Reisikirju. Fred Jüssi

Чтение книги онлайн.

      Karvasjalg-kakul on hääletu lend, suured kollased silmad, seljas siidpehme kuub ja jalas sulelised sukkpüksid – ainult tillukesed mustad küünised paistavad välja. Eesti metsade öökullidest on karvasjalg-kakk vahest kõige lihtsameelsem ja usaldavam. Kui tema huikamisele vilega vastata, hüüab ta tingimata veel ja veel, vahel aga satub segadusse ja saab koguni pahaseks. Siis lendab ta üsna juurde, mõnele oksatüükale, ja laseb tulla kõik, mis südamel. Karvasjalg-kaku muidu nii hoolikalt silbitatud vile läheb nüüd sassi ja kui kakku mitu tundi järjest peibutada, hakkab ta hääl vahel naljakalt kõhisema. Kevadõhtutel on need väikesed öölinnud muidugi kodu küljes kinni ega lase end kaugele ära petta, aga sügisel, septembris, võivad nad öist teelist mitu kilomeetrit saata.

      Üks augustikuu öö Kõrvemaal jääb alatiseks meelde. Oli kuuvalge, ja et suve viimast täiskuuööd ei ole lihtsalt sünnis maha magada, kõndisin piki metsaveoteed Jänijõelt Tarvasjõe poole. Aeg-ajalt lasksin karvasjalg-kaku kombel vilet. Vaevalt kilomeetri astunud, sain endale kaaslase. Ilmus metsast, jäi imelikke kurguhääli tehes mu ümber lendlema nagu hiiglasuur suru ega mõelnudki ära minna. Poolel teel Tarvasjõele liitus meiega veel üks kakk. Niipalju kui kuuvalgel näha võisin, said nad omavahel hästi läbi. Aga ka mind ei raatsinud nad millegipärast maha jätta. Alles siis, kui veel ligi pool kilomeetrit kõndinud olin ja põlendiku ääres seisma jäin, kadusid mu kaaslased teineteist taga ajades pimedusse. Küll piiksusin ja vilistasin nii igatsevalt, kui veel oskasin, aga tagasi nad enam ei tulnud.

      Karvasjalg-kakk näitab end ka päeva ajal. Kas täiesti juhuslikult või siis pesa juures.

      Istub näiteks mõne meetri kaugusel oksal ja vaatab. Inimene võib oma nägu väänata niisuguseks ja naasuguseks, naeratus või tusk paneb särama või varjutab inimnäo tervenisti kõikide ta kortsude, kurdude ja lohukestega. Kaku nägu on liikumatu nagu mask, aga ta silmad on nii väljendusrikkad, et näib, nagu teeks oksal istuv öökull sulle nägusid. Mõnikord vaataks ta nagu igatsevalt tühjusesse, samas on tülpinud ja kurb. Hetk hiljem on su ees blaseerunud isand ja ta vaatab su poole, nagu oleksid kärbatanud seen – pole sul maailmas mingit otstarvet ega mõtet, sa oled pisike ja tühine. Püüad kakule selja taha hiilida, saadavad sind otsekui kaks kollast laternat. Sealjuures võib lind oma pead pöörata keha asendit muutmata julgesti sada kaheksakümmend kraadi!

      Sümpaatne lind. Kui püüad tõlgendada ta käitumist ja lahti mõtestada ta pilgu sügavat filosoofiat, on nali omast käest. Ent kui mõelda, et see, mis liigub pisikeses peas nende ilusate silmade taga, on inimesele kättesaamatu nagu tähed taevas, siis tajud äkki aastatuhandete barjääri, mis inimest ja öökulli vaatamata paarimeetrisele kaugusele teineteisest lahutavad. Ja lõbususe asemel sugeneb hinge imelik segu igatsusest, kiivusest ja veel millestki, millele ei mõista nime anda.

      Oli talv kuitahes kiire, on kevad kuitahes viril – karvasjalg-kaku hoolega silbitatud „hu-hu-hu-hu-hu…“ ei puudu Kõrvemaa aprillikuiste ööhäälte seast kunagi. Vaikib täna, vaikib homme, aga ülehomme teeb ta kuskil kuusetihnikus ikka oma noka lahti.

      Ühel ilusal kevadel astusin viimaselt rongilt väikest rada mööda metsiste mängupaiga poole. Ei mõelnud õieti millelegi. Kuulasin ainult, kuidas seljakotis loksus termospudel kuuma kohviga ja kuidas kummisaabaste sääred teineteise vastu loperdasid; et teerada mitte kaotada, vahtisin ainiti taskulambi valgussõõri enda ees. Ümberringi oli pime ja vaikne mets.

      Äkki kostis otse jalgade eest teerajalt vali ja võigas karjatus. Niisuguse kisaga tuleks ehk toime mõni väike peni, aga ta hääle peaks astendama ja laskma läbi mõnest masinast. Jalad võttis nõrgaks! Tead küll, et see on mingi väike loom ja et ta säärde ei karga, aga ikkagi üllatab niisugune karjatus öises metsas ebameeldivalt.

      Kui esimesest ehmatusest toibusin, kuulsin enda kõrval männitüvel küünte krabinat. Ja otsekohe oli taskulambi valgusvihus väike metsik СКАЧАТЬ