Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Kui te, palun, oleksite nii vaikselt kui saate, sir. Te näete, ta magab ja ta on nii väsinud.”

      Hetkeks peatusid mees ja naine hämmeldunult, siis tõstis mees laterna ja astus hääle poole.

      “Kes te olete? Mis te siin teete?” nõudis ta teravalt.

      Poisi nägu, ümmargune, päevitunud ja nüüd ka pisut murelik, välgatas pimedusest.

      “Oh, palun, sir, kui te räägiksite vaiksemalt,” palus poiss. “Ta on nii väsinud! Mina olen David, sir, ja see on mu isa. Me tulime siia puhkama ja magama.”

      Simeon Holly karm pilk libises poisi näolt mehele, kes lebas selili heinas. Järgmisel hetkel langetas ta laterna ja nõjatus lähemale, sirutades ettevaatlikult käe. Otsekohe ajas ta end sirgu, pomisedes vaikselt midagi tigedat. Siis ta pöördus ja küsis vihaselt:

      “Poiss, mis sa küll mõtled, mängides džiigi niisugusel ajal?”

      “Noh, isa palus mul mängida,” vastas poiss lõbusalt. “Ta ütles, et võib siis jalutada läbi roheliste metsade, kuulata ojavulinat, ning et linnud ja oravad…”

      “Nii, poiss, kes sa oled?” katkestas Simeon Holly rangelt. “Kust sa tuled?”

      “Kodust, sir.”

      “Kus see asub?”

      “Noh, kodus, sir, kus ma elan. Mägedes, kõrgel, kõrgel, oh, nii kõrgel! Ja seal on nii suur, suur taevas, nii palju kenam kui siin all.” Poisi hääl värises ja peaaegu katkes ning ta pilk püsis pidevalt valgel näol heina sees.

      Just sel hetkel tekkis Simeon Holly’l äkiline aimdus, et oli aeg tegutsemiseks. Ta pöördus oma naise poole.

      “Vii poiss majja,” käskis ta teravalt. “Me peame talle öömaja andma, arvan ma. Ma lähen Higginsi juurde. Muidugi tuleb kogu asi kohe talle üle anda. Sa ei saa siin midagi teha,” lisas ta vastuseks naise küsivale pilgule. “Jäta kõik, nagu on. See mees on surnud.”

      “Surnud?” See oli poisi terav karjatus, siiski oli selles rohkem imestust kui hirmu. “Kas sa mõtled, et ta on läinud – nagu ojavesi – kaugele maale?” kogeles ta.

      Simeon Holly ajas silmad suureks. Siis ütles rõhutatult:

      “Su isa on surnud, poiss.”

      “Ja ta ei tule enam tagasi?” Davidi hääl murdus nüüd.

      Vastust ei tulnud. Mrs. Holly pidas tahtmatult hinge kinni ja vaatas eemale. Isegi Simeon Holly ei vaadanud poisi paluvaisse silmisse.

      Äkki karjatades hüppas David oma isa kõrvale.

      “Kuid ta on siin – siinsamas,” väitis ta kimedalt. “Issi, issi, räägi minuga! David on siin!” Oma kätt välja sirutades puudutas ta õrnalt oma isa nägu. Siis tõmbus ta otsekohe tagasi, silmad hirmust suured. “Teda pole! Ta on – läinud,” kogeles ta ärevalt. “See osa pole see, mis TEAB. See on see teine, mille nad maha jätavad. Ta jättis selle seljataha – nagu orav ja ojavesi.”

      Äkki poisi nägu muutus. See muutus hingestatuks ja kiirgavaks, kui ta hüppas püsti, rõõmsalt hüüdes: “Kuid ta palus mul mängida, et ta saaks minna lauldes – just nagu ta ütles, et tavaliselt tehakse. Ja ma panin teda kõndima läbi roheliste metsade, ojavulinaga kõrvus! Kuulake – just niiviisi!” Ja veel kord tõstis poiss viiuli lõua juurde ja veel kord trillerdas ja väreles muusika Simeon Holly ja ta naise vapustatud, hämmeldunud kõrvus.

      Mõnda aega ei suutnud mees ega naine rääkida. Mitte miski nende üksluises, harjumuspärases maaharimises ja pottide ning pannide pesus polnud neid ette valmistanud niisuguseks vaatepildiks – kuuvalgeks küüniks, kummaliseks surnud meheks ja selle surnud mehe pojaks, kes patrab ojadest ja oravatest ja mängib viiulil matusemuusikaks džiigi. Viimaks sai Simeon siiski hääle tagasi.

      “Poiss, poiss, lõpeta!” müristas ta. “Oled sa hull – täiesti hull? Mine majja, ma ütlen!” Ja poiss, hämmeldunud, kuid kuulekas, pani viiuli ära ja järgnes naisele, kes pisarsilmil teda trepist alla juhatas.

      Mrs. Holly oli ehmunud, kuid ka kummaliselt liigutatud. Kaua aega tagasi oli ta kuulanud ühe teise viiuli heli – ka seda viiulit mängis üks poiss. Kuid kõigest sellest ei meeldinud Mrs. Holly’le mõelda.

      Köögis ta pöördus ja vaatas oma noort külalist.

      “Oled sa näljane, väike poiss?”

      David kõhkles; ta polnud unustanud naist, piima ja kuldraha.

      “Oled sa näljane – kallis?” kogeles Mrs. Holly jälle, ning seekord sundis Davidi korisev kõht selle “jah’i” tahtmatult üle ta huulte, mis saatis Mrs. Holly otsekohe sahvrisse sellise hulga leiva ja piima ning taldrikule kuhjatud pannkookide järele, nagu David polnud kunagi veel näinud.

      David sõi oma õhtusööki nagu näljane poiss, ja Mrs. Holly, nähes seda väga tavalist vaatepilti oma laua juures, hingas vabamalt ja hakkas mõtlema, et ehk see kummaline väike poiss polegi nii väga kummaline.

      “Mis su nimi on?” leidis ta siis julgust küsida.

      “David.”

      “David mis?”

      “Lihtsalt David.”

      “Kuid su isa nimi?” oleks Mrs. Holly peaaegu küsinud, kuid peatus õigel ajal. Ta ei tahtnud temast rääkida. “Kus sa elad?” küsis ta selle asemel.

      “Mäe otsas, väga kõrgel mäe otsas, kust võisin näha iga päev oma Hõbedast Järve, teate.”

      “Kuid sa ei elanud seal üksi?”

      “Oh, ei; koos isaga – enne kui ta – ära läks,” kogeles poiss.

      Naine punastas ja hammustas huult.

      “Ei, ei, ma mõtlen – kas seal polnud teisi maju peale teie oma?” kogeles ta.

      “Ei, madam.”

      “Kuid kas seal polnud su ema – kusagil?”

      “Oh, jah, isa taskus.”

      “Su EMA – su isa TASKUS!”

      Nii ilmselt kohkunud oli küsitleja, et David paistis olevat üsna üllatunud, kui ta selgitas:

      “Sa ei mõista. Ta on ingel-ema ja ingel-emadel pole midagi muud, ainult pildid, et olla meie juures. Ja seal ta meil ongi, ning isa on teda alati taskus kandnud.”

      “Oh-h,” pomises Mrs. Holly, pilk pisut hägune. Siis õrnalt: “Ja kas sa elasid alati seal – mäe otsas?”

      “Kuus aastat, ütles isa.”

      “Kuid mis te seal tegite terve päeva? Kas sa polnud kunagi – üksik?”

      “Üksik?” Poisi pilk oli hämmeldunud.

      “Jah. Kas sa ei tundnud puudust asjadest – inimestest, teistest majadest, sinuvanustest poistest ja – ja niisugustest asjadest?”

      Davidi silmad СКАЧАТЬ