Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võimalik. Kohe keeras Gilla end ringi ja sattus nii mehe sülle.

      „See linnu harjal õõtsumine muudab mu alati natuke pööraseks,” ütles ta natuke vabandavalt, surudes end teise vastu. Ta silmad olid ähmased ja toon nurruv. Indomeo oli seda nägu, et tal pole õiget tuju, et kõige parema meelega oleks ta pisut uudiseid küsinud ja peale kohalejõudmist algatuseks tiiki sukeldunud, et reisitolmu maha pesta. Ent kuigi paistis, et ta pole Professori juures viibides elu helgematele külgedele mõelnud ja on tolle tüdrukuga võib-olla üldse kokku paar sõna vahetanud, oli teine piisavalt kena, et mitte pikalt kõhelda. Tüdruku rüü oli kuhugi kadunud ja Indomeo taipas, et seda pole kunagi olnudki. Mis seda tegi – vist need hiigelsuured kõrvarõngad…

*

      Indomeo oli vist tukkuma jäänud, sest korraga kaldus lind, vuhises tiibade tekitatud tuul ja nad olid maas. Gilla paitas korra ta põske, sosistas „tere hommikust” ja korjas katte kokku. Indomeo libistas end rohule ja vaatas ringi. All madala oru põhjas voolas loogeldes oja, silm seletas mitut purret ja üht toekamat silda, mis sellest üle viisid. Teisel nõlval tõusid puude latvadest kõrgemale Templi valged ajahambast puretud sambad. Mets oli nende vahel ja ümber, mitmesaja-aastased saared ja vahtrad võitlesid inimeste kätetööga ja olid siin-seal murdnud valgest kivist müüre, mis kord nähtaval, kord kadudes looklesid künkanõlvadel. Paremal, umbes samal kõrgusel, kui nad seisid, olid aiad ja elumajad kui kristallist ja elevandiluust mänguasjad, kord esile tõusvad, kord rohelusse uppuvad. Kusagil nende taga olid teenrite elusasemed, aga need siia ei paistnud.

      Gilla oli linnule selgeks teinud, kuhu see minema pidi ja nad hakkasid koos templi poole minema. Indomeo libistas kaamera läätse silma ette ja muigas – kujutisel oli tema kõrval nüüd vikerkaarena helkivas trikoos tütarlaps täiesti alasti.

      „Mis sa naerad?”

      „Äh, mõtlesin, et siia oleks pidanud haruliini ehitama.”

      „Kas sulle ei meeldinud, et ma vastu tulin?”

      „Muidugi meeldis, seda enam, et sulle ilmselt meeldib vastas käia.”

      „Meeldib küll. See on parem kui niisama ringi lennata, siis on natuke nagu asja pärast ka. Ja ega iga põõsa alt saa toru välja tulla.”

      „Mis iga põõsa alt! Küsitlused näitavad, et kümnendik arvab, et käike on liiga palju, kahel kolmandikul on ükskõik ja ülejäänud ei ole süsteemist kuulnudki. Õnneks on Metropolis vähe valgustatum seltskond koos.”

      „Sa oled pahas tujus? Ma ei mõelnud seda üldse nii.” Tüdruku hääl oli pisut solvunud. „Jah, ma tean – keppida on mind mõnus, aga loll olen ma üle talutavuse piiri. Kas midagi tõsist on juhtunud?” Ta paistis eelmised sõnad juba unustanud olevat ja piidles meest silmanurgast halvasti peidetud uudishimuga. „Nad kutsusid sind eile õhtul transkontinentaalse side kaudu. Ma ei ole varem sellist asja näinudki. Enne seda käis Professor Preetori juures, tagasi tulles kutsus projektigrupi kiirele nõupidamisele, mis kestis kaks tundi. Prof ja vana läksid vist tülli, igatahes oli Saathes sidrunisöömise näoga, ju tal oli jälle õnnestunud korkvendrina töötada, hea inimene, nagu ta on. Rusteros ainult oksendas kaktusi. Alia käis Saathest piinamas, aga ilmselt ei suutnud midagi asjalikku välja õngitseda, nii et vist sellepärast käitus ta Jeniga pisut ülekohtuselt ja pärdik vihastas. Aga kui Jen vihastab, siis… Mami jõudis kolme tunniga ahastuse äärele, käis Rusterosele kaebamas ja ratas läks uuele ringile.”

      „Mis see Jen tegi? Lõhkus midagi ära?”

      Indomeo ei jaganud eriti siinse kogukonna sisemist hierarhiat, aga niipalju ta teadis, et oma „vanaema” hoidsid nad väga ja ainus, mis Mamit tõsiselt pahandada võis, olid selle neetud šimpansi tembud, halvasti kasvatatud, nagu ta oli.

      „Ei midagi nii primitiivset. Kõigepealt värvis ta Alia kassi siniseks, siis oli kusagilt väetise välja nuhkinud ja Gerdi kõrvitsad pooletonnisteks vormituteks kamakateks kasvatanud. Irving sattus talle peale, kui ta mesikärgedesse oopiumi puistas ja ässitas talle mesilased kallale. Jen läks hirmsasti paiste, ta tuli eluvanni panna, millegipärast oli aga Margo sellise moega, nagu oleks tal eluvedelikuga kitsas. Mis sinuga õieti on?”

      Millalgi nendel hetkedel oli Indomeo otsusele jõudnud.

      „Sidekeskus, kutsung 1035, andke eeter, teavitage täisnimekirja.”

      Nad jõudsid sammaste vahele. Seal oli jahedam, sest katus varjas otsese päikeselõõsa ja puhus ka kerge tuul. Indomeo palus Gillat oodata ja ronis kiiresti katusele.

      „See on Nemsüne Tempel, ehitatud kolm tuhat aastat tagasi. Peale mitmeid asukaid ja otstarbeid, keda-mida ma praegu üles lugema ei hakka, on ta olnud viimased kakssada aastat hüljatud. Siin all on käigustik, katakombide süsteem, mis on ideaalselt sobinud asupaigaks ühele võimsaimatest arvutitest, mis kunagi ehitatud. Edelas, nagu te siit näete, on kaljune platoo, mis paistab süsimusta auguna, ebaloomuliku lõhena maastikus. See on päikesepatareide põld, Aju energiaallikas. Kõike ei ole siit näha, ent seda on üle kümne ruutkilomeetri. Koos maa all laiuvate akumulaatorite-juhtmete-juureosadega moodustab too Aju energiaallika.”

      Ta tuli alla, ise samal ajal rääkides: „Mäe all on umbes 200 kilomeetrit käike. Aju täidab neist suurema osa. Seda seadet hakkas ehitama Eldrund Galuti juhitud rühm 40 aastat tagasi. Eldrund on siiani grupi juht, tema abiks on Rusteros App, kes liitus rühmaga seitse aastat tagasi. Fakt jääb faktiks, aga kui enne teda oli katse hullumeelsuse piiril olev süütu askeldamine, andes küll – kahjuks väheseid huvitavat – informatsiooni tehisintellekti ja seniste katsete materjalide kontrollimise ja süstematiseerimise osas, siis Rusterose tulekuga suund muutus, ja on viimasel ajal saanud epiteedi „ohtlik”.”

      Nad läksid kaugemale sammaste vahele ja sattusid kõigist külgedest avatud saali, mille igivana tahutud kiviga olid teravas vastuolus juhtimispuldid ja muu liikuv kraam, mis siia ilmselt viimasel ajal oli toodud. Gilla kadus kuhugi. Saathes istus toolil puldi ees, uurides mingeid kujutisi.

      Saathes.Ta oli Indomeost vast käelaba jagu pikem kuivetu ebamäärases eas mees. Ta tundus keskeltläbi neljakümnene, kuid kiired rabedad liigutused näitasid teda nooremana ja näkku tardunud tõsidus vanemana. Ta kärtsult väävelkollast tooni juuksed olid kuklasse hooletuks hobusesabaks kogutud ja tundus, et omanik ei hooli neist üldse. Mis muide kehtis ka üldisemalt ta välimuse kohta.

      Pöördumata viipas ta Indomeole.

      „Kõik on valmis,” ütles ta tasa. Gilla tuli tagasi, mingid peenikesed lindiribad käes.

      „Kuidas on?” Tüdruk heitis tagasi juuksesalgu, mis vaatamata metallvõrule silmadele kippus.

      „Piirkond on stabiilne.” Ta ulatas lindid Saathesele. „Mis ma edasi pean tegema?”

      „Ole Alial käepärast. Kas kõik on kokku kutsutud?”

      „Vist. Mina olin ju sõidus.” Ta viipas reporteri poole ja punastas kergelt.

      „Kus Rusteros on?” tundis Indomeo huvi.

      „Sidepuldis, räägib Chrederiga.”

      „Aga kui Preetor…”

      „Me ei oota.”

      „Saathes, Aju on reaalajas,” ütles ühest tugitoolist pöördumata keegi, keda Indomeo polnud seni tähelegi pannud.

      Telk.Umbes 25-ne igavese üliõpilase süüdimatu ilmega mees. Keskmist kasvu, suhteliselt heleda nahaga.

      Saathes trummeldas mõned sekundid СКАЧАТЬ