Läbi räga. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kooli direktoril oli kindlasti põhjust niimoodi ütelda.

      Möödunud suvel oli Korsanil peetud pere pesamuna, Rita, varrusid. Hiljaks olid need ju jäänud, kuid isa, Kaarel Bierbrauer, ehk Korsani Kaarel, nagu rahvas teda kutsus, istus metsavendade aitamise pärast vangis ja varrusid ei tahtnud ema, Alice, enne tema vabanemist pidada.

      Metsavendadega oli olnud asi nii, et ükskord pimedal sügisööl kolistatud Korsani akende taga ja nõutud ukse lahti tegemist. Kuna kolistajad ähvardanud aknad sisse lüüa ja maja takkapihta ka põlema panna, kui ust ei avata, siis läinud Kaarel ja teinud lõpuks ukse lahti. Sisse tulnud püssidega mehed, võtnud Kaarlil rinnust kinni ning ähvardanud teda kohe maha lasta kui punaarmeelase ja Stalini sabaraku. Kui aga Kaarel neid suurde taluküüni laseb ja veidi ka heinu annab, kui vaja, siis seekord veel ehk ei lasta. Bierbrauer pannudki siis laterna põlema ja koos mindud välja. Küüni aetud mitukümmend mullikat ja hakatud seal kohe neid ka veristama. Kaarel jäetud niikauaks pantvangiks. Paari-kolme tunni pärast olnud juba hulk loomi küüni aampalkide küljes rippumas, nende nahad küüni nurgas hunnikus.

      Varavalges jõudnud kohale julgeoleku mehed, keda rahvas vana harjumuse järgi ikka veel NKVD-lasteks hüüdis. Mullikate jäljed sügiseses poris olid ju jälitajaile väga head teenäitajad. Ootamatult tabatud metsavennad ei olevat suutnud ülekaalukale vastasele tõsist vastupanu osutada ja neid sunnitud relvi maha panema. Pauku siiski tehtud ja nii mõnegi mehe ihu tulnud valge sidemega ehtida. Koos metsavendadega viidud ära muidugi ka Kaarel Bierbrauer. Teda päästnud suuremast karistusest vaid see, et tal ei olnud relva, et ta oli endine punaarmeelane, ja mis peamine – metsavendade pealik, keegi Pats, ütelnud ülekuulamisel Bierbraueri kohta, et see mees ei ole tema meeste hulgast. Selle mehega muud pistmist ei ole olnud, kui see, et käskisime tal mullikad enda küüni lasta. Neli aastat saanud Bierbrauer ikkagi ja istunud selle aja vangilaagris kellast kellani ära.

      Korsani Kaarel veristas kevadise vasika, ajas viljast puskarit, tegi laari õlut ja olidki peamised söögid – joogid olemas. Puskar tuli igaks juhuks ära peita, ning Kaarel kaevaski aeda, marjapõõsaste vahele sügava augu ja pani sinna sisse vana, katkise malmpaja. Ladus siis patta korralikult, pudel pudeli peale, kogu äsjaaetud puskaritagavara. Kattis paja lauajuppidega, millele saputas maskeerimiseks peale natukene mulda ja muud sodi ning paha oligi võõra silma eest peidetud. Puskart ei tohtinud ju ajada ja selle eest pandi isegi vangi, kuid vaatamata sellele oli pea igas peres oma puskariaparaat. Ja ega siis niisugust head ning vajalikku aparaati niisama roostetada lastud! Pealegi oli puskar kolhoosi traktoristide ja muude masinameeste jaoks peamine maksevahend.

      Pidupäeval söödi, joodi ja muidugi lauldi. Peale seda, kui koju kutsutud kirikuõpetaja oli Rita ristinud, tehti maja trepi ees pidulistest pilti. Jaanus pandi jälle, ja nagu alati, sellistel puhkudel, Margiti kõrvale istuma. See Jaanusest aasta vanem naabritüdruk oli igavene itsitaja ja poiss ei sallinud teda kohe sugugi. Kuid teha ei olnud midagi, niisugune oli tüdruku ema soov. Margiti ema oli sügavalt usklik inimene ja kui naabritüdruk itsitamise kõrvalt veidi aega sai, rääkis ta jumalast. Jaanus jumalat ei uskunud. Ta ei olnud jumalat oma silmaga näinud, sellepärast. Poisile oli rohkem meelejärele rakulkad ja susspüssid. Neid sai näha ja katsuda, nad olid olemas, mitte nii, nagu naabriplika ema jumal, kellest polnud õhkagi näha.

      Peale pildistamist mindi jälle laudade taha sööma, laulma ja lorijutte rääkima. Seltskonnas oli nii mõnigi lõuapoolik, ja ega Bierbraueri Kaarel ka suu peale kukkunud mees ei olnud. Nii mõnegi naisi häbelikult isitama ajava lorijutu rääkija oli just tema.

      Lapsed, kes olid kõhu juba täis söönud, läksid põllukividest ehitatud talulauda taha värskelt niidetud heinamaale ja hakkasid seal palli mängima. Keset kõige põnevamat pallimängu hakkas äkki metsast imelikke hääli kostma. Ja mis välja tuli! Ruudi ja Paul ning veel üks paksukene naabripoiss olid marjaaeda peidetud puskarivaru üles leidnud ja sealt ühe pudeli pihta pannud. Muidugi sellele kohe ka nigela lõpu teinud. Siis, töö tehtud, hakanud nad kolmekesi, igaüks oma põõsa alla kükitades, päeva kirja panema. Üks neist oli kukkunud tagurpidi oma hunniku sisse. Teised kaks olid seda nähes naerma hakanud ja käinud sama teed. Pallimängijad nägid neid õnnetuid siis, kui nad omi paljaid tagumikke suure naeru ja vandumisega vastu heinamaad nühkisid. Peale seda suurt ning vajalikku tegevust jäid Ruudi ja naabripoiss kaelakuti magama sinnasamasse, niidetud heinamaa peale. Paul arvas millegipärast veel ühe pudeli vajaliku olevat ja uimerdas marjaaeda. Seal puskaripudelit noolides jäi poiss emale vahele, ja kuna Paul oli näost lubivalge, ning seisis vaevalt püsti, viidi ta kohe magama. Üht-teist sellest nägi ka varrudel olnud kooli direktor ja sellepärast siis ka tema niisugused sõnad esimesel koolipäeval.

      Peale aktust mindi klassidesse. Jaanuse klassijuhataja oli poisi arvates imekaunis, kuldsete, õlgadeni ulatuvate lokkidega, nooruke ja naerusuine piiga. Jaanus oli alguses natukene ärevil sest Pauli ei olnud ta peale aktuse algust näinud ja ümberringi istusid vaid võõrad lapsed. Nooruke õpetaja oma lahke ja lõbusa olemisega hajutas siiski õige ruttu kõik Jaanuse hirmud.

      Mõni aasta hiljem sai Jaanus teada, et sel ajal kui kaunis klassijuhataja lastega lõbusalt vestles, istus tema abikaasa Novosibirski lähedal vangilaagris. See blond piiga oli eelmisel aastal lõpetanud Pedagoogilise Instituudi ja suunatud Mallangi kooli õpetajaks. Tallinas autojuhina töötanud peig tuli talle järele ning asus tööle Mallangi kolhoosi. Kohe peale pulmi sõitis värske abielumees linna oma asjadele järele. Liiva raudteejaamas vaatas ta rongi oodates liiga palju pudelisse ja kogemata ka ooteruumi seinalt rippunud Rahvaste Isa pilti. Hea inimesena võtnud noormees Jossif Stalini pildi seinalt maha, pühkinud taskurätikuga tolmust puhtaks ning pannud enda kõrvale pingile ja küsinud:

      “Joss, tahad ka klõmakat?”

      Selle tembu eest sai ta viisteist aastat ja Mallangi inimesed ei kuulnud temast enam kunagi midagi.

      Blond klassijuhataja pidi peale mehe arreteerimist õpetajaametiga mõneks ajaks hüvasti jätma ja töötas terve talve kolhoosis raamatupidajana, kuid sel õppeaastal, kui Bierbrauerite noorim poeg kooli läks, oli ta jälle õpetajaametis tagasi. Võib-olla oli see ka tema heatujulisuse põhjuseks.

      Samas klassiruumis oli koos esimene ja kolmas klass. Klassi ühes viimases pingis istus kaks suurt poissi. Nad hüüdsid kogu aeg õpetajale vahele, kuid see ei teinud neist algul väljagi. Õpetaja rääkis esimese klassi lastele viisakusest. Rääkis sellest, et poisid ei tohi vahetunnis tüdrukuid jalust maha joosta, sellest, et poisid peavad tervitades mütsi kergitama.

      "Kui ma tõstan mütsi teretades peast ära, mis mulle siis sinna sisse pannakse? Kas rubla raha, või oina munad?" küsis üks neist suurtest poistest.

      "Mine klassist välja! Kohe!" ilus õpetaja oli Jaanuse arvates ka vihasena kaunis.

      Enne, kui korrarikkuja läks, pani ta suitsu põlema ja kõndis siis, käed taskus, klassist välja.

      Sellest poisist veel nii palju, et peagi visati ta Mallangi koolist välja. Mõni kuu hiljem tuli ta end koolimajja näitama, tööstuskooli vorm seljas. Sel ajal kandsid "trudakooli" poisid läikivate nööpidega musti sineleid, uhkeldasid vormimütsi ja vöörihmaga, millel neljakandiline, läikiv pannal. Mallangi kooli poisid vaatasid kadedalt seda, nende arvates, uhket vormi ja ütlesid õhates:

      "Vot, kus alles mees!"

      Õpetaja küsis lastelt ka seda, mida keegi neist oskab.

      Jaanus kogus julgust ja hõikas:

      "Mina, mina oskan puid lõhkuda ja rattaga sõita!"

      "Tubli, tubli! Mis su nimi on?"

      "Jaanus… Bierbrauer!"

      "Bierbrauer?" kordas ilus õpetaja Jaanuse perekonnanime ja küsis siis naeratades: "Jaanus, kas sa tähti ka juba tunned?"

      "Ema… СКАЧАТЬ