Salaroheline hiis. Reet Made

Чтение книги онлайн.

      Seal see siis ongi!”

      Isa näitas käega vasakule ja kõik naelutasid oma pilgud osutatud suunda. Noorem õde ronis vanemale sõsarale peaaegu sülle. Viimane oli aga sellises põnevuses, et ei märganud trügijale pahast müksugi äiata. Väike puudlinäss tabas ilmeksimatu seitsmenda meelega ärevat olukorda paugupealt. Ta punnitas ennast auto põrandalt ema põlvedele, ronis sealt orava osavusega tagaistmele ja vedrutas õdedekuhila otsa. Saanud niiviisi akna juures kõige parema paiga, suunas ta oma pruunid nööpsilmad teiste eeskujul kaugusesse. Äge haukumine ja vehkiv juppsaba kinnitasid, et vähemasti kuts on otsitu kätte leidnud. Kõik autos viibijad – ema, isa, kaks peretütart ja väike puudlikoer – olid ülimas, ehkki üpris meeldivas ärevuses.

      „Sass Suur! No kuhu sa trügid! Sina muidugi pead igal pool esimene olema!” torises noorem õde ja üritas koera kõrvale lükata. Sass Suureks kutsutu aga pani kogu jõust vastu ja tüdrukud seadsid oma põsed leplikult vastu puudli kikkvuntsi, üks ühele, teine teisele poole.

      Maantee oli maastiku justkui pooleks lõiganud. Paremat kätt tukkusid lumeveest märjad põllud, vasakul laius kuni kauguses kõrguva raagus metsani imeline kadakaväli. Kuna kevad oli alles nõnda noor, et puudus lehe- ja rohuilu, mõjusid nooljad kadakad tõeliste pilgupüüdjatena.

      „Nagu Saaremaa! Siit põhjarannikult poleks küll osanud niisugust pilti leida. Tüdrukud, kas pole ilus?!” oli ema rõõmsalt elevil.

      „Omanik kirjeldas ikka päris täpselt. Kui ma kadakavälja nägin, oli pilt selge: siin peab see maja olema,” seletas isa ja tema häälest kostis rahulolu.

      „Kas too hall maja seal?” uuris ema.

      „Nojah, kilomeetrite järgi klapib. Aga kuidas ligi saab? Kusagil peab ju sissesõidutee olema?”

      Isa võttis kiiruse maha ja punane auto sahises aeglaselt mööda märga maanteed.

      „Seal! Mina nägin! Põõsa juurest… Näete, maantee kõrval see põõsas!” hõikas vanem õde.

      „Ei, hoopis kivi juurest jookseb rada kadakate vahele! Issu, näed, see pirakas kivi, natuke kraavi vajunud!” sädistas noorem.

      Auto libises aeglaselt põõsani. Kõrgelt maanteetammilt pööras alla sulaveest niisutatud rada.

      „Mis ma ütlesin?! Läks ju põõsa juurest!”

      „Ohoo, kus ikka! Kivi ei näinud või? Onju, issu, kivi oli kohe tee otsas?”

      „Mina leidsin esimesena!”

      „Tüdrukud! Meil sünnib siin praegu ajalooline hetk, ja teie rikute selle oma maajagamisega ära,” sekkus ema. „Kas on paremaid ettepanekuid?”

      Isal oli:

      „Silmad lahti, suu kinni. Igaüks vaatab, näeb, avastab ja kogub endasse. Pärast arutame.”

      Seda öelnud, juhtis isa auto teevallilt alla vesisele rajale. Teeraja väljanägemine kinnitas, et seda polnud teab mis ajast kasutatud. Languse lõpus laius sulaveelomp ning sinna punane auto sukeldus ja toppama jäi. Isa sai oma veast kohe aru ning proovis kiiresti välja tagurdada. Mootor möirgas. Rattad pöörlesid libedas sopas, loopides pori ja rohukamakaid.

      „Taevas! Mis nüüd saab?! Jäime kinni, jah?” Ema oli tõsiselt kohkunud.

      „Pagan võtku, vist küll. Aga… käime ruttu maja juures ära. Niikuinii tuleb metsast rataste alla oksi tuua, ega muidu siit liikuma ei saa,” korraldas isa. Kõik ronisid sõidukist välja. Ema silmitses mõtlikult porist autot. Pilk sügavale vajunud ratastele kinnitas, et siin nad veel näguripäevi näevad.

      „Jamade jama!” Ema oli päris närvis. „Me ju lubasime hiljemalt kolme tunni pärast linnas tagasi olla. Laps tahab süüa!”

      „Kas sa siis pudelisse midagi valmis ei pannud?” Isa tundis, et süükoorem aina kasvab.

      „Natuke panin, aga ta pole ju harjunud niimoodi…”

      „Siis pole hullu. Ära muretse. Vanaema tuleb toime. Helistame talle ja… Aga nüüd lähme ruttu! Heidame majale pilgu ja toome oksi.”

      Tüdrukud hakkasid maja poole vantsima. Terasemal silmitsemisel paistis hooneid seal kobaras koos koguni neli – kõik ühesugused hallid. Ehkki silm nii kaugelt üksikasju ei seletanud, oli ilmne, et vanad ja viletsad on need kõik. Lirtsuv tee tegi looklevaid käänakuid. Kadakad, kadakad ümberringi, uhked rohelised koonused majesteetlikult troonimas.

      Tüdrukud olid põnevil.

      „Mida sa tunned?” küsis vanem.

      „Kuidas mida?” ei mõistnud noorem.

      „Kas sa ei tunne siis mitte kui midagi?”

      Noorem pidas СКАЧАТЬ