Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „See jõuab niikuinii lõpule. Meil ei ole eriti enam informatsiooni ette sööta. Nad on piiril peaaegu kõigi teadustega, mida meie konformistid ei ole arendada lubanud. Esimese lünga puhul on katse jätkamine tõesti küsitav. Ent kui meie oleme väljasurev rahvas, siis nendel on lootust.”

      „Arvutimängul on lootust! Kas sulle ei tundu, et te võtate endale liiga suure koorma?”

      „Võib-olla, kuid anna mulle andeks mu pateetika, me teeme seda terve inimkonna heaolu nimel.”

      „Ma ei saa lubada teil seda teha.”

      „Mul on kahju, ent me teeme seda.”

      Chreder vaatas üle õla, tema tulekuteelt tuli veel kaks hoopis suuremat lindu.

      „Mul on ka kahju. Meil on abinõusid, et teid alistuma sundida.”

      „Ma pean hoiatama, et meil on abinõusid nende vastu.”

      Chreder läks maandunud lindude juurde, rääkis midagi meestega, kelle selja tagant astus murule suur eridressuuriga tiiger.

      „Ma annan teile ühe minuti,” hõikas preetor taas nende suunas.

      „Tähendab, te eelistate valet, keeldudes teada saamast tõde!” proovis Rusteros veel kord.

      Chreder ainult laiutas käsi.

      „Kui te ta siia saadate, tuleb teil uus muretseda.”

      Preetor vaatas korraks looduskaitsemeeste poole, need kehitasid õlgu. „Ta on kindlustatud igasuguste mõjutuste vastu.”

      „Selle vastu mitte.” Saathes näitas relva. „See on loodud ajus oleva informatsiooni järgi.”

      Preetor vaatas veel korra meeste poole. Uus õlakehitus.

      „Ta nahk on tugevdatud, hambad, nooled ja terariistad läbi ei lähe.”

      Chreder pöördus uuesti Templi poole.

      „Minut on läbi. Mul on kahju.”

      Looduskaitsemehed lasid tiigri lahti ja see hakkas läbi oru tulema, hüppas kergelt üle viiemeetrise oja, hiilis lähemale, inimesi silmas pidades. Teine tiiger koos kolme mehega järgnes talle. Need olid ilusad loomad, oma pool tonni rasked, targad ja treenitud saledad kiskjad. Nende nahk läikis ja sillerdas, kui nad sujuvalt ja hääletult liikusid.

      „Mul on ka väga kahju,” ütles Saathes veel kord, kuigi kõnesild oli katkenud ja keegi teda ei kuulnud. Ta käed ja hääl värisesid.

      „Ma ei ole kunagi tõelises ohus olnud ja tegelikult ei ole seda ka nüüd,” ütles ta Indomeole, kes teda jälgis. „ Tiigrid on õpetatud püüdma kurjategijaid ja ohtlikuks muutunud loomi. Esimesi paiskavad nad maha ja hoiavad kinni, teised rebivad lõhki. Neile ei ole vastast, kuid peale paari müksu ei ähvarda mind miski. Ma oskan ainult nii, nagu Seal nähtud. Ma ei usu, et minu tegevusest sõltub inimkonna saatus. Äh, olen lobisema hakanud…”

      Ta küürutas samba ette ja muigas vabandavalt Indomeo poole, ilmselt end tobedana tundes. Ta käte värin oli kuhugi kadunud. Lähenevad mehed jäid tahapoole ja esimene tiiger valmistus hüppeks. Saathes laskus ühele põlvele, toetas selja vastu sammast, tõstis relva, sihtis ja siis, kui tundus, et on juba hilja, hingas pahinal välja, hüüdis „Nüüd!” ja vajutas päästikule.

      Nelja-viie lasu järel vedas relv üles ja Saathes paiskus valusalt vastu sammast. Ta rabeles end kohe laskeasendisse tagasi, sihtis kiiresti uuesti ja tulistas veel kaks lühikest valangut. Tiiger vaatas imestunult kuuliauke oma kehas, langetas siis pea rohule ja suri.

      „Oleks pidanud korrakski proovima.” Sõnad kostsid nagu läbi vati, kõrvades vilistas.

      Saathes ajas end üles, masseeris tasakesi oiates õlga ja pööras end seljaga vastu sammast näoga templi poole, justkui ei suudaks ta tiigrit vaadata. Indomeo aga see-eest vaatas, teades, et koos temaga vaatavad paljud. Ta astus tiigri juurde, libistas käe mööda pehmet puhast karva, mis alles hetk tagasi oli katnud elusolendit, ja sulges tiigri silmad. Teine tiiger lasi kuuldavale kurvastuse ja viha möirge ning mehed pidid kogu jõu appi võtma, et teda paigal hoida.

      „Kaduge,” ütles Indomeo neile ja soolasambana seisvale preetorile. Seltskond kõhkles, ent läks siis aina kiirenevas tempos lindude poole tagasi.

      Indomeo astus Saathese juurde ja, hoidudes relva toru sihist, katsus seda. Ta sõrmedele jäi õlijälg.

      „Nii et see kolakas on üle tšempiontiigrist. Kas see mõrv ei olegi pöördepunkt,” arutles ta vaikselt samapalju iseendale, Saathesele kui kogu selleks ajaks kümnetesse tuhandetesse paisunud kuulajaskonnale. „Vähemasti oleme nüüd tähelepanu keskpunktis. Mis tähendus on sel, üle tuhandete aastate esimesel automaadivalangul ajaloos? Paljudel avas see silmad, paljud pööravad need õudusega ära. Andku saatus meile andeks…”

      Mõne minuti silmitses Indomeo, kuidas punane veri rohtu valgus ja püüdis endas selgusele jõuda, siis äratas ta tähelepanu Alia hääl.

      „Ta hakkab teadvusele tulema.”

      Kõik kiirustasid sammastikku tagasi. Teiselt poolt tulid naised käigust, tõrjudes sissekippujaid tagasi.

      „Me toome ta välja,” selgitas Alia. „Las olla siin kõrval varjus. Ja palun vaikust, see on juba peaaegu tavaline uni, kontaktid on muidugi veel küljes. Olgu, Indomeo võib.”

      Reporter kasutas lubadust ja heitis pilgu lamajale. Tehisinimene oli riietatud kergesse puuvillasesse hõlsti. Ta hingas, rinnakorv tõusis ja langes vaikselt. Ta nahk ja isegi juuksed olid juba kuivad. Silmamunad liikusid ja sõrmeotsad värisesid, nagu näeks ta und.

      „Jääb ta ellu?” küsis Indomeo vaikselt.

      „Muidugi,” vastas tema kõrval seisnud Rusteros samuti tasa. „Tehisolendi surma põhjustab teadvuse ärkamise šokk, imikut kaitseb arenemata mõistus. Tolle aju aga on täidetud, sisuliselt on tegemist pigem uue keha kasvatamisega… Kuigi ka selleks ei taheta luba anda. Kui inimeetikuid kuulataks, laseks nad pigem ühejalaliste-käelistena ringi käia…”

      Nad taandusid vaikides.

      „Kui kaua veel?” Indomeo vaatas ringi mõne Alia rühma inimese järele, siis suunas oma küsimuse Gillale. Viimane naeratas talle ja kehitas õlgu.

      „Mõned minutid, võib-olla ka pool tundi.”

      „Oskab ta keelt?” taipas Indomeo järsku küsida.

      „Nii lihtsat asja ei jäta me kahe silma vahele.” Tüdruk muigas.

      „Oh kurat!” röögatas keegi, tekkis hetkeline segadus, mille põhjuseks oli sammaste vahel seisev Chreder. Käes oli tal toru, kus hoiti mürgiseid herilasmutante, keda tavaliselt kasutati marutõbiste loomade tapmiseks.

      „Kus ta on?” nõudis ta.

      Rusteros astus ta teele ette.

      „Pea! Ta on peaaegu teadvusel, ta on inimene ja sa ei tohi teda tappa!”

      Saathes astus sammu automaadi poole. Toru Chrederi käes pöördus teda jälgima.

      „Vabandust, ma pean su tapma, kui sul on minu suhtes see СКАЧАТЬ