Reisikirju. Fred Jüssi

Чтение книги онлайн.

      Linnumeeste töö Neringas on paeluv. Ei liblikate värvikus ega nahkhiirte salapära suuda võistelda selle sooja sümpaatiatundega, mida äratab inimese hinges lindude vahetu lähedus. Kõneldakse, et inimese tõeline iseloom avalduvat kõige selgemini elu rasketel hetkedel. Midagi samasugust võib märgata ka lindude juures. Eri liikidest linnud erinevad rõngastamise ajal käitumise poolest nagu kuu ja päike. Kolm hommikust siisikest olid nagu ujedad neiud. Kui Rimas neid mõrrapäras taga ajas, kiljusid nad kaeblikult, ja kui nad lõpuks võrguga kaetud kastis olid, siis pugesid nurka kobarasse ega teinud enam nokkagi lahti. Mustpea-põõsalind hüüdis vähemalt appi ja püüdis veel viimse hetkeni vältida kõige jubedamat – suurt, halastamatut kätt, mis teda kasti haarama tuli. Punarindade alistumine on usaldav, täis lootust, nende olemuses on midagi väga armsat. Inglaste rahvuslinnu valikut võib tõesti õnnestunuks pidada.

      Täielikuks kontrastiks kõikidele eelmistele on tihased. Mõrrapärasse sattunud, hakkavad tihased hasartselt otsima nõrka kohta lõksus. Kui arvavad selle leidnud olevat, algab palavikuline trellide viilimine. Et trellid järele ei anna, siis otsitakse kähku uus koht ja kogu seda energilist tegutsemist saadab vihane kädin. Aga kui karvane kämmal tihase tabab, tuleb võitlus, mis kestab seni, kuni rõngastaja oma peopesa lõpuks avab. Vahel ei lase raevukas must nokk veel siiski sõrme lahti.

      Kõige sagedamini õnnestub minema lipsata sinitihastel. See toimub mingil salapärasel viisil. Ei jõua õieti silmigi pilgutada, aga tema juba kaseladvas! Soputab sulgi ja vaatab välkkiirelt üle oma tillukese kondikava, et kas kõik luud-liikmed ikka alles, terved ja omal kohal. Muide – seda teevad peaaegu kõik linnud. Neid on vähe, kes kohe ära kaugele lendavad.

      Pasknääre täna ei ole, aga kui pasknäär lõksu langeb, tõuseb kohutav skandaal. See algab juba siis, kui midagi hullu pole veel õieti juhtunudki. Satub märatseja lõpuks kotisoppi, pääseb seal valla täielik paanika. Enne kui pasknääri rõngastama hakata, on kasulik kätte tõmmata nahkkindad. Kullide puhul on see koguni möödapääsmatu. Kui karvasjalg-kakk pärast rõngastamist vabadusse lastakse, lendavat ta mõne meetri kaugusele kaseoksale, et sealt siis õhtuni filosoofilise rahuga pealt vaadata kogu seda kummalist askeldamist. Alles öö hakul läheb ta oma teed.

      MA pole kunagi varem hoidnud oma peos elusat pöialpoissi. Imepärane olend. Tundub lausa uskumatu, et selles tibatillukeses kehas peitub mehhanism, mis teda ei-tea-kust siia juhtis; et tal on rinnus süda, mis pumpab verd igasse kehasoppi ja et on üldse verd, mis nii peenikestes soontes voolata saab. Mõte, et niisugune kuldkollase pilotkaga härjapõlvlane muneb kevadel veel kümme (!) muna, millesse peavad tahes-tahtmata mahtuma ta pojad, et need pojad omakorda on minu peos väriseva kübeme miniatuursed väljaanded südame, vere, soonte ja igasuguse muu varustusega; see mõte… Jah, see mõte – ma ei oska selle mõttega midagi peale hakata!

      Annan pöialpoisi Rimasele. Kui lindu pildistan, küsib Rimas äkitselt:

      „Mis sa arvad, mida Regulus3 praegu mõtleb?“

      „Tema? Mõtleb??“

      „Aga muidugi! Midagi ta kindlasti mõtleb. Vaata, kuidas ta sind vahib! Kui Regulusel oleks mõni sõna nendest, mida sina tead, ütleks ta tingimata sulle praegu midagi.“

      Rimas teeb peo lahti ja meie Regulus lendab puu otsa välkinventuuri tegema.

      Huvitav, kus ta praegu peaks olema?

      ENNE lõunat tuleb esimene rõngastatud lind, tund aega hiljem veel üks. Moskva rõngastega. Neringast saavad nad teise juurde: MUS ZOOL LITUANIA. Linde tuleb siin ette igasuguste rõngastega: Moskva, Soome, Stockholm, Varssavi, Berliin, Helgoland, Riia…

      Iga järjekordse rõnganumbrite partii juurde kirjutab Vytautas nende „väljaandmise“ kellaaja. Siit viiekümne kilomeetri kaugusel asub teine samasugune ettevõte. Paljud linnud ei võta Neringa kogemustest õppust ja kordavad Kaliningradi oblastis siin tehtud viga. Selgub, et kahe püünise vahemaa katavad metsvindid näiteks nelja tunniga, kuna rasvatihased vahepeal terve ööpäeva kuskil ringi seiklevad.

      „Mine hangi veel üks lind, saab sada ja tosin täis!“ hõiskab mulle Rimas.

      Ronin „kogunemispunkti”. Seal on see üks ja nii vajalik lind. See on ilusa läikivmusta mütsi ja maniskiga rasvatihane. Ta võetakse kõikide eeskirjade kohaselt arvele ja antakse mulle tagasi.

      „Säh, lase lahti! Sinu õnne peale.“

      Hoian oma õnne mõne sekundi peos. Siis lasen vabadusse. Õnn lendab vurinal kaasikusse.

      Märkmiku salajaste asjade leheküljele kirjutan õnne numbri üles…

1969

СКАЧАТЬ