Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mul on see toiming kindlasti kirjas aga ma ei usu, et oleks kirja pandud ka see kes mulle niisuguse käsu andis.” vastas Osvald ja lisas: “Ma pean vist hakkama üles kirjutama ka seda kelle käest ma missuguse käsu saan.”

      “E-ei…” keelas Kaarin. “Pole sul vaja midagi kirja panna aga hea oleks küll teada saada millal sa neile uuesti voolu sisse lülitasid.”

      “Ma ütlen seda teile umbes poole tunni pärast… Ma ei jõua varem.”

      “Hea küll!” vastas Kaarin ja lõpetas kõne.

      Osvald mäletas küll, et ta oli sellele firmale möödunud nädala lõpus voolu uuesti sisse lülitanud aga mitte kuidagi ei tulnud meelde kes talle niisuguse käsu oli andnud, kas ehitusdirektor või käidujuhataja. Või hoopiski Tereese. Käsutasid ju kõik järgemööda nii haldusjuhataja kui ehitusdirektor, nii käidujuhataja kui jurist, kui, kui, kui… Viimane just sellepärast, et ta oli kuulu järgi ühe “Seaside Real Estate” omaniku või selle sugulase armuke ja tahtis seetõttu ka peremeest mängida. Ja kõigi käsud tuli kõik ühtemoodi täita, mis sellest kui need mõnikord hoopis vastupidist tegevust nõudsid. Kui pedantse Sergejevi ajal käsutas elektrikku ainult tema ja kõik käsud elektrikule tuli temaga tingimata kooskõlastada, siis Vladimiri ajal niisugust asja ei olnud. Igaüks võis elektrikule käske anda ja pahatihti ei olnud käidujuhatajal aimugi millega tema ainus elektrik tegeles. See andis Osvaldile küll täieliku tegevusvabaduse kuid samas ka küllalt suure vastutuse – ta pidi ise suutma otsustada kas talle antud käsk on reaalselt täidetav ja kas selles ei kätke mingisugust ohtu seadmetele ega inimestele. Firma ainus elektrik ei olnud niisugusest usaldusest kuigi suures vaimustuses.

      Kui Osvald pool tundi hiljem oma kontori poole sammus, tuli talle hoovi peal vastu Willem.

      “Tead! Elmira karjub, Kaarinil on närvid läbi. Mind lastakse homme lahti…”

      “Mis sa räägid hullu juttu!” keelas Osvald. Niisugust asja ei saanud ju uskuda. Muidu naljast lugu pidaval ehitusdirektoril oli kalduvus peale peapesu saamist asju veidi üle dramatiseerida. Oli muuga kuidas oli, siis vähemalt Willem ei pidanud vallandamist küll Osvaldi arvates kartma, sest oli ju tema pea ainukene ülemus kes siinsetest tehnilistest seadmetest üldse midagi taipas ja pealegi ootas teda ees lai tööpõld autoparklale uute korruste peale ehitamisel. See töö, mida ta praegu tegi, oli ajutine ning ei saanud mingil moel tema käekäiku “Seaside Real Estates” mõjutada. Enne võis käidujuhataja iga kell sule sappa saada ja õigusega. See mees oli Osvaldi arvates kindlasti juba ammu “labida peal”, nagu Willemile meeldis niisugust olukorda nimetada.

      “Keegi oinas on sellele laululinnule voolu tagasi lülitanud ja nüüd on üleval niisugune lament, et…” Willem nimetas eksikombel voolu tagasi saanud firma omanikku laululinnuks sest see käis ühtelugu lubamas, et maksab oma võla, et maksab, kuid pahatihti maksis lubatud tähtajaks vaid osa või ei maksnud üldse. Ja kui jälle maksis, siis maksis ikka hilinemisega. Lubaja oli ta kõva, tegijana jälle sellevõrra nõrgem. Ühesõnaga – laululind.

      “Mina olin see oinas kes sinu laululinnule möödunud nädala lõpus voolu sisse lülitas aga ma ei mäleta kes mulle selle käsu andis.” tunnistas Osvald ja otsustas sisemas kindlalt, et nüüd hakkab ta kõik sisse-, ja väljalülitamise kohta käivad käsud koos käsuandjatega oma arvutisse kirja panema. “Ausõna ei mäleta!”

      “No-jah, sina lülitasid!” muigas Willem ja võttis Osvaldi tööriiete nööbist kinni, “Ma tean seda isegi, et sina lülitasid, aga Kaarinit huvitab praegu hoopis see kes niisuguse käsu andis.”

      “Kes siis andis?”

      “No, ei tea. Mina küll ei mäleta, et ma oleksin niisuguse käsu andnud.”

      “Käidujuhataja siis?”

      “Ei tea!” Willem keeras Osvaldi nööpi edasi. See oli tal juba ei tea mitmes nööp mida ta püüdis Osvaldi tööriiete eest ära keerata. Õnneks olid kõik nööbid metallist ja metalljalgadega kitli küljes kinni, nii, et neid ei saanudki ära keerata. “Tegelikult polegi tähtis kes selle käsu andis. Tähtis on, et niisugune asi on tehtud ja keegi ei tea asjast midagi. Ja see ajabki Kaarini närvi. Selgust on vaja. Saad aru?”

      “Saan küll, miks ma ei saa…”

      “Olgu sellega nüüd kuidas on. Las nad seal ise arutavad.” arvas Willem ja jättis nööbi rahule. “Kuule, ole hea ja tee üks asi ära.”

      “Nimelt?” ehitusdirektor ei tahtnud kunagi käskida, tema palus, et kuule, ole hea…

      “Meil läks “A” majast kohvik ära. Sa tead ju seda?”

      “Tean küll!”

      “Kirjuta palun selle kohviku elektriarvesti näidud üles ja saada e-mailiga mulle.”

      “On sellega kiire?” küsis Osvald.

      “Nii ruttu kui saad.”

      “Teeme nii!” lubas Osvald ja laskis ülejala “A” maja poole. Ta tahtis esimese korruse kilbiruumist kohe läbi minna ja alles siis sõita liftiga üles oma kontorisse. Kilbiruumis ei kulunud arvesti näitude üles kirjutamiseks kuigi kaua aega ja lisaks näitudele kirjutas ta igaks juhuks märkmikulehele üles ka arvesti numbri. Osvaldil oli kunagi tobe juhus kus ta kirjutas üles näidud aga arvesti numbrit mitte ja mõni aeg hiljem ei olnudki enam võimalik kindlaks teha millise arvesti näidud ta oli oma märkmikku kirja pannud.

      “Mida vähem jamasid, seda parem!” arvas Osvald kui ta märkmiku taskusse lükkas ja sammud lifti poole seadis.

      “Kakskümmed kaks tuhat on puudu!” kurtis liftis umbes kolmekümne aastane, heledapäine näitsik oma pliiatspeenele ja tugeva meigiga kaaslasele. “Ma olen kaks korda juba kokku võtnud aga mida ei ole, seda ei ole…”

      “Kuhu see raha sai siis kaduda?” imestas see ja pakkus: “Võtame Külli ka kampa ja vaatame kolmekesi asja uuesti üle.”

      “Tulge appi jah!” rõõmustas heledapäine. “Mina lihtsalt ei suuda enam. Bossembahh käib ka pidevalt närvidele. Mul on peas kõik segamini ja ma ei jaga enam midagi! ”

      Osvald teadis, et “bossembahh” ei tähendanud kedagi muud kui bossi ja tulenes sõnadest “boss on paha.” Mõned nooremad naised kutsusid oma ülemusi Bossembahhideks. Osvald ei teadnud, ja teda ka ei huvitanud eriti see, kas nende naiste ülemus oli tõesti siis nii paha või oli see lihtsalt harjumuspärane hüüdnimi, ei enamat. Ta lihtsalt kuulas mida noorikud rääkisid ja teinekord võis liftis üsnagi huvitavaid asju kuulda. Mees oli liftides sõites ja firmades tööd tehes kuulnud inimesi rääkivat väga erinevatest probleemidest. Üsna tihti ei peetud tema juuresolekut millekski ja räägiti päris avameelselt. Ükskord oli Osvald läinud siiasamasse, “A” majas asuvasse tõlkebüroossse läbipõlenud elektriradiaatorit vahetama. Seal oli piigadel parajasti puhkehetk või lobisemistund ja nad rääkisid üksteisele õhinal kui hästi nende beebid söövad ning kui armsalt magavad. Arvatavasti unustasid nad akna juures kükitava Osvaldi, sest peale beebide kiitmist hakati rääkima oma meestest.

      “Ja, ega mehed ei mõtlegi muule kui aga saaks… Mul veel õmblused sees aga tema juba ronib!”

      “Armastab, mis muud!”

      “Teadagi mida ta armastab! Mõnikord mõtlen, et tal on minu juures vaid seda ühte kohta vaja. Ja pidevalt!”

      “Näe mis juttu noorikud on rääkima hakanud! Tegid meestega imearmsad beebid valmis ja nüüd kiruvad neid!” СКАЧАТЬ