.

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Paganamaa järvedele kuitahes eksootilised ja Pühajärvele kuitahes rabavad, aga kui lendad üle Järvselja ja Kastre-Peravalla soode-rabade ja nende süles looklevate jõgede, siis saad aru, et niisugune on su maa looduse süda. Sellega oled seotud kõige omasema kaudu igapäevasest tööst ja sinna jõudmiseks pidid tegema samuti omajagu tööd. Seda osa maast oled tunnetanud vahest kõige sügavamalt. Loodusmaastikele ei teki soovi vaadata ülevalt alla selle sõna ülekantud tähenduses.

      Järvselja rabades nägime esimesi põtru. Tore, et just siin! Pärast metskitsede karju, kõiki neid juhmilt taeva poole vahtivaid lehmi, perutavaid hobuseid ja paaniliselt põgenevaid kanu.

      KÕRVEMAA.

      See võib näida kodu ja vanemate mahasalgamisena, aga tunnen end tõepoolest peaaegu et tema lapsena – nii palju on mul Kõrvemaa metsadega ühiseid mälestusi ja saladusi. Olen talt õppinud rohkem kui mistahes paigalt Eestimaal. Kõrvemaa vanade metsade, vanade inimeste ja vanade majade kaudu olen tunnetanud aja voolamise ja kaduviku seost ja vahel olen mõelnud, et siinsete paikade argipäevas seisab kirjas minugi saatus oma kõige suuremates paratamatustes.

      Päike vajub. Värvid, peamiselt pruun, aga ka kollane, muutuvad õhtuses valguses kuidagi läbipaistvaks. Nagu mõned õunad, kui nad hästi küpseks saavad. Niisugune värvide ja vormide läbipaistvus on omane just sügismaastikule ilusatel ja selgetel päevadel.

      Lendame üle Jäneda sovhoostehnikumi uhketvärki hoonete, pargi ja tiikide. Juba paistab Valgehobusemägi (ei oleks arvanudki, et ta ümbrusest nii palju kõrgem on!) ja taamal on aimata Kakerdi raba piirjooni. Selle raba serval tean üht väga nukra saatusega inimeste eluaset, aga siia ta kätte ei paista ja jäägu ta pealegi oma saatusega sinna metsapeitu.

      Jägala jõgi. Jõe kaldal metsavahi maja. Tuleb meelde, et kord kevadisel hilisõhtul koputasin metsavahi uksele, ise näljane ja väsinud. Tuleb meelde, kuidas toa soojuses hakkasid jalad surisema, kuidas maitsesid soojad kartulid, kuidas hobusel olid jalad haiged ja kuidas istusime hilise õhtuni söögilaua taga, et hobuse jalad terveks saaksid. Ja kuidas see „et-hobuse-jalad-terveks-saaksid“ veresoontesse valgus ja mu niigi pehme keha veelgi pehmemaks tegi.

      Huvitav, kui suure osa avarusest meie all moodustavad metsavahi valdused? Kindlasti on seda palju. Siia üles ei ole piire näha. Siia paistab ainult üks piir ja seegi on salapärane ja kättesaamatu – silmapiir. Kõik ülejäänud piirid on inimeste väljamõeldis niisama nagu igasugused piirid inimestes endis, tihti seatud ainult selleks, et nendest üle astuda.

      Meie all on Kautla raba.

      Kõrvemaa. Möödunud sügisel sündis ta uuesti. Teatud mõttes. Huvitav, missuguseid muudatusi Kõrvemaa loodusesse ta uuestisünd endaga kaasa toob?

      NENDE mitmesuguste piiride kõrval, mis inimene enda jaoks ise välja on mõelnud, on ka niisugused, mis on meisse maha märgitud looduse poolt. Nende piiride olemasolu endas tunned vaid teatud olukordades. Kui neist üle astud, võib juhtuda, et kõik pöördub pea peale, muutub iseenda vastandiks. Siis, kui Tallinna tornid ja suitsud paistma hakkavad, tunnen, et mu muljete vastuvõtmise võime ligineb ohtlikule piirile.

      Kokkuvõtet ei tule. Kokkuvõte tähendaks argipäevaste mõõtude ja kaalude käikulaskmist. See oleks lubatud vahest neile, kellel Eestimaa kohal lendamine on igapäevaseks asjaks. Võimalik, et meie sümpaatsed piloodid, kui neilt kodused õhtul küsivad: mis te täna ka nägite?, vastavad – ei midagi erilist, väga ilus ilm oli.

      Aga see on juba hoopis iseasi.

      Eks tundu vahel, et õhtul, kui päike looja läheb, vaatab päev tagasi. See omapärane matkapäev oli meile otsekui hüvastijätt suvega, ja et ajaarvamine vahel kipub käima sügisest sügiseni, siis koguni hüvastijätt selle aastaga. Kui vaatasin madalale vajunud päikest, oli tunne, et punaka päikeseketta kaudu vaatab mulle vastu terve viimane aasta. See oli tore aasta.

      Lõppev päev laskis näha mõndagi ühekorraga nii heast kui ka halvast küljest. Nende asjade keskel elades ei ole see kaugeltki alati nii lihtne. Ent kas on selleks siiski alati vaja tõelist helikopterit, et luua distants argipäevaga ja, nagu öeldakse, „üle olla“ neist asjadest, mis meele maises elus tihtipeale mõruks teevad?

      Ei kujuta ette, mida mõtlevad ja tunnevad kosmonaudid, kui neil on ühekorraga silme ees terve meie armas planeet. Kosmonaudid ei näe muidugi rabasid, jõgesid, teid, põlde, külasid ja valgeid hobuseid, kuid usun, et nemadki mõtlevad oma maast, olgugi hoopis laiemas mõttes. Ja et see oma maa paistab kosmoselaevalt vaadatuna vähemalt niisama usaldusväärne kui paarisaja meetri kõrgusel lendava helikopteri pardale.

      Ja kas see ei olegi peamine?

1972

      SAIMAAL

      VEAME TELGI TÕMBLUKUD SÄRINAL KINNI, POEME magamis-kottidesse ja soovime teineteisele head ööd. Kui telgi ees videvikku pidasime, häälitses järvel üksik kaur, nüüd on ta vakka jäänud. Järv magab, aga minul ei tule und. Tunnen, kuidas õhtusest suplusest jahe keha lööb magamiskotis hõõgvele, kuulen sääse pirinat telgi lae all ja kui silmad pimedusega harjuvad, näen pea kohal rippuva tillukese tormilaterna kontuure.

      Kell saab üksteist. See tähendab – kodustele lööb varsti kesköötund. Lastetoa aken on kindlasti pime, köögiaknast võib-olla paistab veel valgus. Mõnikord joome sel ajal köögis teed. Mõnikord, kui päev on olnud pikk ja sisukas. Niisugune kui täna.

      Öelnuks keegi mulle nädal tagasi, et õige peatselt täitub üks mu poisipõlve suuri unistusi, oleksin ütlejale arusaamatuses otsa vaadanud. Mul on olnud nii palju unistusi, et neid ei jõua kõiki mäletadagi.

      Teadsin vaid, et ees seisab Soome-reis ja hellitasin lootust kohata mõnd sõpra, kellega mind seovad loomad ja laaned ning ühised arusaamad elamisväärsest elust inimväärses keskkonnas.

      Nüüd lesin telgis Saimaa järve kaljusel kaldal ja ei saa uinuda. Olen erutatud. See tuleb leidmisrõõmust, millesse on segatud pisut-pisut kaotuse kibedust. Lõppenud päev tõi mulle ühe mu sügavaimatest looduselamustest, ent nõudis selle eest tasuks unistuse, mida olin nii palju aastaid alateadlikult hinges kandnud – muutis selle kõige lihtsamal viisil tegelikkuseks.

      Kui eile õhtul Mikkeli lääni keskkonnakaitse inspektori Ilkka Steniga kokku saime, ütles ta: „Mul oleks vaja minna paariks päevaks järvistule. Tahad sa kaasa tulla? Mul on Saimaal paat. Võtame varustuse ja kaardi ja läheme paariks päevaks välja. Aerudega, kui sul selle vastu midagi ei ole. Ma ei armasta mootorpaati ja mul polegi mootorit. Noh?“

      Jah!

      KELL üksteist ladusime kodinad paati ja andsime Varkaantaipales otsad lahti.

      Järvistul on tuhandeid kohanimesid. Need ei jää meelde ja ütlevad võõrale vähe, sellepärast pole nad praegu olulised. Oluline on, et oleme nüüd tõesti Saimaal. Mõningaid Saimaa järve soppe nägin tee ääres siia tulles, aga see oli autoakna-Saimaa.

      Aerud kolksuvad. Aegamööda ja rahulikult libiseb paat järvele. Aegamööda hakkavad minuni jõudma Saimaa vesi, taevas ja metsaga kaetud kaljused kaldad.

      Tuult peaaegu ei ole. Maastik vaheldub. Puhuti on järvesopp, millel aerutame, kitsas ja intiimne, sealsamas muutub veeväli avaramaks. Nüüd läbime kaljusse raiutud kitsa kanali. Aina graniit ja metsad. Mõnel pool on kalju madal ja laskub järve laugelt nagu oina laup, aga paiguti langevad kaldakaljud vette püstloodis.

      Ilkka aerutab. Istun paadi pärapingil, roolipuu peos, ja võin juhtida paati sinna, kuhu soovin. Olen ju külaline.

СКАЧАТЬ