Läbi räga. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seisma jääda ja tagasi vaadata. Tee oli tühi ja mõnesaja sammu kaugusel tiheda müürina seisev Aasa mets jutustas kohinal igapäevast metsajuttu. Jaanus otsustas oodata, ehk tuleb keegi, kellega koos koju minna. Poiss ootas ja ootas, kuid kui sa ootad, ei tule tavaliselt kedagi. Nii ka seekord. Aeg läks ja videvik hakkas tasapisi võimust võtma…

      "Kus see Paul ometi on? Ta peab ju lõpuks tulema!" muretses Jaanus. Tal oli pikast ootamisest juba külm hakanud ning Aasa mets oli poisi silmis veel süngemaks ja hirmuäratavamaks muutunud.

      Lõpuks ometi kostusid külmast värisema hakanud ootaja kõrvu kauged jutukatked ja tuttav suuskade krigin külmal lumel.

      "Paul tuleb!" rõõmustas poiss.

      Peagi libisesid põõsaste vahelt välja Ludu küla poisid ja nende hulgas ka Paul. Nemad olid, nagu alati peale kooli, sõitnud suuskadega Pillemäe talu lähedal metsasel Kaskedevahe mäel.

      "Mis sina siin teed? Aga sa isa käest saad!" ähkis higine Paul vennale näkku ja kihutas koos teiste poistega Jaanusest mööda. See tahtis vennale rääkida Aasa metsa vahel hulkuvast hundist, kuid juba olid poisid kaugel ja Jaanusel ei jäänud muud üle, kui neile järele kihutada. Mis jaksas väikene poiss suuremate vastu? Pealegi kadusid need juba metsaalusesse videvikku.

      "Ärge jätke mind maha, hundid söövad mu ära! Paul! Oota!" ahastas Jaanus, kuid talle vastas vaid vaikus ja üha enam maad võttev pimedus. Poiss pani välja mis jaksas, ei olnud tal mahti vaadata ei ette, ega taha, ja kõrvu kostus vaid tema enda suuskade krigin külmal lumel.

      Nii nagu lõpeb iga tee, lõppes ka see hirmutee ja kihutaja jõudis õnnelikult koju. Ju ei olnud metsakutsudel temaga asja.

      Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses ei olnudki tegelikult kindlaid fakte huntide rünnakutest inimestele Eestis. Kuulujutte oli siiski liikumas küll igasuguseid. Näiteks Mallangil räägiti kellestki möldrist kes peale südaööd hakanud veskist jalgsi koju minema ja keda metsavahel hakanud hundi piirama. Ikka üks hunt ees, tee peal minemas, teine selja taga mõnekümne meetri kaugusel järele tulemas ja ka kahel pool metsas olevat mölder samuti kuulnud hunte liikumas. Hundid tulnud möldrile tasapisi kogu aeg lähemale. Mehe päästnud hiline veskiline kes juhtumisi sõitnud samas suunas, jahukotid reel.

      Veel räägiti Mallangil kellestki noorest tütarlapsest kes oli peolt tulles hiljapeale jäänud. Kavaler olevat tüdrukut saatnud poolele koduteele ja siis ise tagasi pööranud. Öelnud lahkudes, et hüüa mind kui sul abi vaja on. Mõne aja pärast kuulnudki noormees tüdruku appikarjeid ja jooksnud kibekiiresti tagasi. Noormees päästnud tüdruku küll huntide käest ära, aga see olnud nii puretud, et polevat suutnud enam käia. Kavaler tirinud verise tüdruku tee ääres olnud heinaküüni, heinavirna otsa. Peitnud sinna ära ja ise kiirustanud abi järele. Kui ta tagasi jõudnud, siis selleks ajaks olnud hundid tüdruku juba surnuks purenud.

      Bierbraueri Kaarel andis pojale võmmu kuklasse põhjuseta koolitee ääres passimise pärast. Võmmu andja lisas veel, et kui see tee ääres lolli mängimine kordub, siis ta Jaanusele veel "ehitab". See "ehitamine" lõhnas alati hea keretäie järele…

      Vennas muidugi kaebas isale ära, et Jaanus Pillemäe talu juures teda ootas. Passis mitu tundi lihtsalt niisama. Lollusest. Jaanuse hundijuttu ei uskunud keegi, sest hundid ei jookse päise päeva ajal ringi.

      "Homme käi peale kooli kolhoosi põllubrigadiri juures ära ja küsi hobust jõululaupäval kirikusse minekuks!” ütles Korsani Kaarel enne magamaminekut kõige nooremale pojale. “See on sulle trahviks selle eest, et sa täna koolist kohe koju ei tulnud!"

      Järgmisel päeval, kohe peale kooli, suusatas Jaanus otse üle põldude brigadiri juurde. August, umbes viiekümne aastane laiaõlgne mees, kes kolhoosis juba mitmendat aastat brigadiriametit pidas, oli kodus ja kuulas Jaanuse jutu sõbralikult ära.

      "Tead, sa mis, noorperemees! Bierbrauerid on kolhoosi juhatuses kogu aeg halvas kirjas olnud. Teie ei taha ju kolhoosis tööd teha! Alice on kolhoosnik, aga tööl ei käi. Kaarel käib hoopis Teedevalitsuses tööl ja sellepärast on kolhoosi juhatus teile hobuse ära keelanud. Sinu isa teab seda väga hästi." brigadir istus köögis vakstuta laua taga, millel vedelesid leivapuru, lauanuga ja ajaleht “Rahva Hääl”, ning keerutas suitsetamisest kollakate näppude vahel pruunide raamidega prille. "Ma lubaksin küll teile hobust, kuid mina ei tohi kolhoosi juhatuse käsu vastu talitada. Seda teab Kaarel isegi."

      Jaanus ei osanud selle jutu peale midagi kosta ja asutas minekule:

      "Isa käskis küsida… Head õhtut siis…"

      "Head õhtut, head õhtut!" ütles brigadir ja küsis muiates: "Kas Korsani Kaarel on millalgi ilma hobuseta jäänud?"

      Väljas oli juba väikene videvik, kui Jaanus õues suusapingutajad plaksuga kinni pani. Pikuke see detsembrikuu päev siis ikka on? Üle põllu, mööda tuldud teed tagasi suusatades, märkas Jaanus äkki mingeid loomajälgi üle enda suusajälgede minevat. Lähemal uurimisel selgus, et need olid hullu moodi sarnased hundijälgedega. Poiss mäletas täpselt, et brigadiri juurde sõites neid jälgi veel ei olnud. Jaanus vaatas hirmunult ringi. Õhtuses videvikus ei hakanud põllu peal silma ühtegi kogu ega varju, mis oleks vähegi hundi sarnane olnud. Poiss laskis ühtelugu ringi vaadates kätel-jalgadel kiiremini käia ja peagi libisesid ta suusad juba võsavahelisel teel. Jaanus ootas hirmuga iga hetk põõsastest teele kargavat, paljaste kihvadega hunti…

      Peagi keeras suusataja võsa vahelt ära metsavahelisele teele, mis endise Korsani talu poole viis. Kaugel eespool vilkus mingi tuluke ja Jaanus lisas rõõmustades kiirust – ometi üks inimene kellega saab koos edasi minna! Lähemale jõudes tundis poiss teekäijas ära enda isa, kes tuli töölt. Jaanusel oli hea meel, et ta ei pea üksi läbi pimeda metsa minema. Poiss ütles isale brigadiri sõnad edasi.

      Jah, seda oligi arvata!" lausus Kaarel. "August on otsekohene mees, tema ütleb mida mõtleb."

      "Miks sa mind siis Augusti juurde üldse saatsid, kui sa vastust juba ette teadsid?"

      "Igaks juhuks. Muidu võib pärast tulla ütlemist, et ma pole neilt hobust küsinud."

      "August ütles, et millal sa enne ilma hobuseta on jäänud…"

      "No-jah! Eks ta ju teab, et ma tallimehe käest puskaripudeli eest ikka hobuse saan, kui mul seda vaja on. Uunu oli sõja ajal minuga ühes ja samas pataljonis. Ja kes siis oma relvavenda hätta jätab?" naeris Kaarel. "Ja tead, Jannu, ega raha ainukene määrimise asi ole!"

      Jaa, seda Jaanus teadis. Pudeli puskari eest võis alati hobuse saada. Pudel metsakohinat oli mõnikord kõvem, kui kolhoosi juhatuse sõna. Pealegi tuli kirikusse minna pimedas, kes siis nii väga vaatas, või uuris.

      Ja kes sedagi täpselt teadis mis tallimehele tähtsam oli, kas see talle meeleheaks toodud lihtlabane puskaripudel, või hoopis koos Bierbraueri Kaarliga tööpataljonidest ja Laskurkorpusest läbikäidud põrgutee. Kuulusid ju nemad nende nelja mehe hulka, kes 1941-sel aastal Mallangi külast Punaarmeesse mobiliseeritud kahekümne kaheksast mehest eluga tagasi tuli…

      Äkki Bierbrauer seisatas, tõukas siis poja lumme pikali ja viskas põleva taskulambi eemale ning viskus ka ise Jaanuse kõrvale lume sisse. Hetk hiljem ragises automaadivalang lumevaikses metsas. Jaanus tundis, kuidas keegi justkui sakutas tema seljas olevat koolikotti. Kaarel tõmbas vaikselt vandudes poisi suusasidemed paari järsu tõmbega lahti ja käsutas sosinal:

      "Rooma ruttu metsa! Rutem, kurat!"

      Uus automaadivalang mässis taskulambi lumetolmu ja hetk hiljem see ka kustus. Juba metsas, põlvini lumes sumades, kuulsid nad veel üht valangut tärisemas СКАЧАТЬ