Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kommuun pole kunagi olnud minu elu eesmärk või unistus,“ ütlesin.

      Vagunis võttis mees portfellist enesekindlalt ning avalikult pudeli kuiva veini ning hakkas seda võtit appi võttes lahti muukima.

      „Mul on tõlki vaja. Maksaksin inimesele rääkimise eest rubla minutis. Karvased karvasteks, aga kõrgharidus peab ikka olema. Kui ei ole, siis lao müüri. Poiss mul praegu laob. Käis septembris Tartus ja raiskas tolle Jooga seltskonnas paari päevaga ligi sada rubla ära.“

      „Tavaline asi,“ nentisin.

      „Mulle meeldib olla rikas,“ ütles juuraka majandusõppejõust isa, kelle optimismi näis tumestavat ainult ta loodrist pojake. „Ja näha õpetades, et nemad ei saa veel aru sellest, mida mina olen taibanud. Ma tegutsen kapitalistliku riigi loomise nimel! Nüüd saan ma ometi elada nii, nagu olen tahtnud. Paar päeva tagasi oli mul telefonikõne hiinlastega, varsti sõidan ise sinna…“ Ta silmad särasid ja ta patsutas mind spontaanselt õlale.

      „See on vapustav! Uskumatu! Eile õhtul jäin instituuti – meil on seal oma hotell – ja ootasin lifti. „Rahva Hääle“ mõrvareporter oli koos minuga. Ja siis läheb liftiuks järsku lahti ja välja astub pesuehtne hindu. Valges pikas rüüs, pikk must habe ees.“

      Õppejõud lõi käega vastu põlve ja rõkkas naerust. Meie poole vaadati.

      „Oh, ma võiksin ju Tallinnas ööbida, aga sõidan ikka koju – poisu ootab.“ Ta võttis suitsupaki välja: „Ah, teeme vaikselt siinsamas.“

      „Vagunis ei suitsetata! Kas te seda ei tea?“ tuli pensionär keelama, heites ühtlasi kõõrdpilgu pudelile.

      „Lähme välja,“ ütlesin. „Järgmine ongi meie peatus.“

      „Meie jutuajamine oli heas mõttes õpetlik,“ nentis juuraka isa.

      Istusin üle hulga aja Klausi juures.

      „Pihiksin meeleldi, aga mitte päris omaalgatuslikult,“ ütles Klaus.

      „Ma ei saa olla objektiivne küsitleja juba sellepärast, et olen sinu isikliku võlu lummuses.“

      „Et teise müüre purustada, tuleb paratamatult ka enda omi madalamaks lõhkuda,“ teatas Klaus. „Ma olen valmis sind aitama, aga sina pead alustama.“

      „Kardan, et see erineb, mis meie müüride taga on.“

      „Olen nõus. Sinu müüride taga on tegelik, reaalne elu. Sa ei söanda nende müüride vahelt välja piiluda, sest sinu reaalsus on illusoorne: sa elad maailmas, mille oled ise endale loonud. Igaüks peab ise oma Potjomkini külad maha lõhkuma. Ja selleks oled liiga keskendumisvõimetu, et hakata midagi uut õppima, jääb üle ainult eesti filoloogia.“

      „Pean vist minema hakkama.“

      „Minupoolest võid ka siia jääda.“

      Öö oli sellegipoolest pikk. Lootusetu.

      „Äkki peaksid seksuoloogi poole pöörduma?“ küsis Klaus, kes ei saanud aru, miks ma mehele ei taha minna.

      Rääkisime teineteisele oma unenägudest. Jutustasin, kuidas tantsisin eneseunustuseni. „Eneseunustuseni,“ rõhutas Klaus ja muigas põlglikult. Vihastasin.

      „Milleks on vaja pidevat enesekontrolli?“

      „See on lihtsalt naljakas…“

      „Kas unenäos tehtu on juba sama tähtis kui tegelik tegu?!“

      Hommikul tellis Klaus takso ja käskis juhil kunstiinstituudi ees peatuda. Taksost väljudes murdsin ukselingi. Kogemata.

      Telefonivalves käis üksteist nõustajat.

      Hellele oli Mardikas mind juba enne aastavahetust tutvustanud. Maanus oli pikka kasvu ilus mees, kelle juures oli midagi häirivat, kuigi olnuks raske öelda, mis nimelt. Midagi tema pilgus – kui ta sinu poole juhtus vaatama, tundus, et ta tegelikult ei näe sind. Nagu pimeda inimese pilk. Minusse suhtus ta hästi; kui mingitel olengutel kokku puutusime, ütles ta alati midagi toetavat ja kaitses mind Mardika rünnakute eest, kuigi põhjustas neid mõnikord ise. Mardikas muutus armukadedaks, kui Maanus teistele naistele tähelepanu pööras.

      Kinnise olekuga Anna isiklikust elust ei teadnud meist keegi midagi. Mardikas kartis ja põlgas teda. Põlgus oli vastastikune. Evelyn oli äsja ülikooli lõpetanud ja töötas haiglas psühhiaatrina. Ta oli nagu filmistaar: blond, sihvakas, hästi riides, ilusate silmade ja lihtsameelse naeratusega. Kui tal oli ka mingeid ametialaseid teadmisi või saavutusi, siis väljaspool haiglat ta neid välja ei näidanud. Olivia oli Evelyni ülikoolihariduseta brünett teisik. Olivia ja Sirje olid peale minu ainsad vallalised. Sirje oli kunagi abielus olnud, nüüd aga nautis vaba naise elu, millest võttis viimast ka Olivia. Lapsed olid kõigil, välja arvatud Maanusel ja minul. Nii nagu poliitikul Ameerikas, on ka kodukootud väikelinnas raske, lausa võimatu saavutada seltskondlikku positsiooni ilma perekonnata. Uued kolleegid tutvustasid mulle mõningaid pereelu väärtusi. Ma ei kadestanud neid. Minu elulaadis nägi varjatud väärtusi ainult Mardika mees.

      Žurnaalis oli igasuguseid sissekandeid, näiteks korduvate klientide kohta. Väikelinnas ei olnud keerulisi tabeleid, mida Tallinnas täita tuli, vaid kõik kirjutati ilusasti lahti. Ei tulnud kaua mõistatada, mida tähendab lause: „Eneserahuldaja möllas terve öö“, sest varsti sain ka mina sellelt tüübilt kõne. Tavaliselt juhtis ta vestluse telefonikonsultandi riietusele ja hakkas tal siis ükshaaval hilpe seljast noppima. „Aga mis värvi pesu teil on?“ oli tema tavaline küsimus. „Kas rinnahoidja on püksikestega sama värvi?“

      „Te olete nagu metsalangetajad,“ ütles Mardika mees, kui kolmekesi nende köögis viinapitside taga istusime ja Mardika sünnipäeva tähistasime. „Alati on teil kiire: suits ette, pits hinge alla ja jälle minema.“

      Ta hakkas šampust avama ja pilgutas mulle silma: „Triinu juba teab, kuidas see siin majas käib.“

      „Ära jälle laua peale vala!“

      „Et uuel aastal pluus ikka seeliku sees püsiks!“

      „See on ju mood!“ hakkas Mardikas naerma ja lõi meiega kokku.

      Olin üsna nurka aetud. Avameelne Olivia küsis mu käest ükskord:

      „Kas tead, kui ohtlik on Mardika sõber olla?“

      „Tema pakkus võimalusi, mina võtsin need vastu.“

      „Tere, Triinu!“ ütles hääl

      ühel õhtul telefonis. „Madis räägib. Moskvast. Käisin jõulude ajal Eestis ja sain su kaardi kätte, sind ennast mitte. Pärisin sinu järele, aga keegi ei teadnud midagi. Mul sai kõrini! 17. jaanuaril sõidan Eestisse. Kui sul midagi paremat teha pole, siis võiksid samal õhtul mulle külla tulla.“

      Kokkulepitud päeval helises telefon. „Kui varem saad tulla, võid seda kohe teha,“ ütles Madis rõõmsalt. Mitme ümberistumise tõttu sõitsin Lasnamäelt Mustamäele – Madis elas Kadaka teel – ikka üle tunni. Kõhnemaks jäänud Madis avas ukse ja viis mind kohe oma tuppa. Vanemad olid maal suvilas, kuigi valitses südatalv.

      „Kahju jah, et Karl nii vara koju tuli. Mõnes mõttes hakkas alles pärast seda nalja saama. Meie Tamjärvega kukkusime СКАЧАТЬ