kunagi elu koos Gale'iga, isegi kui ma seda tahaksin. Mul ei lasta kunagi elada ka üksinda. Pean igavesti olema Peetasse armunud. Kapitoolium nõuab seda. Võib-olla on mul veel mõned aastad aega elada koos ema ja Primiga, sest ma olen alles kuusteist. Ja siis … ja siis …

      "Kas sa saad aru, mida ma öelda tahan?" sunnib Haymitch mind tagant.

      Noogutan. Ta tahab öelda, et minu tulevikus on ainult üks stsenaarium, kui tahan hoida elus kõiki neid, kes on mulle kallid, ja ka ise ellu jääda. Ma pean Peetaga abielluma.

      4

      Sumpame vaikuses tagasi rongi. Minu ukse taga koridoris patsutab Haymitch mulle õlale ja sõnab: "Tead, su väljavaated võiksid olla ka palju kehvemad." Ja suundub oma kupeesse, viies veinihaisu endaga kaasa.

      Toas võtan läbimärjad sussid jalast, märja mantli ja pidžaama seljast. Sahtlites on neid veel, aga ronin lihtsalt aluspesus tekkide alla. Vahin ainiti pimedusse ja mõtlen oma vestlusest Haymitchiga. Kõik, mida ta ütles Kapitooliumi ootuste ning minu ja Peeta tuleviku kohta, oli tõsi, isegi viimane kommentaar. Muidugi võiksid mu väljavaated olla veel kehvemad kui Peeta. See iseenesest ei olegi ju peamine, mis? Üks vähestest õigustest 12. ringkonnas on abielluda sellega, kellega tahame, või üldse mitte abielluda. Ja nüüd on minult võetud seegi. Huvitav, kas president Snow nõuab, et meil sünniksid ka lapsed. Kui jah, siis peavad nemadki igal aastal seisma silmitsi lõikuspäevaga. Ja kas see poleks juba midagi väärt, kui mitte ainult ühe, vaid koguni kahe võitja laps valitakse areenile võitlema? Võitjate lapsed on ka varem areenil olnud. Sellega kaasneb alati palju elevust ja inimesed arutlevad, kuidas juhus kohe üldse mõne perekonna poolt ei ole. Ent seda juhtub liiga sageli, et seda pelgalt juhuseks pidada. Gale on veendunud, et Kapitoolium teeb seda meelega, sahkerdab loosimistel, tahab pinget kruvida. Arvestades kogu seda jama, mis ma olen kokku keeranud, olen ilmselt juba garanteerinud oma lapsele koha mängudel.

      Mõtlen Haymitchi peale. Ta ei ole abielus, tal pole perekonda, ta üritab joomise abil ülejäänud maailma unustada. Ta oleks võinud valida mis tahes naise tervest ringkonnast. Aga ta valis üksilduse. Mitte üksilduse – see kõlab liiga rahumeelselt. Pigem valis ta üksikvangistuse. Kas sellepärast, et areenil käinuna teadis ta, et parem on vastupidise variandiga mitte riskida? Mina sain seda riski tunda, kui lõikuspäeval tõmmati loosirattast Primi nimi ja ma pidin pealt vaatama, kuidas ta lava poole oma surmale vastu sammub. Kuid õena sain ma astuda tema asemele, minul oli võimalus, mis on meie emale keelatud.

      Otsin mõtteis meeleheitlikult pääseteed. Ma ei saa lubada, et president Snow mind kõigeks selleks sunnib. Isegi kui peaksin sellepärast endalt elu võtma. Enne seda üritaksin muidugi põgeneda. Mida nad teeksid, kui ma lihtsalt haihtuksin? Kaoksin metsa ja ei tuleks enam kunagi välja? Äkki saaksin kaasa võtta ka kõik kallid inimesed, alustada kaugel metsikus looduses uut elu? Väga ebatõenäoline, aga mitte võimatu.

      Raputan pead, et mõtted selgineksid. Praegu ei ole õige aeg pööraste põgenemisplaanide haudumiseks. Tuleb keskenduda võidutuurile. Minu eeskujulikust esinemisest sõltub liiga paljude inimeste saatus.

      Koit saabub enne kui uni ja juba prõmmibki Effie mu ukse taga. Tõmban sahtlist selga esimesed ettejuhtuvad riideesemed ja vean end vaevaliselt restoranvagunisse. Mõtlen, et mis vahet sel on, kas ma tõusen vara või ei, tänane päev kulub nagunii ainult sõitmisele, aga siis tuleb välja, et eilne muundamine oli vaid selleks, et mind raudteejaama toimetada. Täna asub ettevalmistusmeeskond alles tõsiselt asja kallale.

      "Miks? Nagunii on liiga külm, et midagi välja paistaks," torisen mina.

      "Mitte 11. ringkonnas," vastab Effie.

      11. ringkond. Meie esimene peatuspaik. Alustaksin meelsamini mõnest teisest ringkonnast, sest see siin oli Rue kodu. Aga nii need asjad võidutuuril ei käi. Tavaliselt antakse stardipauk 12. ringkonnas ja tuuritatakse ringkonnanumbrite kahanevas järjekorras 1. ringkonnani välja. Sellele järgneb Kapitooliumi külastamine. Võitja ringkond jäetakse vahele, sinna minnakse kõige viimasena. Kuna 12. ringkond korraldab tavaliselt kõige tagasihoidlikumad pidustused – harilikult vaid õhtusöögi tribuutidele ja võiduralli väljakul, kus kellelgi ei paista olevat eriti lõbus –, on ilmselt kõige nutikam meid võimalikult varakult jalust saada. Sel aastal saab 12. ringkond esimest korda pärast Haymitchi võitu ringreisi viimaseks peatuskohaks ning Kapitoolium maksab pidustuste eest.

      Püüan toidust rõõmu tunda, nagu Hazelle soovitas. Paistab, et köögipersonal proovib mulle tõesti heameelt valmistada. Lisaks muudele delikatessidele on nad teinud minu lemmikrooga: lambahautist kuivatatud ploomidega. Laual minu koha peal ootavad apelsinimahl ja kann aurava kuuma kakaoga. Söön palju ja toidule ei ole midagi ette heita, aga ei saa just öelda, et ma sellest suurt rõõmu tunnen. Mind häirib, et keegi peale minu ja Effie ei ole välja ilmunud.

      "Kus kõik teised on?" küsin ma.

      "Ah, kes teab, kus Haymitch praegu on," sõnab Effie. Haymitchi ma tegelikult ei oodanudki, sest tema läheb vist alles praegu magama. "Cinna töötas hiliste tundideni sinu riidekupees. Tundub, et tal on sinu jaoks vähemalt sada erinevat kostüümi. Su õhturiided on väga peened. Ja Peeta meeskond ilmselt magab alles."

      "Kas teda ei ole vaja ette valmistada?" pärin mina.

      "Mitte nii nagu sind," vastab Effie.

      Mida see tähendab? Tähendab seda, et mina pean laskma terve hommiku oma kehalt karvu kitkuda, samal ajal kui Peeta saab kaua magada. Ma ei ole varem sellele eriti mõelnud, kuid areenil paistis, et vähemalt mõnedel poistel on karvad alles, aga ühelgi tüdrukul mitte. Nüüd tulevad mulle meelde ka Peeta karvad, kui ma teda oja ääres pesin. Päikese paistel hästi heledad, kui pori ja veri said maha pestud. Ainult nägu jäigi täiesti siledaks. Ühelgi poisil ei kasvanud habe, aga nii mõnigi oli selleks juba piisavalt vana. Huvitav, mida nad nendega tegid.

      Tunnen end näruselt, aga mu ettevalmistusmeeskond näib olevat veel hullemas seisus: valavad endale kohvi sisse ja vahetavad väikeseid värvilisi tablette. Niipalju kui mina tean, ei tõuse nad kunagi enne keskpäeva, kui tegemist ei ole just riikliku hädajuhtumiga, näiteks minu jalakarvadega. Ma olin nii rõõmus, kui ka need tagasi kasvasid. Justkui oleks karvad märk sellest, et asjad võivad veel vanadesse rööbastesse pöörduda. Libistan sõrmed üle jalgade ning annan oma keha ettevalmistusmeekonna kätte. Keegi neist ei ole nii jutukas nagu tavaliselt, nii et ma kuulen, СКАЧАТЬ