Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ just hommikusöögi lõpetanud, kui Higgins, kohtunik, sõitis õuele koos William Streeteriga, linna kõige jõukama farmeriga – ja kõige ihnemaga, kui pidi raha välja andma.

      “Noh, kas saite poisilt midagi teada?” nõudis Higgins tseremoonitsemata, kui Simeon Holly ja Larson köögiverandale ilmusid.

      “Väga vähe. Tõesti mitte midagi tähtsat,” vastas Simeon Holly.

      “Kus ta praegu on?”

      “Ta oli trepil paar minutit tagasi.” Simeon Holly vaatas pisut kannatamatult ringi.

      “Ma tahan teda näha. Mul on talle kiri.”

      “Kiri!” hüüatasid Simeon Holly ja Larson hämmeldunult kooris.

      “Jah. Leitud tema isa taskust,” noogutas kohtunik selle mehe erilise väärikusega, kes teab, et tal on midagi ütelda, mida innukalt oodatakse. “See on adresseeritud “Minu pojale Davidile”, seepärast arvasin, et anname selle enne talle lugemiseks, sest see on tema oma. Kuid pärast seda, kui ta on seda lugenud, tahan seda näha. Tahan näha, kas see räägib mingit mõistlikumat juttu kui see esimene.”

      “See esimene!” hüüatas jälle hämmastunud koor.

      “Oh, jah, on veel üks,” sõnas William Streeter napilt. “Ja ma lugesin seda – kõike, peale selle konksu seal lõpus. Seda ei suuda keegi välja lugeda!” Higgins naeris.

      “Noh, pean tunnistama, et see on tõeline konks – see nimi,” tunnistas ta. “Ja just seda nime me teada tahamegi – kuna paistab, et poiss ei tea, selle järgi, mis ta sulle eile õhtul ütles. Ma lootsin, et suudad temalt täna hommikuks veel midagi kätte saada.”

      Simeon Holly raputas pead.

      “See on võimatu.”

      “Tõesti! Pean ütlema, et on,” sõnas Perry Larson rõhutatult. “Ja seda ei saa nimetada imelikuks. Ühel hetkel räägib ta, nagu kõik terve mõistusega inimesed, järgmisel hetkel vatrab jääkasukatest ja lindudest ja oravatest ja vulisevatest ojadest. Ta on kindlasti põrunud! Kuulake. Tõenäoliselt ei tee ta vahet isegi iseendal ja oma viiulil. Me püüdsime täna hommikul teada saada, mida ta võiks teha ja mis ta tahaks teha, ja ta kargas püsti ning ütles, et ta isa arust pole suurt vahet, MIDA ta teeb, niikaua, kui ta jälgib meloodiat ega tee valenoote. No mida te selle kohta ütlete?”

      “Jajah,” noogutas Higgins mõtlikult. “Neis OLI midagi kummalist ja siiski polnud nad vaid tavalised hulkurid. Kas ma rääkisin teile? Võtsin nad eile õhtul Fairbankside teelt Taylorite ligidalt peale ja sõidutasin neid. Nad olid üsna erilised, puhtad ja rääkisid vaikselt ja nende riided olid head, kuigi rohmakad. Siiski polnud neil rohkem pagasit kui viiulid.”

      “Kuid see teine kiri, millest sa rääkisid?” küsis Simeon Holly.

      Higgins naeratas kummaliselt ja sirutas oma tasku poole.

      “Kiri? Oh, muidugi, lugege seda,” ütles ta, ulatades volditud paberitüki.

      Simeon haaras selle otsekohe ja uuris seda.

      See oli leheke, ilmselt märkmikust tõmmatud. See oli kolm korda kokku murtud ning väljaspool oli märkus: “Sellele, keda see huvitab.” Käekiri oli eriline, ebakorrapärane ja mitte väga loetav. Aga seal, kus seda võis dešifreerida, kõlas see nii:

      “Nüüd on tulnud aeg, kui ma pean Davidi maailmale tagasi tulema, ja ma olen selleks teele asunud.

      Kuid ma olen haige – väga haige, ja kui Surmal peaksid olema kiiremad jalad kui mul, pean jätma oma ülesande teistele lõpetada. Olge selle poisi vastu head. Ta teab vaid seda, mis on ilus ja hea. Ta ei tea midagi halvast ega kurjast.”

      Siis järgnes allkiri – niisugune, mis roomab ja paisub, ja millel polnud mingit tähendust Simeon Holly hämmeldunud silmadele.

      “Noh?” küsis Higgins ootusärevalt.

      Simeon Holly raputas pead.

      “Ma ei mõista sellest midagi. See on tõesti äärmiselt eriskummaline kiri.”

      “Kas suudad nime välja lugeda?”

      “Ei.”

      “Noh, ka mina mitte. Ega ka veel kuus meest, kes on seda näinud. Kuid kus on poiss? Ehk on tema kirjas midagi mõistlikku.”

      “Ma lähen teda otsima,” pakkus Larson. “Ta peab olema kusagil siinsamas.”

      Kuid David polnud mitte “kusagil siinsamas”. Vähemalt polnud teda küünis, magamistoas ega kusagil mujal, kuhu Larson vaatas; ja mees oli just tagasi tulnud, nukralt, murelikult kulmu kortsutades, kui Mrs. Holly verandale kiirustas.

      “Mr. Higgins,” hüüdis ta ilmse ärevusega, “su naine helistas just, et ta õde Mollie oli just helistanud TEMALE, et see väike viiuliga hulkurpoiss on tema majas.”

      “Mollie juures!” hüüatas Higgins. “See on ju rohkem kui miili kaugusel siit.”

      “Ja seal ta on!” hüüatas Larson ettepoole kiirustades. “Neetud väike kelm! Ta pidi minema lipsama, kui meie hommikust sõime.”

      “Jah, kuid, Simeon, Mr. Higgins – me ei tohi temaga sellepärast pahandada,” väitis Mrs. Holly arglikult. “Su naine ütles, et Mollie oli ta leidnud ristteel nutmas, sest ta ei teadnud, kuhupoole minna. Ta ütles, et läheb tagasi koju. Ta mõtleb seda armetut hütti seal mägedes, teate, ja me ei saa tal lasta üksi minna – niisugusel lapsel!”

      “Kus ta praegu on?” nõudis Higgins.

      “Mollie köögis, leiba ja piima söömas; kuid Molly ütles, et teda oli väga raske sööma panna. Ja ta tahab teada, mis temaga teha. Seepärast ta helistaski sinu naisele. Ta arvas, et peaksid teadma, et poiss on seal.”

      “Jah, muidugi. Noh, ütle talle, et ta poisi siia saadaks.”

      “Mollie ütles, et ta püüdis panna teda tagasi tulema, kuid poiss ütles, et ei, tänan, parem mitte. Ta tahtis minna koju, kust ta isa võiks teda leida, kui ta teda kunagi tahab. Mr. Higgins, me – me ei SAA lubada tal niimoodi ära minna. See laps võib surra seal ülal, üksi, neis kohutavates metsades, isegi kui tal õnnestub nendeni jõuda – milles ma väga kahtlen.”

      “Jah, muidugi, muidugi,” pomises Higgins mõtlikult kulmu kortsutades. “Siin on tema kiri. Ütle!” lisas ta pisut selgema näoga. “Ehk on tema isa kirjast tema jaoks abi? Ta paistab pidavat oma isa terveks maailmaks. Tead,” hüüdis ta Mrs. Holly’le, “las mu naine helistab – veel parem, helista ise Mollie’le, palun, ja las ta ütleb poisile, et meil on talle kiri tema isalt ja ta võib selle saada, kui tagasi tuleb.”

      “Muidugi, muidugi,” hüüdis Mrs. Holly üle õla, kui ta maja poole kiirustas. Uskumatult lühikese aja jooksul oli ta tagasi, nägu säramas.

      “Ta hakkas otsekohe tulema,” noogutas ta. “Ta on rõõmust hull, Mollie ütles. Ta jättis isegi osa hommikusööki söömata, tal hakkas nii kiire. Ma usun, et näeme teda varsti.”

      “Oh, jah, me muidugi näeme teda,” kordas Simeon Holly süngelt. “Kuid see ei ütle meile, mis me temaga teeme, kui teda näeme.”

      “Ehk aitab kiri asja lahendada,” pakkus Higgins rahustavalt. СКАЧАТЬ