Lahvatab leek. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja masseeritakse ja võitakse, kuni nahk on täiesti hell.

      Flavius hoiab mu nägu lõuast, kallutab seda ja ohkab: "Kahju, et Cinna ei lubanud sind kuidagi muuta."

      "Jah, siis võiksime sinust kohe midagi erilist teha," lisab Octavia.

      "Kui ta vanemaks saab," sõnab Venia peaaegu süngelt, "siis peab Cinna meil seda lubama."

      Lubama mida? Ajada mu huuled punni nagu president Snowl? Tätoveerida mu rindu? Värvida mu naha fuksiapunaseks ja siirdada selle külge kalliskive? Lõigata mu näole kaunistavaid mustreid? Teha mulle kaardus küünised? Või lisada kassi vurrud? Nägin Kapitooliumi inimeste juures kõike seda ja veel rohkemat. Kas neil pole tõesti aimugi, kui ebardlikud nad ülejäänud inimestele tunduvad?

      Mõte sellest, et mind jäetakse ettevalmistusmeeskonna moetujude küüsi, ainult pikendab kõigi nende hädade nimekirja, mis mul meeles mõlguvad: minu teotatud keha, unepuudus, kohustuslik abiellumine ja hirm mitte vastata president Snow nõudmistele. Selleks ajaks, kui jõuan lõunalauda, kus Effie, Cinna, Portia, Haymitch ja Peeta on alustanud ilma minuta, olen liiga koormatud, et midagi lausuda. Nemad räägivad vaimustunult söögist ja sellest, kui hästi nad tavaliselt rongides magavad. Kõik on ringreisist kohutavalt elevil. Kõik peale Haymitchi. Tema ravib oma pohmelust ja nokib muffini kallal. Ka minu kõht ei ole eriti tühi, võib-olla sellepärast, et pugisin end hommikul rammusat toitu täis, või siis seetõttu, et olen õnnetu. Mängin puljongiga, pistan lusikatäie või paar suhu. Peeta, oma tulevase abikaasa poole ei suuda ma vaadatagi, kuigi tean, et tema ei ole milleski süüdi.

      Inimesed panevad mu tujutust tähele, üritavad mind vestlusse kaasata, aga ma tõrjun kõik nende katsed. Korraga jääb rong seisma. Teenindaja teatab, et peatus ei ole kütuse võtmiseks: mingi asi on rikkis ja tuleb välja vahetada. Selleks kulub vähemalt tund aega. Effie läheb endast välja. Ta tõmbab kotist ajakava ja hakkab uurima, kuidas praegune viivitus mõjutab kogu meie ülejäänud elu kõiki sündmusi. Lõpuks ei suuda ma teda enam kuulata.

      "Kõigil on täiesti ükskõik, Effie!" nähvan talle. Laua ümber istujad jäävad mind üksisilmi vaatama, isegi Haymitch, kellest võiks arvata, et ta on selles asjas minu poolt, sest Effie ajab ta täiesti hulluks. Taganen kohe kaitsepositsioonile. "On ju ükskõik!" kordan, tõusen püsti ja astun restoranvagunist välja.

      Korraga muutub rongisviibimine ahistavaks ja mul hakkab kõhus keerama. Leian väljapääsu, lükkan ukse jõuga lahti – mingi häirekell hakkab selle peale tööle, aga ma ei tee sellest väljagi – ja hüppan rongist välja. Ootan, et maanduksin lumes, kuid soe ja pehme õhk paitab mu nahka. Puude lehed on rohelised. Kui kaugele lõunasse me ühe päevaga jõudsime? Kõnnin raudteega paralleelselt, pilgutan eredas päikesevalguses silmi, kahetsedes juba, et Effiele niimoodi ütlesin. Ega tema minu praeguses kimbatuses süüdi ole. Peaksin tagasi minema ja vabandama. Selline vihapurse oli halbade kommete tipp ja Effiele lähevad kombed vägagi korda. Aga jalad suunduvad mööda raudteed edasi, viimasest vagunist mööda, jättes kõik selja taha. Tunnine peatus. Võin vähemalt kakskümmend minutit ühes suunas jalutada ja ikka veel õigeks ajaks tagasi jõuda, isegi varem. Selle asemel potsatan kahesaja meetri pärast maha ning jään istuma ja kaugusse vahtima. Kui mul oleks vibu ja nooled, kas ma läheksin siis ainult edasi?

      Mõne aja pärast kuulen selja taga samme. Kindlasti Haymitch, tuleb mind hurjutama. Muidugi olen selle ära teeninud, aga ometi ei taha ma seda kuulda. "Ma ei ole sinu loengu jaoks just õiges tujus," hoiatan oma kingade kõrval kasvavat rohututti.

      "Püüan siis lühidalt teha." Peeta istub mu kõrvale maha.

      "Ma arvasin, et Haymitch tuli," sõnan mina.

      "Ei, tal on ikka veel selle muffiniga tegemist." Vaatan, kuidas Peeta seab oma tehisjala teise kõrvale. "Kehv päev, mis?"

      "Pole midagi," vastan.

      Ta hingab sügavalt sisse. "Kuule, Katniss, ma olen juba ammu tahtnud sinuga rääkida sellest, kuidas ma rongis käitusin. Ma mõtlen seda eelmist rongi. Seda, mis meid koju tõi. Ma teadsin, et sinu ja Gale'i vahel on midagi. Olin tema peale armukade juba enne seda, kui sinuga ametlikult kohtusin. Ja minust polnud aus sinult nõuda, et see, mis meie vahel oli, jätkuks ka pärast mänge. Anna andeks!"

      Tema vabandus üllatab mind. Tõsi on see, et Peeta muutus tõrjuvaks alles siis, kui ma talle tunnistasin, et minu armastus tema vastu oli enam-vähem teeseldud. Aga ma ei pane seda talle pahaks. Areenil läksin armuromaaniga kogu hingest kaasa. Oli hetki, mil ma päriselt ei teadnud, mida Peeta vastu tunnen. Tegelikult ei tea senini.

      "Anna sina ka andeks," sõnan. Ma ei tea küll päris täpselt, mille pärast. Võib-olla selle pärast, et ma võin ta suure tõenäosusega iga hetk hävitada.

      "Sina ei pea millegi pärast andeks paluma. Hoidsid vaid meid mõlemaid elus. Aga ma ei taha, et me peaksime niimoodi jätkama, ignoreerima teineteist tavaelus ja langema teineteise embusse iga kord, kui kaamerad vaatevälja ilmuvad. Ma mõtlesin, et kui ma ei oleks enam nii, noh, haavatud, võiksime proovida lihtsalt sõpradeks jääda," ütleb Peeta.

      Ilmselt saavad kõik mu sõbrad lõpuks surma ja Peetaga mitte nõustumine ei jätaks teda samuti ellu. "Olgu," vastan ma. Tema ettepanek tekitab minus parema enesetunde. Kuidagi vähem valeliku. Muidugi oleks tore, kui ta oleks sellega varem lagedale tulnud, enne kui ma teada sain, et president Snowl on teistsugused plaanid ja ainult sõpradeks jäämise valikut meie puhul enam ei ole. Aga olgu kuidas on, vähemalt on mul hea meel, et teineteisega jälle räägime.

      "Noh, mis viga?" küsib Peeta.

      Ma ei saa talle öelda. Nokin rohututti.

      "Alustame hoopis millestki põhilisemast. Kas pole veider, et ma tean, et riskiksid minu pärast oma eluga … aga ma ei tea, mis on su lemmikvärv?" lausub Peeta.

      Naeratus hiilib mu huulile. "Roheline. Aga sinul?"

      "Oranž," vastab tema.

      "Oranž? Nagu Effie juuksed?" imestan.

      "Natuke sügavam," vastab Peeta. "Rohkem nagu … päikeseloojang."

      Päikeseloojang. Märkangi seda kohe, madalamale langeva päikese serv, taevas mahedatest oranžidest toonidest triibuline. Ilus. Meenutan tiigerliiliaga küpsist ja nüüd, kui Peeta minuga jälle räägib, on see ka kõik, mida saan teha, et mitte kogu president Snowga juhtunut talle ümber jutustada. Ma tean, et see viimane Haymitchile ei meeldiks. Jään parem niisama lobisemise juurde.

      "Kuule, kõik räägivad kogu aeg suure vaimustusega sinu maalidest. Tunnen end päris näruselt, et pole neid näinudki," sõnan mina.

      "Mul on terve vagun neid täis." Peeta tõuseb püsti ja ulatab mulle käe. "Tule."

      Hea on tunda, kuidas ta sõrmed jälle minu omadega põimuvad, mitte etenduse pärast, vaid tõelisest sõprusest. Kõnnime käsikäes tagasi rongini. Uksel meenub mulle: "Pean kõigepealt Effie ees vabandama."

      "Ära karda teda meelitustega üle puistata," õpetab Peeta.

      Kui me jõuame restoranvagunisse, kus kõik ikka veel lõunat söövad, vabandan Effie ees enda arvates ülevoolavalt, kuid tema meelest kompenseerib see ilmselt vaevu-vaevu minu etiketist üleastumise. Effie auks peab siiski ütlema, et ta võtab vabandused armulikult vastu. Ja lisab veel, et mõistab, kui suure pinge all ma olen. Ning tema kommentaarid teemal, et keegi peab ju ometi ajakava ka silmas pidama, kestavad kõigest umbes viis minutit. Tegelikult pääsen väga kergelt.

      Kui Effie on lõpetanud, juhatab Peeta mind mõned vagunid edasi oma maalide СКАЧАТЬ