Reisikirju. Fred Jüssi

Чтение книги онлайн.

      Vahin maalinguid nagu imet, mis nad minu jaoks ju tegelikult ongi. Tunnistan, et olen küündimatu hindama nende tõelist väärtust, see on midagi ajaloolase jaoks. Kuid märkan siin veel midagi, mida hästi mõistan ja mis mulle kui inimesele avaldab vahest tugevamatki muljet kui kirjasõnas äraseletatud eelajalooline vaatamisväärsus ise: kaljuseinal ei leidu ainsatki nimetähte ega kritseldust, ei vana ega uut. Ja ometi liigub Saimaa ääres palju rohkem omamaa ja võõraid turiste kui Taevaskojas või Tori põrgus. Olgu pealegi graniit – ka graniidi rikkumiseks leiab küllalt vahendeid ja võimalusi.

      Tee kaldapealsele on ära tallatud ja tallatud on ka samblikuvaip kaljudel, aga kus on tühjad pudelid ja suitsukonid? Kus on keelusildid ja prügikastid? On siin valvur? Ei, siin ei ole valvurit. Käib siin koristaja? Mikkeli lääni looduskaitseinspektor vastab ebaledes, et tema teada ei käi siin koristajat ja prügikaste ega keelusilte pole ta siin kunagi näinud. Vahest seisneb konks selles, et huviline, kes maan-teelt Astuvansalmi kaljudele tahab jõuda, peab autost välja ronima ja jalgrada mööda maha kõmpima tervelt kaks ja pool kilomeetrit. Võib-olla tõesti? Mäletan sünnipäeva, mis pidi peetama mere ääres suvilas, aga jäi pidamata, sest bussipeatusest suvilani oleks tulnud poolteist kilomeetrit jalgsi käia.

      PÄRASTLÕUNA toob vihma. Piisad helisevad järve pinnal, maastik mähkub halli vinesse. Värvid muutuvad mahedamaks, kivid kivisemaks, kaugused ähmasemaks. Soe ja mõnus vihm annab järvemaastikele sootuks uue ilme. Niisugune vihm ei leota, ainult kastab. Peidame binoklid põue. Järvekaardi katame plastikaadiga. Kaarti päriselt ära panna ei saa, sest ilma kaardita pole võimalik järvistul liikuda, kui sa ei ole just siitkandi loots.

      Aerutame vaheldumisi, pärapingil istuja loeb kaarti. Meie esimene ja ainus eksimine sünnib minu süü läbi: vahin liiga palju ringi. Satume kitsasse järvesoppi, kust pole edasipääsu. Lubame endale jälle väikese peatuse, sest on seatud nii, et meil pole kuskile kiiret. On seatud väga targasti.

      Ei ole tõsi, et elu lööb tõeliselt vohama ainult lõunalaiustes. Igatahes ei kehti see samblike kohta. Mu kodumetsad jäävad siit umbes kolmsada kilomeetrit lõuna poole. Seal ma ei tea leiduvat kuskil pool ligilähedaseltki nii lopsakat ja külluslikku samblikuvaipa kui Saimaa kaljudel. Vihm on äratanud ellu samblike värvid, pehmes valguses on need sügavad ja mahedad.

      Samblike järel tulevad kanarbik, siis pohlad, mustikad ja sinikad mändide all. Ja ikka hallil kaljupinnal. On hämmastav näha, kui piskust piisab igihaljaks eluks, kui elatakse elule endale; on kummaline mõelda, missuguste meeletusteni kruvitakse vajadused seal, kus elu kiratseb luksusel ja küllusel.

      ÜLE lageda vee kandub kaljurinnakule üksikuid järvistu muusika noote – teispool lahte kronksub kaaren. Seal on Haukkovuori, seal on ronga pesa ja seda me läheme vaatama. Juba sellepärast, et sealset pesapaika saab vaadelda ainult paadist.

      Ronga pesa on ligipääsmatul kaljuastangul, vihmade eest kaitseb seda umbes meetri jagu vee kohale küünitav karniis. Kunagi jagas ronk pesapaika rabapistrikuga, sellest kalju nimigi – Haukkovuori (Pistrikukalju), aga nüüd on jäänud ainult ronk. Rabapistrik on Saimaal välja surnud ja seda teed läheb ta kaitsekõnede saatel koos paljude teiste loomaliikidega kogu maailmas. Eestis ei ole rabapistriku pesitsemise kohta teateid juba viis aastat, Soomes pole see kaunis röövlind nimetamisväärselt paremas olukorras.

      Järvistu selles osas, kus solpsuvad meie aerud, kohatakse vahetevahel, väga harva küll, aga siiski, tõelist loomariigi haruldust –saimaa hüljest. See on viigerhülge alaliik, keda ei leidu kuskil mujal maailmas. Käesoleva aasta kevadtalvel loendati saimaa hülgeid lennukilt teadaolevates peatuspaikades järve jääl 89, nende üldarvu hinnatakse aga umbes 120 loomale. Me ei näe oma paadiretkel saimaa hüljest, aga võimalik, et mõni neist eemalt meie paati uudistab või kuskil ligidal järve sügavustes saimaa lõhesid jahib, ja see teadmine maksab kah midagi.

      Vesi meie paadi all on selge. Kui tunned janu, võid juua otse üle paadiääre. Siin ei ole Saimaa reostatud, aga „siin“ ei ole igal pool. Pisikeses paadis aerutajale tundub Saimaa lõputuna, ent Saimaalgi on kuskil teine kallas.

      Eestpoolt, metsaste saarte, neemekaljude ja lahtede takka ligineb meile tume sein. Mida ligemale ta jõuab, seda selgemaks saab, et sellest seinast me täna läbi ei pääse. Öö ligineb.

СКАЧАТЬ