Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

      David võttis mütsi peast, nagu isa oli teda tegema õpetanud, kui üks mägilasest naine temaga rääkis.

      “Tere õhtust, leedi; mina olen David,” alustas ta siiralt. “Mu isa on nii väsinud, et ta kukkus seal maha ja me tahaksime väga siia ööseks jääda, kui teil midagi selle vastu ei ole.”

      Naine ukseavas vahtis päranisilmi. Hetke oli ta üllatusest tumm. Ta pilk mõõtis poisi lihtsaid, üsna rohmakaid riideid, siis otsis mehe poollamavat kogu tee kõrval. Ta ajas pea vihaselt kuklasse.

      “Oh, kas tõesti! Tore lugu küll!” põlastas ta. “Hmh! Me ei anna hulkureile öömaja, väike poiss.” Ja ta lõi ukse kinni.

      Nüüd oli Davidi kord vahtima jääda. Mida see “hulkur” tähendas, ta ei teadnud; kuid mitte kunagi varem polnud ta palvest nii vihaselt keeldutud. Ta teadis seda. Midagi raevukat kerkis temas – midagi uut, mis pani ta kaela ja lauba punastama. Ta tõstis otsustavalt käe ukse juurde – tal oli midagi sellele naisele öelda! – kui uks äkki uuesti avanes.

      “Tead, poiss,” alustas naine, vaadates teda pisut vähem ebasõbralikult, “kui sa oled näljane, ma annan sulle pisut piima ja leiba. Tule tagaukse juurde ja ma annan need sulle.” Ja ta sulges jälle ukse.

      Davidi käsi langes alla. Puna püsis ikka veel ta näol ja kaelal, ning see raevukas ja uus miski tema sees käskis, et ta keelduks naise käest toitu võtmast… Kuid seal oli ta isa – ta vaene isa, kes oli nii väsinud, ning ka tema enda kõht oli tühi. Ei, ta ei saanud keelduda. Ning aeglaste sammudega ja longuspäi astus David ümber nurga tagaukse poole.

      Kui pool leivapätsi ja piimamannerg talle pihku pisteti, meenus Davidile äkki, et külakaupluses mäe otsas maksis ta isa toidu eest raha. Nüüd oli David rõõmus, et tal olid need kuldtükid taskus, sest ta sai maksta. Otsekohe ajas ta pea püsti. Jälle eneseaustust täis asetas ta oma kandamid ühte kätte ja torkas teise taskusse. Hetk hiljem sirutas ta oma peopesal ettepoole särava kuldtüki.

      “Ehk te võtaksite selle, palun, leiva ja piima eest?” küsis ta uhkelt.

      Naine hakkas pead raputama, aga kui ta pilk rahale langes, ehmus ta ja kummardus lähemale asja uurima. Järgmisel hetkel nõksatas ta sirgu ja hüüatas vihaselt.

      “See on kuld! Kümnedollariline kuldmünt! Nii et sa oled ka varas, mitte ainult hulkur? Hmh! Noh, ma arvan, et sa siis neid ei vaja,” lõpetas ta teravalt, haarates leiva ja piimamannergu poisi käest.

      Järgmisel hetkel seisis David üksi lävepakul, kõrvus kiiresti ette lükatud riivi ragin.

      Varas! David teadis varastest vähe, kuid ta teadis, kes need on. Alles kuu aega tagasi oli üks mees püüdnud varastada nende viiuleid; ja ta oli varas, piimapoiss ütles. David punastas nüüd jälle, vihaselt, kui ta vahtis suletud ust. Kuid ta ei koputanud. Ta pöördus ja jooksis oma isa juurde.

      “Isa, tule ruttu! Sa pead tulema,” kogeles ta.

      Nii tungiv oli poisi hääl, et peaaegu ebateadlikult tõusis haige mees püsti. Värisevate kätega torkas ta kirjad, mis ta oli kirjutanud, taskusse. Väike raamat, millest ta oli selleks lehti tõmmanud, oli juba langenud märkamatult rohule ta jalge ees.

      “Jah, poeg, jah, me läheme,” pomises mees. “Ma tunnen end nüüd paremini. Ma suudan – käia.”

      Ja ta kõndis, kuigi väga aeglaselt, kümme, tosin, kakskümmend sammu. Tagant kostis rattaraginat, mis peatus üsna nende lähedal.

      “Halloo! Kas lähete sellesse külla?” hüüdis üks hääl.

      “Jah, sir.” Davidi vastus kõlas kõhklematult. Kus see küla asus, ta ei teadnud, ta teadis vaid, et see pidi olema kusagil eemal sellest naisest, kes oli nimetanud teda vargaks. Ja see oli kõik, mis ta teada tahtis.

      “Ma lähen ise ka sinnakanti. Tahate sõita?” küsis mees ikka veel lahkelt.

      “Jah, sir. Tänan!” hüüdis poiss rõõmsalt. Ja koos aitasid nad isal ronida avarasse vankrisse.

      Räägiti vähe sõnu. Mees ohjade juures sõitis kiiresti ega pannud tähele midagi peale hobuste. Haige mees tukkus ja puhkas. Poiss istus, mõtlik ja vaikne, vaadates möödalibisevaid puid ja maju. Päike oli kaua aega tagasi loojunud, kuid polnud pime, sest kuu oli ümar ja särav ning taevas oli pilvitu. Kui tee järsult hargnes, peatas mees oma hobused.

      “Noh, mul on kahju, kuid arvan, et lasen teid siin maha. Pean pöörama paremale, kuid teil on vaid veerand miili minna,” lõpetas ta lõbusalt, näidates piitsaga hulgale vilkuvatele tulukestele.

      “Tänan, sir, tänan,” sosistas David tänulikult, oma isa aidates. “Olite meile suureks abiks. Tänan!”

      Davidi südames oli metsik soov asetada hea mehe jalge ette kõik oma säravad kuldtükid, tänuks õigeaegse abi eest. Kuid ettevaatus hoidis teda tagasi: paistis, et rahaga sai maksta vaid kauplustes; väljaspool tegi see inimesi vargaks!

      Isaga üksi jäänud, pidi David lahendama veel ühe probleemi. Kuhu peaksid nad ööseks minema? Ilmselt ei suuda ta isa kaugele kõndida. Ta oli hakanud jälle rääkima – vaikseid, lõpetamata lauseid, mida David ei mõistnud ja mis talle ähmaselt muret tegid. Läheduses oli maja ja veel mõned teel küla poole, kuid David ei tahtnud sel ööl enam rohkem kogemusi võõraste majade ja võõraste naistega. Seal oli küün, üsna suur, mis oli kõige lähemal, ning just selle küüni poole pööras David viimaks oma isa sammud.

      “Me läheme sinna, isa, kui me sisse saame,” soovitas ta vaikselt. “Ja seal me ööbime ja puhkame.”

      III peatükk. Orus

      Juuniõhtu pikk hämarus oli muutunud ööks, mis oli vaevalt pimedam, nii särav oli kuu. Maja poolt vaadates kõrgusid küün ja madalad hooned varjuliste ja ebamaistena, kuid väga ilusatena. Maja verandal istusid Simeon Holly ja ta naine, nõus puhkama oma vaimu ja keha vaid seetõttu, et päevatöö oli edukalt tehtud.

      Just sel hetkel, kui Simeon püsti tõusis, et majja minna, kostis nende kõrvu pikk viiulinoot.

      “Simeon!” hüüdis naine. “Mis see oli?”

      Mees ei vastanud. Ta pilk oli küüni poole pööratud.

      “Simeon, see on viiul!” hüüatas Mrs. Holly, kui teine noot võbeles õhus. “Ja see on meie küünis!”

      Simeoni suu vajus lahti. Range hüüatusega astus ta eeskotta ja jõudis kööki.

      Järgmisel hetkel tuli ta tagasi, süüdatud latern käes.

      “Simeon, ä-ära mine,” palus naine värisedes. “Sa – sa ei tea, mis seal on.”

      “Viiulit ei mängita ilma käteta, Ellen,” vastas mees süngelt. “Kas sa tahad, et läheksin voodisse ja jätaksin poolpurjus jumalatteotava rändmoosekandi meie kuuri? Täna koduteel möödusin ma ühest kenast paarist, kes kõhutas tee kõrval – mehest ja poisist viiulitega. Tõenäoliselt kurjategijad – kuid kuidas nad siia, nii kaugele jõudsid, ma ei mõista. Kas sa arvad, et ma jätan oma küüni nendesugustele hulkuritele?”

      “E-ei, ma arvan, et mitte,” kogeles naine, tõusis värisedes püsti ja järgnes oma abikaasale üle õue.

      Küünis peatusid Simeon Holly ja ta naine tahtmatult. СКАЧАТЬ