Lahvatab leek. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sellega näitan selgesti, et tegelikult ainult mõnitan Kapitooliumi. Nüüd olen oma hooletusega seadnud ohtu Gale'i ja tema perekonna ning oma perekonna ja ka Peeta.

      "Palun ärge tehke Gale'ile viga," sosistan. "Ta on kõigest sõber. On juba aastaid olnud sõber. Muud meie vahel ei ole. Pealegi mõtlevad nüüd kõik, et ta on mu sugulane."

      "Mind huvitab ainult see, mis määral mõjutab Gale teie suhtumist Peetasse ja käitumist tema suhtes, mõjutades seeläbi meelolu teistes ringkondades," vastab president.

      "Ringreisil jääb kõik samaks. Olen Peetasse täpselt samamoodi armunud, nagu olin," sõnan mina.

      "Nagu praegugi olete," parandab president Snow.

      "Nagu praegugi olen," kinnitan.

      "Aga te peate käituma veel paremini, kui me tahame ülestõususid ära hoida," lisab ta. "See ringreis on teie ainus võimalus olukorda muuta."

      "Ma tean. Ma käitun. Veenan ringkondades kõiki, et ei astunud Kapitooliumi vastu välja, vaid olin lihtsalt armastusest arust ära," vastan mina.

      President Snow tõuseb ja tupsutab salvrätiga oma täidlasi huuli. "Seadke kõrgem siht, juhuks kui peaksite alt minema."

      "Mida te sellega tahate öelda? Kuidas ma saan seada kõrgema sihi?" ei saa ma aru.

      "Veenge mind," vastab ta, viskab salvräti käest ja võtab oma raamatu. Ma ei vaata ta poole, kui ta ukse juurde suundub, seepärast võpatan, kui ta mulle kõrva sosistab: "Muide, ma tean sellest suudlusest." Seejärel sulgub tema järel uks.

      3

      Vere lõhn … tundsin seda tema hingeõhust.

      Mida ta teeb? Joob seda? Kujutan ette, kuidas ta seda teetassist tasakesi rüüpab. Kastab küpsiseid sinna sisse ning tõmbab punaste ja tilkuvatena jälle välja.

      Akna taga õues hakkab vaikselt tööle automootor, mõnusalt ja tasakesi, nagu nurruks kass, seejärel hääbub hääl kauguses. See kaob samamoodi nagu saabuski: märkamatult.

      Tundub, nagu käiks tuba ringi, kõverate ringidena, ja ma kardan, et minestan. Kummardun ettepoole ja haaran ühe käega lauast. Teises käes on endiselt Peeta küpsetatud kaunis maiustus. Minu meelest oli selle peal tiigerliilia, aga nüüd on sellest järel ainult rusikasse pigistatud puru. Mul polnud aimugi, et seda nii tugevasti pigistasin, aga ilmselt tundsin vajadust millestki kinni hoida, kui maailm minu ümber kontrollimatult pöörlema hakkas.

      President Snow külaskäik. Ringkonnad ülestõusu äärel. Selgesõnaline surmaähvardus Gale'ile, pärast keda on ohus kõik teised. Kõik mulle kallid inimesed on hukule määratud. Ja kes teab, kes veel minu tegude eest maksma peab. Kui mul just ei õnnestu ringreisil asjade käiku muuta. Vaigistada rahutused ja taastada presidendi meelerahu. Ja kuidas? Tõestades tervele riigile ilma igasuguse kahtlusevarjuta, et armastan Peeta Mellarki.

      Ma ei suuda seda teha, mõtlen endamisi. Nii osav ma ei ole. Peeta on see, kes on hea, meeldib kõigile. Tema suudab inimesi kõike uskuma panna. Mina olen see, kes jääb vait, lihtsalt istub ja laseb temal võimalikult palju rääkida. Aga mitte Peeta ei pea oma pühendumust tõestama. Hoopis mina.

      Kuulen koridorist ema kergeid ja kiireid samme. Tema ei tohi midagi teada saada, mõtlen. Mitte kui midagi. Sirutan käed kandiku kohale ja pühin küpsisepuru kiiresti sõrmedelt ja peost. Väriseva käega võtan tassist lonksu teed.

      "Kas kõik on hästi, Katniss?" küsib ema.

      "Jah. Televiisorist ei näidata seda kunagi, aga president külastab alati enne tuuri võitjaid ja soovib neile edu," vastan rõõmsalt.

      Ema nägu lööb kergendusest särama. "Ah nii. Kartsin juba, et sul on mingi jama."

      "Ei, üldse mitte," sõnan mina. "Jamad algavad siis, kui mu ettevalmistusmeeskond näeb, kui puhma ma olen lasknud oma kulmud kasvada." Ema naerab ja mina mõtlen sellele, kuidas pärast üheteistaastaselt perekonna eest hoolitsema hakkamist ei ole mul enam mingit taganemisteed. Kuidas ma jäängi alatiseks teda kaitsma.

      "Mis sa arvad, kui ma panen sulle vanni valmis?" küsib ema.

      "Väga hea," vastan ja näen, kui suurt rõõmu ta minu vastusest tunneb.

      Koju jõudmisest saadik olen püüdnud kõigest väest meie omavahelist läbisaamist parandada. Olen palunud tal enda eest üht-teist teha, selle asemel et kõik abipakkumised tagasi lükata, nagu ma aastaid vihaselt tegin. Lasen tal hallata kogu võidusummat. Kallistan teda vastu, selle asemel et lihtsalt taluda tema kallistusi. Areenil veedetud aja jooksul taipasin, et pean lõpetama tema karistamise selle eest, mida ta muuta ei saa, eriti selle rõhuva masenduse eest, millesse ta pärast isa surma langes. Sest mõnikord juhtub inimestega asju, millega toime tulemiseks nad üldse valmis ei ole.

      Nagu näiteks minuga. Praegu.

      Pealegi sai ema hakkama ühe imelise asjaga, kui ma ringkonda tagasi jõudsin. Pärast seda, kui meie perekonnad ja sõbrad olid mind ja Peetat raudteejaamas tervitanud, lubati reporteritel esitada mõned küsimused. Keegi küsis ema käest, mida too minu uuest poisist arvab, ja ema vastas, et kuigi Peeta on küll täpselt selline, nagu üks noormees olema peab, ei ole mina veel piisavalt vana oma poisi jaoks. Pärast seda heitis ta Peetale terava pilgu. Reporterite hulgast kostis naeru ja kommentaare stiilis: "Keegi on tõsises jamas," ning Peeta laskis mul käest lahti ja astus paar sammu eemale. Kaua see ei kestnud – teistsuguseks käitumiseks avaldati liiga tugevat survet –, kuid see andis meile ettekäände käituda pisut tagasihoidlikumalt kui Kapitooliumis. Ja võib-olla aitab see ka selgitada, miks mind pärast kaamerameeste lahkumist on nii vähe Peeta seltsis nähtud.

      Lähen trepist üles vannituppa, kus mind ootab aurav vann. Ema on pannud vanni kõrvale väikese kotitäie kuivatatud lilli, mis täidab õhu mõnusa lõhnaga. Keegi meist ei ole harjunud sellise luksusega, et tuleb lihtsalt kraani keerata ja hakkabki voolama piiramatul hulgal kuuma vett. Vanas kodus oli ainult külm vesi ja vannis käimiseks tuli seda ise pliidi peal soojendada. Võtan riided seljast, libistan end siidpehmesse vette – ema on veele mingit õli lisanud – ja üritan asjades selgusele jõuda.

      Esimene küsimus on, kellele rääkida, kui üldse kellelegi. Emale ega Primile mitte, see on selge. Nemad muretseksid ennast lihtsalt haigeks. Gale'ile ka mitte. Isegi kui mul õnnestuks talle sõna saata. Mida tema selle teadmisega peale hakkaks? Kui ta oleks üksi, võiksin püüda teda põgenema veenda. Tema jääks kindlasti metsas ellu. Aga ta ei ole üksi ja ta ei jätaks kunagi oma perekonda maha. Või mind. Kui ma koju tagasi jõuan, pean talle rääkima midagi selle kohta, miks meie koosveedetud pühapäevad peavadki jääma minevikku, aga praegu ei suuda ma selle peale mõelda. Mõtlen ainult oma järgmisele sammule. Pealegi on Gale Kapitooliumi peale juba niigi vihane ja nii pettunud, et mõnikord tundub mulle, nagu hakkaks ta ise ülestõusu korraldama. Teda pole küll enam õhutada vaja. Ei, ma ei saa sellest rääkida kellelegi, kes 12. ringkonda maha jääb.

      On veel kolm inimest, kellele võiksin oma saladuse usaldada, alustades Cinnast, oma stilistist. Aga ma kardan, et Cinna võib juba niigi ohus olla, ja ma ei tahaks teda enda pärast veel suuremasse jamasse segada. On ju veel Peeta, minu partner selles pettusemängus, ent kuidas ma peaksin seda vestlust alustama? Kuule, Peeta, mäletad, kui ma sulle ütlesin, et ma rohkem nagu teesklesin sinusse armumist? Tead, nüüd oleks tõesti vaja, et sa selle unustaksid ja käituksid nii, nagu oleksid minusse eriliselt armunud, või muidu tapab president Gale'i ära. Ei, seda ma teha ei saa. Pealegi peab Peeta end hästi üleval hoolimata sellest, kas ta teab, mis kaalul on, või mitte. Järele jääb Haymitch. Purjus, tujukas, vastuoluline Haymitch, kellele ma äsja СКАЧАТЬ