Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Miks me siis muneme. Liigume, kurat.” Avastasin, et sellist sõna neil polegi ja lisasin selle omas keeles. „Kas poleks targem põgenemise ajaks saade välja lülitada, et teised meie teed jälgida ei saaks?”

      „Selle peale tuleme isegi meie,” porises Rusteros pisut solvunult.

      Ta tõstis põrandast luugi ja me laskusime järgmisele keerdtrepile. Luuk kolksatas kinni.

      „Kas luuk herilasi kinni ei pea?”

      „Peab, aga nad ootavad kümme minutit ja tulevad siis alla, otsivad läbi kõik luugid ja praod, mida võib avada ja kordavad kogu asja. Sinu… meie lootus oleks mõni kindlalt suletud uks, aga see oleks ajutine eelis, sest siin pole selliseid uksi, mis nii õhukindlalt kinni käiksid, et lõhn läbi ei tule, või siis järjestikused hargnemised, kus neil kulub liiga palju aega. Ja avalik arvamus…” Ta jäi vait, vaadates Indomeo poole.

      „Sel ajal kui põgeneme, ta ei näita, sel ajal, kui näitab, peilitakse meid välja?” jätkasin ise. „Miks nad mu peale nii verised on ja milline on avalik arvamus ja mida sellega teha võib?”

      Vastas Indomeo: „Kokkuvõtlikult on kõigil hirm ja see on sügavalt juurdunud refleks. Seadus ei luba mingeid katseid tehisinimestega, sest iga kord, kui seda on lubatud, on ühiskonda tabanud rängad vapustused, enamasti häving. Igasugune edu selles vallas on väga ajutine ja vaid sissejuhatuseks probleemide lumepallile. Meie inimesed on siiski piisavalt heasoovlikud, et esialgu tuleb nad lihtsalt ära lollitada, et nad leiaksid, et vaatamata kogu riskile teeme siiski sel ühel korral erandi, sest inimene ju… Kuigi just nii on see iga kord alanud. Kuigi seekord on eesmärk hoopis teine – aga seda tulebki selgitada. Tegelikult on mõned erandid olnud. Noh, ausalt, meie riski ei saa sinu omaga võrreldagi, kuigi ebaõnnestumise korral tabab meid üsna kindlalt töö kaotus, kui mitte pagendus.”

      „Nii et te tirisite mu ellu, teades, et mind võib oodata vaid hukkamine?”

      „Noh, me lootsime… arvestasime…” – süüdimatu seltskond.

      Laskusime ainult natuke, siis valisime ühe käigu, järgnes jälle üks lõputuna tunduv laskumine, siis kõndisime paarsada meetrit, tõusime tükk aega, kõndisime käigus ja laskusime taas.

      „Kui sügaval oleme?” küsisin, kui toetusime istuma umbes samasugusel ristumisel, kui see esimene ülalpool.

      „Umbes 400 meetrit,” ohkis Rusteros.

      „Mis edasi? Siin põrandas luuki ei ole.”

      Hingetuna osutas mees ühele käikudest.

      Viimased tunnelid olid olnud tühjad, siin jooksid seinal nagu mingid kaablid. Jõudsime suurde ruumi, mille kohta oli raske öelda, oli ta sammastega saal või ristuvad käigud. Kõik kohad olid täis mingeid paarimeetrisi mune.

      Peatusin selle peale, et Alia oli meist eemaldunud, asetanud käe ühele munale ja kuulatas oma sisemist häält. Rusteros oli hetke sellise moega, et tahab teda ära kiskuda, ent ohkas siis alistunult.

      „Siit ei leia meid keegi niipea.”

      „Mis need on? Mida ta kuulatab?”

      Rusteros ei vastanud, sättis midagi ühe pulditaolise asjanduse juures.

      „Indomeo, kas nüüd on side?”

      Küsitu vaatas oma riistapuud, siis noogutas.

      „Kui ruttu nad meid selle järgi leiavad?”

      „See ei lähe otse, vaid läbi mitmete süsteemide. Kulub päevi, enne kui nad end sellest läbi kaevavad.”

      Lasin end mingile jurakale lõdvaks ja Indomeo rääkis samal ajal iseenda ja oma auditooriumiga:

      „Omapärane on see kogemus, mida minuga jagab vaid käputäis Maa poolest miljardist inimesest – võimalus end kellegi mõtteliselt võrdsega võrrelda. Ka mina ei ole eriti tihti mõelnud näiteks mehhanismidele, millega elus harva, kuid siiski me kõik kokku puutume. Kunagi stuudiumis neid jah käsitletakse, ent enamiku arvates – ja seekord kuulun sinna ka mina –, on teema igav ja tarbetu. Kõike teevad aretatud ja kohandatud loomad ja nendega oskame me suurepäraselt hakkama saada. Pendelkell aga käib üle mõistuse.

      See, milleni ise olen jõudnud ja mis teil ees seisab, on omandatud maailmasüsteemi pea peale pööramine, nii et sellest suuremat järgi ei jää. Asju õigete nimedega nimetades pakun – vapustava selgusega –, et kogu rassi filosoofiline väärtussüsteem tuleb ümber hinnata. Ja seda segadust, mis siis järgneb, ei ole ma veel valmis kujutlema, veel vähem vastutust võtma.”

      Imestasin neid tema sõnu kuulates. Keskmine PR-tegelane laseks selle jutu peale endale kuuli pähe, nii aus ja otsekohene – ja eesmärgipäratu (maalaste rikutud vaatekohast) oli see. Indomeo jätkas:

      „Kui paljusid asju oleme võtnud loomulikena, nende üle kunagi mõtisklemata! Mina olen näinud salvestisi Katsest ja mõistnud, nii nagu kõik sellega tegelejad erinevatel aegadel, et kogu meie maailm on noateral balansseerimine püha juhuse armust. Olen tundnud end nagu inimene, kes on seotud silmadega ära käinud pika tee, siis on side silmadelt võetud ja ta on end avastanud jalalaiuselt laualt kuristiku kohal. Peale esimest ehmatust tuleb äravõitmatu tahtmine teada, kas oht oli reaalne või mitte. Selleks tuleb astuda samm kõrvale.

      Olen kaua kõhelnud, sest ma ei ole üksi. Ma tean, tean algusest peale piinava selgusega, et nüüdsest hetkest edasi ei ole maailm enam endine.

      Omavahel nimetavad katses osalejad neid virtuaalolendeid beetalasteks, mõnikord lihtsalt Olenditeks. Ent kuidas neid ka kutsuda, tunneme mõnikord end nende ees abitult, kord oleme täis vihasegust põlgust. Mõlemal juhul aga on meie enda maailm kui jääkristallidest unistus, mille ilul ja harmoonial ei ole mingit tähendust jõudude ees, mida beetalased kasutavad. Olgu seal epiteedid mõtlematult, kuritegelikult, rumalalt, taipamatult, südametunnistusetult või mida iganes, aga – kasutavad! Jutt on muidugi aatomienergiast.

      (Isiklik arhiiv, kaader TP1.)

      Näitan teile pilti, mida üksi seda näinud inimene iialgi ei unusta – pimestav, päikest tuhmistava võimsusega valgussähvatus, põrgu koidikuna lahvatav hele tuli, helikiirusel edasitormav ja kõike purustav lööklaine, tuhanded elusalt põlevad ja kõrbevad inimesed, tuhastuva vere, kivide ja hõõguva õhu keeris, aeglaselt kerkiv tumepunane seenekujuline pilv…

      Jah, see on tsivilisatsiooni koidik, seda on ka meil päriselt palju kordi juhtunud. Tähtsaim on tõde – nad suudavad sellega koos elada. Jah, mõelge kasvõi metroosüsteemile – midagi niisugust ei ole beetalased niipea võimelised looma. Me oleme neist ees, targemad, tugevamad. Veel! Aga ainult aatomijõudude kaudu läheb tee teiste maailmadeni. Sest seni, kui me jääme siia, ilusale, kuid kitsale planeedile, sureme me ühel päeval, nagu on surnud kõik rassid viieteistkümne miljoni aasta jooksul enne meid, ja miski, mitte miski ei saa seda takistada!”

*

      Sulgesin teda kuulates hetkeks silmad.

      TERVITUS

      „Noh, sa kurat oleks võinud pisutki, no natukenegi hoiatada, mis sündima hakkab.”

      VABANDUST. AGA MIS VAHET, NÜÜD SA TEAD

      „Kas nad teavad, et sa minuga räägid?”

      EI. LAS SEE OLLA NATUKE AEGA NII

      „Nii СКАЧАТЬ