Läbi räga. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ringi. Kui sakslased Punaarmee poolt Eestist välja löödi, jäi Saalus metsa ja käis kommudele pinna peale.

      Saalusest räägiti niisugust juttu.

      Sõda oli hiljaaegu lõppenud ja nagu vanastigi, tehti Mallangil jaanituld. Jaanitule kohaks olnud valitud endise Pillemäe talu lähedal asuv väikene metsaga kaetud küngas, mida Kiigemäeks hüüti seal kunagi olnud suure kiige tõttu. Kolhooside loomisest käisid siis veel vaid jutud ning ja nii mõnedki pidulised võisid end veel uhkelt perepoegadeks ja –tütardeks nimetada. Peale nende olnud Kiigemäel ka muidumehi kes peale suuri riikidevahelisi tapatalguid veel alles olid, ning hulgaliselt noorikuid igas vanuses. Oli ju suur sõda külast palju mehi endale võtnud ja mitte iga piiga jaoks ei olnud enam tantsupartnerit. Pill mänginud ja noorus lõbutsenud. Kes kiikunud kiigel, kes tantsinud lõkke juures. Mingil hetkel tulnud metsast välja umbes pooltosinat meest ja ilma pikema jututa haaranud lõkke ümbert tüdrukuid tantsima. Need olnud Saaluse mehed. Relva kellelgi lausa näha polevat olnud, kuid vaevalt need mehed tühja tasku või hõlmaalusega ringi käisid. Rahvas oli hellaks tehtud, teati ja tunti nii metsavendade, kui ka KGB-laste karmi kätt. Nii polevat jaaniõhtul pidutsevad kohalikud mehed midagi niisugust teinud, mis oleks metsavendi ärritanud. Pealegi oli piduliste hulgas küllalt neid, kes nii, või teisiti olid metsavendadega mingil moel seotud. Kes ennast aga punasena tundis, see kadunud vaikselt suveöö kaitsvasse hämarusse. Jaaniõhtu läinud omasoodu edasi ja nii mõnigi paar jalutanud õnnelootuses metsa alla oma sõnajalaõit otsima. Suur sõda oli möödas ja maa janunes armastuse ning laste järele.

      Bierbraueri Alice õde, Helene, kes oli Korsanile linnast külla tulnud, olnud ka samal õhtul Kiigemäel pidutsemas. Helene olnud noorena väga ilus inimene ja teda tantsitati suguõdede kadedate pilkude all pidevalt. Muidugi jäänud ta ka Saalusele silma ja nii tulnud Helenel metsavennaga jaanitule valgel nii mõnedki korrad tantsida. Kui metsavendadel tantsimisest villand saanud, visanud üks neist granaadi suure pauguga metsa lahti ja siis läinud metsamehed minema. Rumala juhuse tõttu tulnud just siis Kiigemäe poole üks sõjaväest puhkusel olev Eesti Laskurkorpuse mees, sattunud metsavendadega juhuslikult ninapidi kokku ja saanud ka kohe Saaluse käest kuuli pähe. Metsavennad võtnud tema dokumendid kaasa ja kadunud kiiresti metsa.

      Mõni päev hiljem tulnud Korsanile KGB-lased ning viinud Helene püssimeeste vahel ära, Kooru vallamajja. Talle pandud süüks see, et ta oli Kiigemäel bandiidiga tantsinud. Tähendab, Helene oli bandiitide abistaja, nende kaasosaline. Helene selgitustele, et kus ta sai Saalusele vastu hakata, kui see teda jõuga tantsima tiris, tähelepanu ei pööratud. Paar nädalat hiljem tulnud Helene Korsanile tagasi, kuid ilma kingadeta. Marssinud mööda kruusateed sukkis need seitse kilomeetrit Koorust Mallangile. Tema kingad olid ühele ülekuulajale meeldima hakanud. Alice küsimusele, et kus sa olid ja mis sinuga tehti, vastanud Helene läbi nutu:

      "Oh, ära parem küsi! Mul ei lubatud midagi rääkida! Aga sulle, oma õele, ma ikkagi ütlen. Tead, mulle topiti minu enda aluspüksid suhu ja peksti siis sõrmejämeduste pajuvitstega. Kogu aeg pinniti, et kus ma Saalust varjan… Tunnistagu ma kohe kõik üles, muidu on Siberisse minek!"

      "Issand küll! Kuidas sa siis lõpuks sealt tulema said?" küsinud Alice.

      "Ei tea isegi, mis ime läbi ma sealt tulema sain…" ohanud Helene pisaraid pühkides ja lisanud: "Hommepäev pakin oma asjad ja sõidan linna tagasi!"

      Nii ka Helene teinud.

      Sellest peksmisest jäänud talle eluks ajaks inetud armid tuharate peale.

      Linnas kutsutud Helenet veel mitu korda Pagari tänavale ülekuulamistele. Teda jäetud rahule alles siis, kui ta ühele Eesti Laskurkorpuse kooseisus sõdinud miilitsale mehele läks…

      Mõni aeg hiljem saadud Saalus reeturi abiga siiski kätte. Reeturiks osutunud tema endine sõber ja kambamees Lõoke, kes juhuslikult Vekke toidupoes täitevkomitee esimehele silma jäänud ja kohe ka miilitsa abiga kinni võetud. Mehele antud valida, kas ta annab Saaluse välja, või läheb koos perekonnaga Siberisse. Lõoke otsustanud perekonna päästa ja ohverdanud KGB-le oma sõbra, Saaluse. Tal kästud viia julgelekumehed Potiküla metsa, Saaluse punkri juurde. Kui Lõoke punkri juurde hiilinud, pidanud valves olnud Saalus ta kinni ja küsinud:

      "Kas haarang, või?"

      "Haarang, haarang jah!" vastanud Lõoke ja tulistanud Saalust.

      Väikeses lahingus metsavendadega, kus nad kõik kinni võetud, saanud raskesti haavata ka Lõoke. Saalusel lastud rind automaadivalanguga läbi ja ta saanud kohe surma. Hiljem räägiti külapeal, et Saaluse juures metsas elanud ka tema naine. Metsavendade punkri lähedal olnud isegi juurviljapeenrad, mida hooldanud Saaluse naine koos ühe teise metsavenna naisega, kes metsas ka lapsega maha saanud.

      Saaluse laip viidud metsast ära ja seotud Vekke lähedale maantee äärde telefoniposti külge. Tema isa ja ema toodud siis sinna laipa vaatama ning tõendama, et see posti külge seotu on ikka nende poeg. Olnud suvine aeg ja Saaluse laip lausa mustanud kärbestest. Inimesed käinud vallamajas kaebamas, et mida te ometi teete, laip võib niimoodi haiguseid tuua! Siis võetud Saaluse laip posti küljest lahti ja maetud sinnasamasse, maantee kraavi äärde. Kuivõrd inimesed hakanud tema kalmule salaja lilli tooma, siis kaevatud laip ühel öösel maa seest välja ja viidud Kooru taha Palitsa metsa, kus see maha maetud.

      Saalus olla veel enne, kui ta metsavennaks läks, käinud kaardimoori juures ja see ennustanud, et pärast surma ristuvad ta teed juudasega. Ja nii see juhtunudki – nimelt olla Lõoke haarangu ajal saadud haavadesse ära surnud ja siis, kui Saalust Palitsa metsa viidud, tulnud tema autole vastu teine auto, mille kastis olnud kirst Lõokesega…

      Lõokese haud kaevatud mõni aeg hiljem segamini ja külarahvas sosistanud, et näe, reetur viidi metsa, kus temasiguse koht, ja Saalus toodi Lõokese asemele, pühitsetud mulda. Kas sellel jutul ka tõepõhja all oli, seda ei teadnud keegi kindlalt väita.

      "Saaluse mehi olla metsas jälle nähtud!" sosistasid külainimesed veel aastaid hiljemgi üksteisele kõrva ja pilgutasid seejuures tähendusrikkalt silma.

      Mälestus Saalusest elas rahva seas visalt edasi ja kui metsavennad kusagil midagi jälle korda saatsid, siis öeldi veendunult:

      "See on Saaluse meeste töö!"

      Kui Jaanus aastaid hiljem, juba linnas elades, haiglasse sattus, kohtas ta seal juhuslikult ühte omakandi inimest ja vanadest aegadest rääkides tuli neil ka ka Saalusest juttu, siis turgatas talle pähe ootamatu küsimus – miks rääkis Leerivend just päev enne Pikalaiu kaupluse röövimist parasütistidest ja metsavendadest? Oli ta selle asjaga mingil moel seotud? Seda ei saanud Jaanus kahjuks siis enam Leerivennalt küsida, sest sepp oli selle saladuse juba ammu manalateele minnes kaasa võtnud. Ka ei teadnud haiglas kohatud omakandi inimene sellest asjast suuremat midagi. Kuulnud jah, küll, aga täpsemalt ei tea…

      V peatükk

      Aeg läks ja kevad võttis üha rohkem võimust. Jaanuse kooliaasta sai läbi. Poiss tuli ühel päeval koolist tunnistusega koju ja hüüdis juba õueväravalt trepil seisvale emale:

      "Mina olen nüüd juba teise klassi õpilane!"

      Korsani Alice ainult naeratas poja jutu peale ja ütles:

      "Toh-oh! Võta nüüd korv ja tule aita mul seale rohtu kitkuda!"

      Jaanus oli arvanud, et ema on esimese klassi lõpetamise puhul sama rõõmus kui tema isegi, aga poisi üllatuseks olid seale söögi valmistamise mured emale suuremad kui temale esimese klassi lõpetamise rõõm. Poiss läks tujutult tuppa ja hakkas kooliriideid seljast ära võtma. Siga tahtis süüa ja ega emal ei olnud kombeks käsku korrata.

      Ruudi СКАЧАТЬ