Pilvelinnuste ajastu langus. Siim Veskimees

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Kas jutustuses suunda ei mainitud?”

      „Ei mäleta.”

      Mina ka ei mäletanud.

      „Kas sa originaalist järgi vaadata ei saa?”

      „Ei. See salvestis on stuudios ja siin ei ole ühendust.”

      Mühatasin. „Teeme ringi ümber hoonete.”

      Tähe leidsime meie tuleku suunda arvestades kella 8-st, see tähendab vasakult natuke tagapoolt. Küllap oleksime seda varemgi näinud, kui oleksime õiges suunas vaadanud.

      Astusime taas üle selle troostitu maastiku, kuni eespool muutus nähtavaks minu jaoks ulmeline (aga mis muu ei olnud?) moodustis – kõrge mast valguskeraga tipus ja vaevumärgatav läbipaistev, kergelt helendav lame pöördellipsoid selle ümber. Kupli all ei olnud udu, nii et see oli nagu valguse ja elu mull. Peatusime „survekardinast” mõnekümne meetri kaugusel, ringina ta ümber keerduva valli harjal ja arkaadlased seisatasid toda Eedeni aeda ammuli sui vahtides.

      „No on ikka…” pomises Alia.

      „Kus sissepääs võiks olla?” küsisin pisut kannatamatult.

      „Kas sa kunagi millegi üle imestad ka?” ei pidanud Indomeo vastu.

      „Mu imestamisvõime varu sai Templis ärgates otsa,” ei suutnud ma mürgiselt pistmata jätta.

      Ta vaatas mind hetke segaduses, siis kehitas õlgu. „Teeme tiiru?”

      „Kummale poole? Ring on üle viie kilomeetri.”

      Vaikus.

      „Milline see sissepääs üldse olema peaks?” üritasin uuesti. „Koobas?”

      „Meil on sellistes väljadeflektorid, sees tavaline värav,” vastas Rusteros lõpuks. „Mõnedes ei ole ka. Maa all on ta muidugi nõrgem…”

      „Kui tugev ta on? Mis juhtub, kui teda puudutada?”

      „Midagi,” vastas Rusteros ja lisas siis: „Kui ta on ikka sama tüüpi kui need, mida meie kasutame. Tugevamast ei saa – ei jõua läbi minna, nõrgemast, mida mõnikord kasutatakse loomade vastu, annab end läbi suruda; loomad ei tee seda lihtsalt kunagi, isegi mitte paanikas.”

      „Lähme proovime?” astusin allapoole. Teised järgnesid. Viskasin käigult paar kivikest vastu kardinat, need põrkusid tagasi. Kõhklesin, Rusteros möödus minust, pani käe selle vastu ja surus. Nägin, kuidas valgus murdus ta sõrmede ümber ja see oli üsna võõrik vaatepilt – ta seisis viltu, toetudes eimillelegi, siis läks käsi läbi, ta rabeles natuke ja oligi seespool.

      Ta pöördus meie poole ja ütles midagi, ent ühtegi heli ei olnud kuulda. Sõnum oli niigi selge, astusime edasi ja surusime end läbi. See üks lausejupp muidugi ei kirjelda, mis tunne see oli – väga naljakas igatahes. Kõigepealt nagu vati puudutus, siis, kui edasi suruda, muutus vastupanu tugevamaks, ent jäi selliseks täiesti pehmeks. Siis läks käsi läbi, välja murduva valguse koha peal oli mingi kummaline kirvendus ja kätt edasi liigutades kippusid lihased tõmblema nagu elektrijuhtmeid puudutades, ent sama ristlõike juures peaaegu enam ei olnud takistust. Süda hakkas puperdama, kui keha läbi läks, automaati tuli eraldi tirida.

      Sees oli kuum. Valgust lasi kate takistusteta läbi, nii et silmad oli ammu harjunud peaaegu Maa keskpäevase heledusega, temperatuur aga oli 35 kraadi ümber. Vaatasime üksteisele otsa, ja ma viipasin küsivalt käega samba suunas ning hakkasin astuma, sest nad olid jälle seda nägu, et võiks millegi üle diskuteerida. Mets algas peaaegu kohe, puude võrad muutusid tihedamaks ja sume rohelus haaras meid endasse. Astusime pehmel rohuvaibal, linnud siristasid ja putukad sumisesid. Alateadlikult otsisin metsa all avanevatest hajuva rohelise valguse orvadest vanu pinke, kuigi loogika ütles, et metsa oli siiski mitu ruutkilomeetrit ja mul polnud vähimatki ainu, kuspool siinsed asukad mu nägemustes olid tegutsenud. Õige varsti sai mets otsa ja jõudsime samba lähedasele lagendikule. Nüüd juhtus kõik väga kiiresti – olime vaevalt paarikümne meetri kaugusel varikatusest, mille all tosin inimest sõi. Nad märkasid meid peaaegu samal hetkel kui meie neid, korraga olid kõik püsti; hõiked; üllatunud, ent sõbralikud ja naeratavad näod, ja nad olid meie ümber. Ja siis jõudis mulle kohale, et esiteks ei ole nad minu arkaadlaste sarnased ja teiseks ei saa ma mitte midagi nende kõnest aru ning teiste arkaadlastega ei ole lugu parem.

      Siis unustasin end hetkeks, sest märkasin Jane’i, kes tuli eemalt lõkke juurest lähemale. Ta oli minust rohkem kui peajagu lühem, nii meeter kuuskümmend-seitsekümmend ja piitsavarrena kõhn. Ta ei kuulunud ilmselgelt ühtegi mulle tuttavasse rassi, ta oli kergelt kuldpruuni nahaga, ent toon oli hoopiski mitte asiaatlik või negriidne, pigem valge rassi päevitus. Näojooned olid mulle jaapanlannasid meenutanud samuti pigem oma võõrapärasuse tõttu. Ta juuksed olid süsimustad, sirged ja kuidagi kummalises soengus, justkui õlgade pikkuselt saamatult lühemaks nüsitud. Silmad olid samuti süsimustad ja suured. Tal oli seljas seesama lühike koredast riidest kleit või pigem hõlst, milles teda kogu aeg näinud olin ja mis jättis paljaks ta jalad – mõne maitsele kindlasti liiga peened, minu jaoks aga ütlemata kenad jalad. Ja üldse oli ta nii ilus, et ma ei oska teda kuidagi kirjeldada. Kogu ta olemus oli selline habras, kerge, samas kiskjalikult painduv ja liikuv. Kõikjalt temast kiirgas ebamaist – kui hea väljend! – ilu, graatsiat ja veetlust, mis mu tummaks lõi. Tabasin ta pilgu, ta naeratas, siis kibrutas kulme ja võpatas, silmad läksid suureks. Ta pöördus segaduses kõrvale, siis oli mõne sammuga mu ees ja küsis midagi. Mul jäi üle ainult käsi laiutada. Ta vaatas mind uurivalt, nagu püüdes midagi lahti mõtestada.

      Meid paluti lihtsate ja üldmõistetavate liigutustega laua äärde ja pakuti süüa. Selleks ajaks olid ilmselt kokku kogunenud kõik, kes siin elasid, ja ma loendasin neid 23. Nad panid meile taldrikuid-tasse ette ja arutasid meid uurides midagi elavalt.

      „Kas sa saad midagi aru?” küsis Indomeo minult. „On see teie keel?”

      „Ei. Ja ma kahtlen, kas see on üldse mingi Maa keel, nii võõras tundub… kuigi päris kindel ma olla ei või.”

      „Ah jaa, teil on ju sadu keeli.”

      „Ja teil?”

      „Üks. Tõsi, murded erinevad suuresti, ent kõik inimesed planeedil on võimelised üksteist mõistma. Ainult ajaloolased oskavad veel ka vanu keeli. Kui palju teie keeled erinevad? Kust nad siis on, kui nad Maalt ei ole?”

      „Hea küsimus. Muide ka nende välimus on nii võõras, et rohkem selle, kui keele järgi olen ma veendunud, et nad ei ole Maalt.”

      „Jah, nad on sinust ka väiksemad, aga sa olid vist ka Maal mitte kõige tavalisem.”

      „Nojah… aga mitte midagi erakordset.”

      „Oma füüsiliste parameetrite poolest kuulub ta oma rahva hulgas ülemise kolme, Maal tervikuna ülemise poole protsendi hulka. Arvestades ka ta vaimseid võimeid, on ta kombinatsioonis üks umbes kümnest tuhandest. Erilisemat ei julgenud me otsida,” ütles Rusteros vabandavalt.

      Mina ja näidiseksemplar? Kust ta seda luges? Ja palju Hackel andmeid kohendas? OK, selle üle mõtleme hiljem…

      „Meie jaoks on nad ka võõrad,” lausus Alia. „Ja ma ei taju neid. Mulle on nad pikad ja kuidagi teravate joontega. Kuidas nad sulle tunduvad?”

      „Natuke väiksemad ja väga saledad,” olin vaadanud ringi ja pidin oma esialgset arvamust korrigeerima СКАЧАТЬ