Läbi räga. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ööd hakati Korsani talu ukse taga lõhkuma ja oli kuulda mingisuguseid hüüdeid. Bierbraueri Kaarel kargas kähku voodist välja ja riietus kiiresti. Sama tegi ka Alice.

      “Kes-see nüüd seal lõhub?” närveldas Alice. “Kes-see?”

      “Ei tea!” vastas Kaarel sosinal ja kuulatas tähelepanelikult. “Vene keeles räägivad juskui… Need pole metsavennad.”

      “Küüditajad?!” küsis Alice hirmunult. “Jälle küüditavad? Issand küll!”

      “Ei usu hästi…” vastas Kaarel ja kraapis küünega jäätanud aknaklaasi. Ta lootis õuest midagi näha.

      Välisukse taga lõhuti ikka kõvemini ja kõvemini. Kaarel käskis voodist välja tulnud Ruudil end ruttu riidese panna, palitu võtta ja tagumise toa aknast välja hüpata, ning naabrite juurde abi järele joosta. Polnud ju selge, kes ja kui palju neid ukse taga lõhkujaid oli. Nii Ruudi tegigi. Kui ta oli tasahilju sahvri aknast välja roninud, pani Kaarel akna jälle vaikselt kinni. Kohe raksusid maja taga mitu lasku, õhku lendasid raketid.

      "Nüüd tapsid poja ära!" hakkas Alice nutma.

      "Ega iga kuul veel tapa!" arvas Kaarel laua ääres seistes ja pigistas laua serva nii, et näpud olid valged. "Need on ikka enkavedeelased. Metsamehed ei lase rakette õhku… Mida neil raiskadel vaja peaks olema?"

      Jaanus, kes oli lärmi peale üles ärganud, ei julgenud teki all häältki teha. Rita ei kuulnud midagi, tema magas õiglaseund. Veidi aja pärast hüüdis Ruudi välisukse tagant:

      "Isa, tee uks lahti! Need on omad!"

      "Mis kuradi omad? Omad ei lõhu öösiti ukse taga ega lase rakette vastu taevast!" vandus Kaarel ja ütles ust lahti tegema minnes: "Mis sa enam nutad, Alice? Poiss on elus!"

      Mõni minut hiljem sagis Korsani tubades ringi hulk pilusilmseid mehi, vintpüssid käes ja sinelid seljas. Neid jätkus igale poole. Vaadati voodite alla ja riidekappi. Rital ja Jaanusel tõmmati tekk ühe ropsuga pealt ära. Selle peale ärkas väike tüdruk üles ja hakkas ehmunult nutma. Alice võttis ta oma hoole alla.

      "Lambaliha, lambaverd!" karjus magamistuppa tulnud leitnant Teras. "Bierbrauer! Ma oleksin su kutsika kui koerapoja maha lasknud! Kurat, pime oli ja mehed lasksid mööda!"

      Kaarlile torgati püstol vastu rinda ja käratati:

      "Ütle kohe heaga, kus metsavennad on! Kus sa neid peidad? Muidu laseme su siinsamas maha!"

      "Mina ei tea metsavendadest midagi! Mina nendega läbi ei käi." lausus Bierbrauer rahulikult.

      “Kuidas ei tea?” imestas leitnant ja osutas käega söögilauale: “Sa oled bandiitidega siin terve peo maha pidanud!”

      “Meie pere sõi siin eile õhtul…”

      “Üks, kaks, kolm…” enkavedeelane luges laua peal olevaid viinapitse, igatühte näpuga toksates. “Siin on tervelt seitse meest viina joonud.”

      “Ei ole! Ainult minu pere ja tallimees Uunu astus ka korraks läbi!”

      "Valetad, bandiidinägu! Juba su nimi ütleb, et sa fašistidega mestis oled! Me saadame su raisa koos sinu puskarijoojatest kutsikatega Siberisse!” käratses leitnant Teras ning osutas peaga Alise süles tihkuva Rita poole. “See tatt ka lakkus või?”

      “Väiksemad lapsed ei võtnud. Sundust ei ole aga pühade ajal on viisakas pakkuda. Näed ise, et kaks pitsi on täis!”

      “Tõsi või? Mis kuradi pühad?” irvitas leitnant Teras, astus laua juurde ning kummutas Jaanuse ja Rita pitsid, kus tõesti veel samakas sees oli, kõrist alla.

      “Kust sa kuradi bandiidinägu puskarit said? Ise ajad?”

      “Mul ei ole puskarit!” vastas Kaarel ja võttis kapi nurga tagant välja tühja, “Moskva erilise” sildiga viinapudeli. “Ostsin selle mõni päev tagasi Pikalaiu kaplusest. Maksab kakskümmend kaks rubla, tead isegi!”

      “Seersant! Otsige see ussipesa läbi! Viimase nurga ja praoni!” käratas leitnant sealsamas seisvale pikakasvulisele seersandile kes panni pealt ribitükki urgitses ja lisas: “Tal peab olema puskariaparaat kusagile peidetud!”

      Kogu maja, laut ja rehealune tuhniti hoolega läbi. Rehetoas kaevati lahti isegi üks muldpõrandas olev rotiauk. Arvati vist, et see on metsavendade põrandaaluse punkri õhulõõr. Paul rääkis pärast Jaanusele, et ka heinavirn torgiti reheall pika ja läikiva vardaga, millel ilus ja suur rõngas otsas oli, kord-korralt läbi. Läbiotsimine lõpetati alles hilishommikul ja sõdurid kogunesid talu õuele kus Ruudi ning Paul juba ammu ringi siiberdasid ja püssimeeste tegevust huviga jälgisid.

      . Jaanust ja Ritat õue ei lubatud ning nad piilusid akna jäälillede vahelt õue. Nad olid ehitanud kaevu juurde, vana vahtra alla, suure lumekindluse. Nüüd oli pool nende uhkest kindlusest maha lõhutud ja seal mustas kuulipilduja, toruga maja poole.

      "Nad on meie kindluse maha lõhkunud!" ütles Rita kahjutundega hääles.

      "Ära muretse, kui jälle sulailm tuleb, teeme uue ja nii kõva, et kuulipilduja ka ei võta!" lubas Jaanus õele.

      Leitnant Teras, kelle pikkusest Korsani Kaarlile vaid õlani jätkus, lükkas käed küünarnukkideni taskusse, tuli trepil seisva peremehe juurde, ajas oma raseerimata lõua vihaselt ette ja ütles hüvastijätuks:

      "Järgmine kord jääd sa raisk ikka vahele! Ma tean, et siinkandis bandiidid ringi hulguvad ja tean ka seda, et sina, kuradi madu, toidad neid! Küll ma su raisa selgesse vette tõmban!"

      Pilusilmad rivistusid veidi aja pärast maja taga kahekaupa kolonni ja kadusid mööda teed talvisesse metsa.

      Talusse jäid maha segaminipööratud toad, õue mitu täägiga läbitorgatud raamatut ja kõikjale vinge mahorkahais.

      "Anna see solgitud jõulutoit koerale!" ütles Bierbrauer naisele ja vaatas trepil seistes lahkuvatele sõduritele järele. „Sõdurid sobrasid kätega panni peal ja seal pole nüüd midagi mis inimesele süüa kõlbaks. Anna koerale!“

      "Keegi vist nägi pealt, kui sa enne jõule metsa liha ja vorsti viisid…" sositas Alice justkui kartes, et keegi kuuleb ning lisas siis trepi kõrvalt üleskorjatud ja püssitääkidega auklikeks torgitud raamatuid sirvides juba kõvemini: "Mis nad sindrinahad neist raamatutest puruks torkisid!"

      “Sitad otsijad! Isegi jahipüssi ei leidnud kapi tagant!” ümises Kaarel justkui mõtetega mujal olles ja lisas: "Vist on isegi hea, et nad siin läbiotsimas käisid…"

      "Mis sa ajad?!" imestas Alice. “Mis selles head on? Kõik on segamini pööratud ja vastikut haisu kõik kohad täis. Söögi solkisid ka panni peal ära!”

      "Nii mõnigi mees teab ennast ehk nüüd rohkem hoida…" vastas Bierbrauer ja ei ütelnud rohkem enam midagi.

      IV peatükk

      Ühel kevadiselt ilusal päeval, pika vahetunni ajal, hüüdis Saul poistele:

      "Mehed, mis te siin vahite nagu töllmokad? Läheme parem Leerivenna juurde suitsu tegema!"

      Mallangi mõisa pargi ääres oli väikene paekividest hoonete kompleks. See oli juba mõisaajal koos sepikojaga sinna ehitatud. Sepikoja peremees oli kolhoosis СКАЧАТЬ