Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Personaalne sõnum Mike Oldfieldile

      1. märtsil ootas mind Lasnamäel

      Aarne telefoninumber.

      „Mul on Tamurit vaja!“ nõudis ta.

      „Viimased andmed pärinevad Madiselt, aga need on vanad. Mida sa teistest tead?“

      „Vladimir on Tallinnast jalga lasknud,“ ütles Aarne hapult. „Käisin teda otsimas, öeldi, et ei ole ega tule. Arvata võib, et jättis kooli pooleli. Ma helistan järgmisel nädalal sulle uuesti.“

      Järgmisel nädalal ei rääkinud ta midagi uut.

      „Jube igav on. Tule külla! Kui ei tule, ootab sind hirmus kättemaks!“

      Veetsin õhtu Aarne juures, kuulates küünlavalgel Jarre’d ja nuputades, mida Aarne minult ometi ootab.

      „Homme tuleb Marja-Leena. Temaga võib kõike teha!“ ütles ta, kui trepil suitsu tegime.

      Lahkumine oli südamlik.

      Kui järgmisel päeval

      anatoomiaklassis õppejõududele poseerisin, küsis keskealine graafik teistelt, kas nad on „Rühm T“ väljapanekut Kunstihoones juba näinud. „Kunstihoonest on saanud laut!“ hüüdis graafik nördinult. „Ise vaata, kuidas kevad- või sügisnäitusele pilti saad – täiesti arusaamatuks jäävad nende valikuprintsiibid –, aga näe, sellistele annavad ruumid! Lapin, Tolts ja Keskküla olid küll ka instituudipäevil suured lõhkujad. Ega sellistele kultuurilammutajatele isegi nende oma kursusekaaslased hea pilguga vaadanud. Kuidas nad ükskord klaveri ära lõhkusid! Oleksid siis inimese moodi maha kandnud, aga ei! Ometi kultuuri teeninud asi… Nende noorte mõttemaailm on berialik!“

      Kui kateedrijuhataja ukse vahelt sisse vaatas, jäid kõik vait.

      „Ikka sama poos,“ ütles ta neutraalselt, tuli mõne minuti pärast joonistusasjadega ja ainult muigas omaette, kui graafik järjekordselt noori kiruma hakkas.

      Klaasikateedris töötav vurrude ja jõhkra olemisega mees astus korraks läbi: „Joonistate siin võõraid modelle! Mul oleks hädasti modelli vaja, aga instituudis ei ole…“

      „Triinu on meie modell,“ ütles kateedrijuhataja. „Oma süü, kui sa teda näinud ei ole.“

      Ma ei olnud klaasikunstnikest midagi kuulnud. Tööd oli rohkem kui küllalt, ükski kursus poleks enam juurde mahtunud.

      „Maalima peaks,“ leidis kateedrijuhataja, kui tund juba läbi oli.

      „Mis sa siis ootad, kutsu ateljeesse!“ hõikas graafik talle järele.

      Päev hiljem teataski üks kunstnik teisele:

      „Vana tõi eile värvid instituuti.“

      „Näe, hakkabki maalima.“

      „Täna on neil koosolek, vaevalt ta jõuab.“

      Kell kaks vaatas hingeldav kateedrijuhataja siiski ukse vahelt sisse:

      „Homme ka teete?“

      „Ikka. Kuidas Triinu saab?“

      Noogutasin. Ma ei muretsenud, kuigi erakas näis varsti õhku lendavat. Talv oli üle elatud. Tänavad kuivasid. Päevauudised rääkisid uutest hinnatõusudest. Kui kateedrijuhataja modellilehele – selle alusel käis tunni- ja palgaarvestus – allkirja andis, siis ta käsi värises. Kuidas sai seesama käsi joonistades kindel olla?

      Kõige ihnsamad olid tavaliselt õukonnamaalijad. Täiesti tundmatud kunstnikud, kes tegid pilte oma lõbuks, olid heldekäelised. Mõni üritas kallistada, öeldes: „Sinusse võib ära armuda“, või midagi muud banaalset. Õnneks olin kärme riietuja.

      Vanalinnas Muinsuskaitse Seltsi müügikioski juures nägin Penti, kes sirvis mingeid eelmise aasta „Sõnumitoojaid“. Ta ei paistnud mind märkavat ja ka mina ei astunud ligi, kuigi pidin peaaegu tere hõikama. Mõtlesin ümber ja seisin rahulikult, kuni ta oma lehtedega Harju tänavasse pööras.

      Oleksin tahtnud sõpradega viina juua, oleksin tahtnud kellegi rinnal nutta, oleksin tahtnud kuskile minna ja jäädagi.

      Rahata ja pohmeluses Jooga oli

      esimene, kes mulle Tartus vastu tuli, kui ennast filoloogiateaduskonda taastama läksin. Haistnud minus kröösust, pani ta ette: „Jalutaks pisut linna peal!“

      Jalutasin ta ülikooli peahoone ette ja teatasin:

      „Mul on dekanaadis tegemist!“

      „Saame siis peahoone ees uuesti kokku!“ nõudis Jooga.

      Dekanaadis laabus kõik ruttu. Heade uudiste valguses unustasin Jooga olemasolu, tema minu oma paraku mitte.

      „Lähme „Humalasse“!“ ütles Jooga, kellega oli liitunud kleepuva olekuga Leerua. Jooga tiris mind kättpidi 21. Juuni tänava poole, mis oli vahepeal ümber nimetatud Rüütli tänavaks.

      „Mul ei ole sinust mingit kasu, nii et ma ei tule kuhugi,“ ütlesin Joogale arusaadavas keeles ja läksin tagasi vaatamata neist lahku.

      „Kas pole tülgastav, kui kõike mõõdetakse ainult kasuga?“ ütles Jooga Leeruale mürgiselt.

      Võtsin kommertspoest „Vana Tallinna“ ja ostsin kondiitriärist veel paki komme. Ühikasse jõudsin viie paiku. Üheksandal korrusel polnud veel kedagi. Olin siiski üsna veendunud, et poisid tulevad. Madis pidi elama viiendal – kuid millises toas? Jalutasin viienda korruse koridoris, kuni Madis nähtavale ilmus. Läksime tema tuppa.

      „Muuseas, Psühholoog käis vahepeal Tartus,“ ütles Madis. „Ta oli su kirja kätte saanud, aga ta ei ela enam Saaremaal, vaid Tallinnas. Töötab Majandusjuhtide Instituudis. Oli saanud juhuslikult kokku juuraka isaga, kes oli talle hea pakkumise teinud.“

      „Sul aadressi ei ole?“

      „Küsisin, aga ta unustas anda. Istun siin seitsmeni, siis lähen erakasse. Elan nüüd Roosi tänaval. Vladimiri erakas on sealsamas kõrval. Toavõtit tahad?“

      Ta andis 555 võtme ja kadus erakasse.

      Slavorzky tuli, ja nagu olingi kavandanud, ei õnnestunud meil üldse kahekesi jääda. 953. ukse taga kuulsin toast Slavorzky, Säga ja Tamuri kõvahäälset vestlust.

      „Millega sina, Triinu, nüüd tegeled?“ küsis Säga, kui mittekarsklased poodi läksid ja me kahekesi jäime. „Värvitesti teeksin küll hea meelega – kas või otsekohe.“

      Varsti koputati.

      „Juba läksid? Aga minu osa? Miks nad mind ei oodanud?“ küsis Vladimir.

      „Ära sega. Las Triinu teeb testi ära.“

      „Mis testi?“

      „Oota, ta teeb pärast sulle ka.“

      Vladimir kõndis rahutult mööda tuba.

      „Kas СКАЧАТЬ