Labida peal. Jüri V. Grauberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Ah sa raisk!” vandus Osvald mõttes. “Kuula aga pealegi kõrvad kikkis, tite-, ja kepijutte ning anna lollist peast otsad ära!”

      Noorikud rääkisid oma juttu rahulikult edasi ja peagi pöördus nende jutt jälle beebide peale. Osvald aga pühkis ei tea kust laubale tulnud higi ja oli uue radiaatori seina ühendamisel sama hell, õrn ning tähelepanelik nagu need noorikudki kellel oli töö juures külm ja kodus pisikesed, armsad beebid ning kepinäljas mehed…

      Kontoris vaatas ta oma läpakast järgi “laululinnu” firma sisse lülitamise kuupäeva ja helistas Kaarinile.

      “On teil aega rääkida?”

      “On küll!” Osvald kuulis mitte ainult Kaarini häält vaid tema juures rääkisid kõva häälega ka mingid naised. Üks tundus olema Elmira hääl aga teine oli täiesti võõras. “Mis mureks?”

      “Ma lubasin teile ütelda selle voolu sisse lülitamise aja…”

      “Ja-jah! Mul ei tulnud kohe meelde. Nii palju on siin igasuguseid probleeme lahendada…” vabandas Kaarin.

      “Ma lülitasin selle firma uuesti sisse neljapäeval kella kahe ajal.” kandis Osvald ette ja lisas: “Kahjuks ei ole mul siin kirjas kes selle käsu mulle andis.”

      “Sel-lge!” venitas Kaarin. “Aitäh! Küll me siin uurime seda asja ise edasi! Aitäh sulle!”

      “Mis sa ikka tänad!” mõtles Osvald kui ta telefonitoru hargile pani. “See ju mu amet…”

      Willemile lubatud elektriarvesti näitude saatmine e-mailiga oli vaid mõne hetke küsimus ja Osvald võis pärast seda rahulikult endale kohvivett spiraaliga keetma hakata. Lõunaaeg oli märkamatult kätte jõudnud. Nii kaua kui kohv tassis tõmbas, järas ta kodunt kaasa võetud võileibu ja luges Internetist uudiseid. Peale “Päevalehe” lugemist hakkas Osvald alati DELFI lehekülgi lappama sest teisi ajalehti sai lugeda alles peale kella viit õhtul.

      “Mõeldakse ikka tobedaid asju välja!” siunas Osvald mõttes, “Ainult loll asjapulk võib mõelda, et kui tema lubab Internetis kuni õhtuni vaid oma ajalehe pealkirju lugeda siis tekib minul kohe raha selle ajalehe ostmiseks! Raha on mul ju ikka vaid nii palju kui on ja mitte sentigi rohkem!”

      Osvald tellis varemalt endale koju ikka mitu ajalehte aga tasapisi hinnad tõusid ja lõppude-lõpuks kadus tema postkastist ka viimane uudiste tooja, “Päevaleht”. Nii jäidki ajalehed kõrvale ja uudiseid ammutas tema perekond kas raadiost, telerist või siis Internetist. Tõsi, Elle-Maid ja Hellurit uudised eriti ei huvitanudki. Kui nad kusagilt kellegi käest midagi kuulsid mis neile huvi pakkus, siis tuldi kohe Osvaldi juurde küsima, et “sina tead kindlasti, räägi millest seal tegelikult juttu oli!” See võttis siis kätte ja otsis Internetist vajaliku uudise üles ning trükkis selle kibekähku välja – lugege ise kui tõesti huvi pakub! Ja nii tekkis aja jooksul suure toa laua alumisele riiulile päris paks patakas trükitud paberilehti huvitavamate uudistega. Mõnikord, kui Osvald lappas neid pabereid mis olid veel prügikasti viskamata, siis mõtles ta vahetevahel, et kuidas tuleks odavam, kas tellida jälle koju ajaleht või kulutada raha trükipaberi ja printeri tooneri ostmiseks. Selget vastust sellele küsimusele ei olnud.

      Osvald luges lõuna ajal tavaliselt DELFI uudiseid. See oli tema arvates kohati üsna asjalik portaal kuid tihtipeale kippusid mõned artiklid haisema minema. Eriti siis, kui pandi üles mingisugune usuteemaline artikkel. Ja see siis haiseski koos mõne pederaste ülistava artikliga üle DELFI. Osvald ei saanud kuidagi aru, miks oli vaja pidevalt propageerida usuhullust ning pederastiat. Need teemad häirisid mitte ainult teda vaid ka paljusid teisigi inimesi sest kommentaare kogusid niisuguse sisuga artiklid alati sadu. Ja need kommentaarid ei olnud pahatihti midagi muud kui sinna-tänna solgi valamine. Usklikud olid oma arvates head, targad ja lausa jumalast valitud inimesed, mis sellest, et nende usuvennad oli aegade jooksul, jumalasõna suus, teinud ühe seateo teise järel, ning pederastid ei olnud jälle sugugi nõus, et neid kiiksuga inimesteks peeti.

      “Loomulikult!” urises Osvald. “Tõmba aga lapsele või omasugusele urruaku ning oled väga erudeeritud, igati lugupeetud inimene. Kui mitte just geenius siis VIP kindlasti!”

      Ta oli kohvi ära joonud ja plaanis minna Irmeni juurde ning vaadata kuidas temal asjalood on. Äkki vilgub seal mõni lamp laes või pole pistikupesades voolu. Südames ta soovis, et see niimoodi ka oleks. Siis oleks tal põhjust Irmeni naisevuntsimise salongi minna kui tegija, kui aitaja. Kahjuks ei olnud Irmen talle helistanud aga Osvald arvas, et natukene silmarõõmu ei oleks keset tööpäeva sugugi paha, ning niisama võiks ju ka lobiseda. See, Osvaldi arvates imekaunis naine, ei olnud mitte suupeale kukkunud noorik ja oli seetõttu mehe jaoks väga huvitav ning meeliköitvalt meeldiv vestluspartner. Irmen ei peljanud isegi kahemõttelist juttu mis Osvaldil tihtipeale lausa kihu üles lõi. Vastupandamatult pandav naine, nagu viimasel ajal oli moes ütelda. Ometi ei läinud nende jutt Osvaldi meelehärmiks mitte kunagi konkreetseks ja piirduski enamasti mehe kurvastuseks vaid vastastikuse lõõpimisega. Irmeni säärejooks oli Osvaldi arvates üle prahi ja tema silmad, ohhh! Osvald lausa uppus neisse! Kuidas ometi saab ühe naise silmadest nii sinine ja rõõmus taevas vastu särada? Oo-jaaa…

      Osvald asutas end juba Irmeni juurde minema kuid siis helises lauatelefon, nagu ikka valel ajal, ja seal kuuldus Willemi murelik hääl:

      “Mis arvesti andmed sa mulle saatsid?”

      “Sellesama kohviku andmed mida sa tahtsid!” vastas Osvald.

      “Vladimir andis selle kohviku kohta Kaarinile hoopis teised andmed.”

      “Millised siis? Kas sa saad mulle ütelda tema antud arvesti numbri?”

      “Saan küll!” vastas Willem ja peale väikest nohisemist ning mingites paberites sorimist luges ette selle arvesti numbri mis Vladimir Kaarinile andis.

      “Oota, ma helistan sulle kohe tagasi!” palus Osvald ning otsis oma läpakast üles faili kuhu ta oli kirja pannud andmed kõigi “Seaside Real Estate’s” kasutusel olevate elektriarvestite kohta. Veidi uurinud tabeleid, leidis ta oma suureks imestuseks, et Vladimir oli andnud haldusjuhatajale kohviku pähe hoopis teises majas oleva toitlustusfirma elektriarvesti andmed.

      “On ikka oinas!” kirus Osvald. “Saksa täpsusest ei ole sellel mehel küll vähimatki aimu!”

      Alles see oli kui Schneider teatas haldusjuhatajale, et “D” maja kahel korrusel on tervelt viiekordne elektrienergia ülekulu. See ettekanne andis Osvaldile tööd mitmeks päevaks sest tal kästi kõige kiiremas korras välja selgitada millised lisatarbijad on nendel korrustel ruume üürivatesse firmadesse tekkinud. Osvald käis läbi kõik firmad ja kontrollis kilbiruume ning mõõtis koormusi aga ei leidnud mitte midagi mis oleks võinud olla niisuguse järsu elektrikulu suurenemise põhjuseks. Kuivõrd asjasse sekkus ka Elmira, siis kontrolliti kogu “Seaside Real Estate’i” kolmpleksis asuvate elektriarvestite näitusid mitme kuu ulatuses ja leiti, et käidujuhataja oli mitmes kohas arvestite näidud lihtsalt sassi ajanud ning seetõttu tekkiski elektri olematu ülekulu. Sel päeval sai Vladimir Elmira käest niisuguse koslepi, et ta tuli ja istus pool päeva elektriku ruumis ning kui Osvald jälle oma kontorist midagi võtma tuli siis tahtis käidujuhataja rääkida UFOdest, universumist ja kaugetest maadest. Osvald kahtlustas küll, et elektri ülekulu tuli arvestite näitude sassi ajamisest aga ta ei teadnud siis veel seda, et Vladimir oli juba Elmira käest koslepi kätte saanud ning istub vaid seetõttu tema kontoris ja unistab kaugetest tähtedest.

      “Ja kui mõtled sellele, et kusagil kaugel kosmoses võivad olla veel teisedki maailmad ja seal mingisugused elusolendid, siis tunduvad maapealsed tegemised nii tühised, nii tühised…” rääkis Vladimir СКАЧАТЬ