Lahvatab leek. Suzanne Collins

Чтение книги онлайн.

      Naine kaob ja asemele ilmub kaader 8. ringkonna peaväljakust. Tunnen selle ära, sest olime seal alles eelmisel nädalal. Katustel lehvivad endiselt minu näopildiga plagud. Nende all märatseb rahvahulk. Väljak on paksult täis karjuvaid inimesi, nende näod on varjatud räbalate või isetehtud maskidega ja nad loobivad telliskive. Hooned põlevad. Rahuvalvajad tulistavad rahvahulka, tapavad huupi.

      Ma ei ole kunagi varem midagi sellist näinud, aga tundub, et asi, mida ma praegu tunnistan, saab olla ainult üks. See, mida president Snow nimetab ülestõusuks.

      7

      Toitu täis nahkkott ja plasku kuuma teega. Paar karusnahkse voodriga kindaid, mis Cinnast maha jäid. Kolm oksakest, paljastelt puudelt murtud, lebavad lumel, näidates suunda, kuhu kõnnin. Esimesel pühapäeval pärast lõikuspidu jätan kõik need asjad Gale'ile meie tavapärasesse kohtumispaika.

      Rühman edasi läbi külma uduse metsa, mööda rada, mis on Gale'i jaoks tundmatu, aga mille minu jalad suurema vaevata üles leiavad. Rada viib järveni. Ma ei usu enam, et meie tavapärane kohtumispaik privaatsust pakuks, aga just seda on mul täna vaja ja veelgi enam, et Gale'ile oma südant puistata. Aga kas ta tulebki? Kui ta ei tule, ei jää mul muud üle, kui riskida ja minna öö hakul tema majja. On asju, mida ta peab teadma … asju, milles ta peab aitama mul selgusele jõuda …

      Kui mulle korraga pärale jõudis, mida linnapea Undersee televiisorist nägin, kiirustasin uksest välja ja mööda koridori edasi. Ja viimasel sekundil, sest hetk hiljem tuligi linnapea trepist üles. Lehvitasin talle.

      "Otsid Madge'i?" küsis ta sõbralikult.

      "Jah. Tahan talle oma kleiti näidata," vastasin mina.

      "Noh, sa tead, kust teda leida." Samal hetkel kostsid tema kabinetist uuesti piiksud. Linnapea nägu muutus tõsiseks. "Vabandust," ütles ta, läks kabinetti ja pani ukse kinni.

      Ootasin koridoris, kuni olin end pisut kogunud. Tuletasin endale meelde, et pean käituma võimalikult loomulikult. Läksin Madge'i tuppa, ta istus seal tualettlaua taga ja kammis peegli ees oma heledaid lainelisi juukseid. Tal oli seljas seesama ilus valge kleit mis lõikuspäevalgi. Ta nägi mind peeglist ja naeratas: "No vaata ennast. Nagu tuleks otse Kapitooliumist."

      Astusin lähemale. Sõrmed libisesid üle pilapasknääri. "Isegi mu rinnanõel. Pilapasknäärid on Kapitooliumis tõeline moeröögatus, tänu sulle. Kas oled kindel, et ei taha seda tagasi?"

      "Ära ole rumal, see on kingitus," lausus Madge. Ta sidus oma juuksed piduliku kuldse paelaga kinni.

      "Kust sina selle said?" küsisin edasi.

      "See oli mu tädi oma," ütles Madge. "Aga ma arvan, et see on juba kaua aega meie perekonna käes olnud."

      "Naljakas valik, pilapasknäär," ütlesin. "Kui mõelda kõigele sellele, mis ülestõusu ajal juhtus. Kuidas vadistavad pasknäärid Kapitooliumile ninanipsu andsid ja kõik see."

      Vadistavad pasknäärid olid mutandid, geneetiliselt muundatud isased linnud, Kapitooliumi väljamõeldis ringkondade mässumeelsete järele luuramiseks. Nad suutsid jätta meelde ja korrata pikki inimestevahelisi vestlusi, sellepärast saadeti neid ülestõusupiir kondadesse, kus nad inimeste jutu meelde jätsid ja sellega Kapitooliumi tagasi lendasid. Ülestõusnud said sellest teada ja pöörasid asja Kapitooliumi vastu, saates linnud koju tagasi, nokad valet täis. Kui Kapitoolium selle avastas, jäeti linnud metsikusse loodusesse välja surema. Nad suridki mõne aasta jooksul välja, aga mitte enne, kui olid paaritunud emaste pilalindudega ja loonud täiesti uue liigi.

      "Kuid pilapasknäärid ei olnud kunagi mingi relv," ütles Madge. "Nad on kõigest laululinnud. Õigus, kas pole?"

      "Jah, ilmselt küll," laususin mina. Aga see ei ole tõsi. Pasknäär on lihtsalt laululind. Aga pilapasknäär on olevus, keda Kapitoolium ei kavatsenud kunagi luua. Nad ei arvestanud, et väga hoolikalt kontrollitud vadistaval pasknääril on niipalju mõistust, et ta suudab metsikus looduses kohaneda ja oma geneetilist koodi edasi anda, luues uue liigi. Nad ei osanud sellelt linnult oodata säärast elutahet.

      Praegu läbi lume sumbates näen, kuidas pilapasknäärid hüppavad ühelt oksalt teisele ja matkivad teiste lindude viisikesi, kordavad neid järele ja muudavad seejärel uueks meloodiaks. Nagu alati, meenutavad nad mulle Rued. Mõtlen unenäole, mida nägin viimasel ööl rongis, unenäole, milles järgnesin talle kui pilapasknäärile. Oleksin ma ometi saanud veel natuke magada ja näinud, kuhu ta püüdis mind viia.

      Järveni on päris pikk maa, selles pole kahtlust. Kui Gale otsustab mulle järele tulla, on ta kindlasti pahane, et peab oma energiat raiskama kõndimisele, selle asemel et jahti pidada. Ta ei tulnud linnapea juurde õhtusöögile, kuigi ülejäänud perekond oli kohal. Hazelle ütles, et Gale on kodus haige, aga see oli sulaselge vale. Lõikuspeol ei suutnud ma teda ka leida. Vick ütles, et ta läks jahile. See oli ilmselt tõsi.

      Paari tunni pärast jõuan järve äärde vana majani. Võib-olla kõlab "maja" natuke liiga suureliselt. Seal on ainult üks tuba, umbes kolm korda kolm meetrit. Isa arvas, et kaua aega tagasi oli järve ääres palju maju – veel praegugi on mõned vundamendid näha – ja inimesed käisid seal vaba aega veetmas ja kala püüdmas. See maja on kõigist teistest kauem säilinud, sest ehitati tsemendist. Põrand, katus, lagi. Ainult üks neljast aknaklaasist on alles, lainetav ja ajaga kollaseks muutunud. Torusid ega elektrit ei ole, kuid tulease on endiselt korras ja nurgas seisab haluhunnik, mille me isaga aastaid tagasi kokku korjasime. Teen tule üles, lootes, et udu varjutab reetliku suitsu. Kuni tuli jõudu kogub, pühin purunenud akende alla kogunenud lume välja okstest luuaga, mille isa tegi mulle siis, kui olin umbes kaheksane ja mängisin siin kodu. Seejärel istun tillukese tsementkolde juurde, soojendan end tule ääres ja ootan Gale'i.