Lihtsalt David. Eleanor Hodgman Porter

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jah. See oli väike ojake, tead, ja orav, kes rääkisid mulle, kuidas on surnud olla, ja…”

      “Jah, jah; kuid jätame selle, kallis, nüüd,” kogeles naine kiirustades püsti tõustes – poiss oli siiski pisut metsik, mõtles ta. “Sa – sa peaksid voodisse minema. Kas sul pole kotti või – või midagi?”

      “Ei, madam; me jätsime selle,” naeratas David vabandavalt. “Tead, meil oli selles nii palju asju, et seda oli raske tassida. Seepärast me ei toonudki seda kaasa.”

      “Nii palju asju, et ei toonud kaasa, tõepoolest!” kordas Mrs. Holly vaikselt, meeleheitlikult käsi tõstes. “Poiss, kes sa oled?”

      See polnud mõeldud küsimusena, kuid naise üllatuseks poiss vastas siiralt ja lihtsalt:

      “Isa ütles, et ma olen väike pill suures Elu Orkestris, ja ma pean vaatama, et püsiksin alati meloodias ega laseks sisse valenoote.”

      “No taevake!” ohkas naine oma toolile laskudes, poissi üksisilmi uurides. Siis, jõudu pingutades, tõusis ta püsti.

      “Tule, sa pead voodisse minema,” kogeles ta. “Olen kindel, et voodi on – on sinu jaoks parim paik. Arvan, et suudan leida, mida – mida sa vajad,” lõpetas ta nõrgalt.

      Mugavas väikeses toas mõned minutid hiljem leidis David end viimaks üksinda. Kuigi tuba oli kuulunud kunagi temavanusele poisile, paistis see Davidile väga kummalisena. Põrandal oli vaip, esimene, mida ta kunagi oli näinud. Seintel oli õngeritv, mängupüss ja kast täis putukaid ja liblikaid, igaüks neist nõelaga läbi torgatud, Davidi suureks õuduseks. Voodis olid neli kõrget posti nurkades ja väga täistopitud polster, mis pani Davidi imestama, kuidas ta selle otsa ronib või sinna püsima jääb, kui on sinna jõudnud. Toolil lebas poiste kollakasvalge öösärk, mille hea proua oli jätnud, olles kiirustades pühkinud selle palistusega pisaraid. Küünlavalguse ringis oli vaid üks ese tuttav Davidi kojuigatsevale pilgule – pikk, must viiulikast, mille ta oli endaga kaasa toonud ja mis sisaldas ta armastatud viiulit.

      Selg hoolikalt pööratud nõelaga läbitorgatud putukate ja liblikate poole seal seinal, riietas David end lahti ja libistas selga kollakasvalge öösärgi, mida ta tänulikult nuusutas, nii männimetsa moodi oli lõhn, mis hoovas selle voltidest. Siis ta puhus küünla ära ja kobas teed ainsa akna juurde, mis väikeses toas leidus.

      Kuu säras ikka veel, kuid seda polnud eriti näha läbi väljas seisva puu paksude okste. All olevast õuest kostis rataste müra ja meeste erutatud hääli. Sealt paistis ka laternate vilkumist, mida kandsid kiirustavad käed, ning lohisevate jalgade trampimist. Akna juures David judises. Polnud laia mäenõlva, küngast ega orgu ega Hõbedast Järve, ei rahulikku vaikust ega isa – ühtegi Ilusat Asja, mis olid Olnud. Oli vaid sünge, õõnes moonutis neist Asjust, milleks nad olid Muutunud.

      Kaua aega hiljem lebas David, viiul käes, oma vaibal, ning esimest korda beebieast saadik nuttis ta end magama – kuid see uni ei toonud puhkust, sest ta nägi unes, et oli suur, valgetiivaline liblikas, kes oli kinnitatud tähe külge tintmustas taevas.

      IV peatükk. Kaks kirja

      David ärkas hallis varavalges. Ta esimene tunne oli, et keha on tuim ja jäik, mis tuli kõvast asemest seal põrandal.

      “Tead, isa,” alustas ta poolistuli tõustes, “ma magasin terve öö sellel…” Ta peatus hetkeks ja hõõrus silmi käeselgadega. “Noh, isa, kus…” Siis ta äkki mõistis.

      Vaikselt karjatades hüppas ta püsti ja jooksis akna juurde. Läbi puude võis ta näha koidupuna idataevas. All õuel polnud kedagi näha, kuid küüniuks oli avatud, ning kiiresti hinge tõmmates pöördus David tuppa tagasi ja hakkas end riietama.

      Kuld ta hüplevais taskuis kõlksus ja helises meloodiliselt, ning kord kukkus pool tosinat münti põrandale. Hetkeks vahtis poiss neid, nagu tahaks need jätta, kus olid. Kuid järgmisel hetkel, kannatamatu käeviipega, oli ta need üles korjanud ja torganud sügavale taskusse, vaigistades nende kõlisemist taskurätiga.

      Kord riides, võttis David oma viiuli ja astus vaikselt eeskotta. Alguses ei kuulnud ta mingit häält, siis kostis all olevast köögist erksat jalapadinat, tasside ja kööginõude kolinat. Viiulit kõvemini surudes lipsas David vaikselt tagatrepist alla ja välja õue. Vaid paari sekundi pärast kiirustas ta avatud küüniuksest sisse ja kitsast trepist üles.

      Lakas pidi ta järsku peatuma ja karjatas vaikselt. Järgmisel hetkel ta pöördus, et näha lahke näoga meest, kes vaatas alt trepijalamilt temale üles.

      “Oh, sir, palun – palun, kus ta on? Mis te olete temaga teinud?” palus poiss, äärepealt pea ees trepist alla sööstes, et temani jõuda.

      Mehe ilmast puretud näole tekkis siiras, kuigi ebalev sümpaatia.

      “Oh, tere, pojake! Nii et sina oled see poiss, kas pole?” alustas ta kohmakalt.

      “Jah, jah, ma olen David. Kuid kus on tema – mu isa, teate? Ma mõtlen, see – see osa, mis ta – seljataha jättis?” kogeles poiss. “See osa, mis on nagu – nagu jääkasukas?”

      Mees jäi vahtima. Siis hakkas tahtmatult taganema.

      “Noh, tead, ma – ma…”

      “Kuid võib-olla te ei tea,” katkestas David palavikuliselt. “Teie pole see mees, keda ma eile õhtul nägin. Kes te olete? Kus on tema – see teine, palun?”

      “Ei, ma – ma olin ikka siin, see tähendab – mitte alguses,” ütles mees, kes ikka veel kiiresti ja ebateadlikult taganes. “Ma – ma olen vaid Larson, Perry Larson, tead. See oli Mr. Holly, keda sa eile õhtul nägid – ma olen tema sulane.”

      “Siis kus on Mr. Holly, palun?” kogeles poiss, kiirustades küüniukse poole. “Ehk tema teab – minu isast. Oh, seal ta on!” Ja David ruttas küünist välja, üle õue köögiveranda poole.

      Seejärel veetis David õnnetud kümme minutit. Peale Mr. Holly oli seal Mrs. Holly ja see mees, Perry Larson. Ja nad kõik rääkisid. Kuid nende jutust mõistis David vähe. Ühelegi oma küsimusele ei saanud ta rahuldavat vastust.

      Ja ka tema omalt poolt ei paistnud neile vastavat rahuldaval viisil.

      Nad läksid siis hommikust sööma, Mr. ja Mrs. Holly ning see mees, Perry Larson. Nad kutsusid ka Davidit – vähemalt Mrs. Holly kutsus teda. Kuid David raputas pead ja ütles: “Ei, ei, tänan teid väga; ma tõesti ei tahaks, kui te lubaksite – mitte praegu.” Siis ta istus trepile, et mõelda. Nagu suudaks ta SÜÜA – selle suure, lämmatava klimbiga kurgus, mis keeldus alla minemast!

      David oli läbini hämmeldunud, hirmunud ja pettunud. Ta teadis nüüd, et ta ei näe enam kunagi oma kallist isa ega räägi temaga. Nii palju oli ta viimase kümne minutiga väga selgeks saanud. Miks see nii pidi olema või mis isa tahab, et ta teeks, ei olnud ka sugugi selge. Alles praegu hakkas ta mõistma, mida ta isa äraminek talle tähendas. Ja ta ütles endale raevukalt, et ta ei talu seda. TA EI TALU SEDA! Kuid seda öeldes, ta teadis, et see oli siiski nii – tagasipöördumatult nii.

      David hakkas siis igatsema oma mägikoju. Seal oleks vähemalt kallis mets tema ümber, lindude, oravate ja sõbralike väikeste ojadega. Seal oleks Hõbedane Järv, mida vaadata, ja kõigile neile võiks ta rääkida oma isast. Ta uskus, tõesti, et seal paistaks, nagu oleks isa tõesti temaga. Ja, igal juhul, kui ta isa peaks kunagi tagasi tulema, siis hakkab ta teda just sealt otsima – sealt väikesest mägimajast, nii СКАЧАТЬ