Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juhtunud ja ei rääkinud Osvaldile sellest poolt sõnagi. Käidujuhataja apsakas vaikiti maha ja Osvald sai asjast teada alles mõni kuu hiljem kui Willem selle kogemata välja lobises.

      Nüüd siis oli Vladimir teinud järgmise apsaka ja Osvald oli kindel, et peagi saab ta jälle oma ülemusega vestelda nii universumist kui UFOdest, kui ka maapealsetest, tühistest asjadest…

      VI peatükk

      Laupäeval oli, justkui tellitult, üle mitme päeva jälle ilus ilm ja Indrek seisis kokkulepitud ajal kino “Kosmos” juures ning ootas Urvet. Ta oli selle sõidu pärast küll natukene närvis kuid siiski valmis sõitma Kullasmaale ja kohtuma Carmeniga ning tema vanematega. Noormehe jaoks oli see vaid suur seiklus mis ei kohustanud teda veel millekski. Ta rahustas end mõttega, et lihtsalt käib ja vaatab ära ning siis tuleb koos Urvega tagasi linna. Indrek ei uskunud, et niisugusest abielust midagi välja tuleb sest kes see ikka oma raha peale nii vihane on, et puhta võõrale mehele kingib auto ja korteri vaid selle eest, et see tema tütrega abielluks? Ta oli oli igasuguseid juhtumisi kuulnud aga niisugust, et Eestis väimeest ostetakse, veel mitte.

      Mõni minut peale ühtteist sõitis kõnnitee äärde hõbedane “VolksWagen Golf” ja pidurdas kummide sahinal. Uks lükati lahti ja sealt paistis Urve blond pea:

      “Hüppa sisse!”

      “Tere!” ütles Indrek ja sättis end mugavalt Urve kõrvale istuma.

      “Kuidas enesetunne on?” küsis Urve kui nad olid jõudnud Endla tänavale ja autoga vuhinal viadukti alt läbi sõitsid.

      “Ei tea… “ Indrek kehitas ebamääraselt õlgu. Ta oli küll veidi närvis aga ei lasknud seda välja paista. “Harju keskmine.”

      “Mis harju keskmine?!” imestas Urve. “Sul peaks väga hea tuju olema. Sa sõidad ju kosja!”

      “Ei sõida ma midagi kosja. Nagu ma aru saan kositakse hoopis mind. Või õigemini ostetakse nagu, noh… Noh, tõupulli või… Või pigem nagu oinast …”

      “Pole neil tõupulli vaja sest üks pullihakatis on oma töö juba teinud!” naeris Urve. “Sa tead seda isegi!”

      “Sa viid mu siis sinna kui oina… Villa niitmisele või, või… Tapamajja.” ütles Indrek mornilt ja korraks välgatas tal peast läbi mõte sellest üsna kahtlasest seiklusest loobuda, jätta Urve autoga kus seda ning teist ning, käed taskus, koju tagasi jalutada.

      “Ära nüüd siis nii traagiliselt ka seda võta.” lohutas Urve oma kaaslast ja nähes Indreku morni nägu, ütles lõbusalt naeratades: “Ma võib-olla räägiksin sulle paar sõna Carmenist ja tema vanematest? Sa ei tea ju neist midagi. Tahad?”

      “Mul on kama-kaks! Lase aga tulla kui tahad!”

      “Ei ole ta nii kama-kaks midagi. See on ju su tulevane perekond. Sinu naine ja… Ämm ja äi!”

      “See pole veel kindel.”

      “Ooda, ooda kulla mees! Ma usun, et sa räägid tagasi sõites mulle hoopis teist juttu.” naeris Urve.

      “See pole veel kindel.” kordas Indrek jonnakalt kuid Urve mahedalt öeldud sõnad “Ooda, ooda kulla mees” paitasid meeldivalt tema kõrvu. Urvel oli kombeks öelda niimoodi kui ta voodis vallatledes end mugavamasse asendisse seadis või kui Indreku kivikõva riista kätega hellitada tahtis. Noormees tundis, et Urve hakkab teda jälle peibutama. Seekord aga mitte enda peale voodisse vaid hoopis teise naise embusesse.

      “Kõigepealt ütlen sulle seda, et Carmen on peres ainus laps ja seetõttu natukene isepäine ning harjunud saama seda mida tahab.”

      “Ja nüüd tuli tibile pähe mõte mehele minna? Maksku see siis mis ta maksab…” pistis Indrek vahele.

      “Asi pole niivõrd mehele minemises kui just tites. Ta on ju rase. Carmen ei taha, et tema sõbrannadele ja tuttavatele jääks mulje, et talle tehti titt ning jäeti siis maha. See käib mitte ainult Carmeni vaid ka tema vanemate au pihta ja just see ongi põhjus miks ta peab kähku endale mehe leidma.”

      “Sõbrannad ju niikuinii teavad kes talle tite valmis treis.”

      “Nad teavad kellega ta käis aga ei tea kes talle tite tegi. Ja nii öelda, tagavara variant võib ju igal asjalikumal tüdrukul olla. Isegi niisugune kellest parimad sõbrannadki midagi ei tea. Sellest saadakse aru ja see ei pane ka kedagi eriti imestama kui äkki uus kavaler välja ilmub. Nii mõnigi tüdruk ajab oma asju just niimoodi. Ühega käib, teisele läheb mehele.”

      “Ühega kepib ja teise ees mängib süütut? Jah?”

      “Jah! Täpselt niimoodi!” kinnitas Urve silmagi pilgutamata.

      “Tõde tuleb ju lõpuks ikkagi välja.”

      “Oled sa kohe päris kindel, et kõik mehed saavad aru, oli ta pruut süütu või mitte?” muigas Urve ja küsis: “Ja üldse, kas mees ikka võib alati olla kindel, et kõik tema lapsed just tema tehtud on? Usud sa, et eranditult kõik enneaegselt sündinud tited ikka tõesti enneaegsed on?”

      Indrek ei osanud sellele küsimustelaviinile midagi tarka vastata ja kehitas vaid õlgu – ei olnud ju temagi kindel kas ta süütu tüdruku ära tunneb. Niisugust ei olnud talle veel voodisse sattunud. Noormees viis jutu tagasi vanale teemale: “Lõpuks tuleb ju ikkagi välja kes on Carmeni lapse tõeline isa.”

      “Ainult siis kui sina ise selle välja räägid!” ütles Urve kiiresti ja lisas peaaegu parastavalt: “Aga sulle pannakse auto hammaste vahele, peidetakse silmini tüdruku sooja voodisse ja sa ei kõssa seal sõnagi sellest sest sa ei taha kellelegi tunnistada, et oled ostetud mees.”

      “Tead… Ma kahtlen täna juba teist korda selles kas ma tahangi üldse seda jama kaasa teha…” kaaslase avameelsed ja otsekohesed sõnad tekitasid Indrekule südame alla imelikult külma tunde. Tal tekkis tõesti jälle tahtmine Urve autost välja astuda ja kodu poole jalgsi minema hakata. Miks just jalgsi, seda ei teadnud ta isegi. Lihtsalt tuli niisugune mõte pähe.

      “No-jah, muidugi!” torises Urve tehtud pahameelega. “Nüüd, kui oleme juba nii kaugel, et on vaja kokku saada ja asjad selgeks rääkida ning võib-olla ka mõned suulised või kirjalikud lepingud teha, lööd sina põnnama ning lased jalga!”

      “Mitte põnnama aga…”

      “Just põnnama! Mina räägin sulle avameelselt nagu väga heale sõbrale, midagi varjamata, nagu asi on, aga sina hakkad põnnama.” katkestas Urve teda nüüd juba pahasena ja küsis: “Kuule mees, ütle ausalt, kui palju sul on auto ostmiseks raha korjatud? Võid sa mõne kobedama juba ära osta?”

      “Kus sa sellega! Mõne vana kirstu küll ehk aga korraliku masina jaoks ei jätku veel niipea.” tunnistas Indrek ja kohe ka kahetses oma avameelsust sest Urve kasutas selle viivitamatult ära.

      “Seal sa siis oled, va põnnaja! Mõne vana kirstu küll ehk…” tögas Urve rahulolevalt ja ütles siis tõsiselt: “Carmeni isa ostab sulle tutika auto kohe peale pulmi ja sa saad omale noore naise koos korteriga veel pealekauba! Mida sa veel tahad?”

      “Raseda noore naise!” parandas Indrek.

      “Selle eest kaasavaraga naise! See on justkui kompensatsiooniks või nii…” seletas Urve ja küsis siis otse noormehele silma vaadates: “Kui palju neid kaasavaraga tüdrukuid nii väga on? Millega СКАЧАТЬ