Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ „Kuidas sina siis elad?“ küsis ta. Ja nentis vastuse peale, et saab sama palju palka kui mina.

      Äkki lõikus üsna rahumeelsesse situatsiooni vargsi tuppaimbunud Aarne vali nutt.

      Vladimir tormas välja.

      Möödusid pikad minutid. Slavorzky surus end minu vastu. Kikitasin kõrvu. Uks käis, Aarne väljus. Kohendasin ennast vabaks. Haarasime pitsid, keegi kallas need täis, viina joodi kulinal. Aarne tuli tagasi; viin muutus vastikuks. Tamur ja Vladimir istusid trepil, viskasin neid lumepalliga ja läksin magama.

      Õigupoolest juhatas Slavorzky mind teise korruse kütmata tuppa, kus oli vaevalt paar kraadi sooja, kustutas tule ja lahkus. Süda oli paha, aga klammerdusin voodi külge ning pööritus kadus kahe teki all aegamööda. Mingil ajal haaras mind täielik kassiahastus, kuni taipasin, et olen jälle ärkvel. Kell oli kuus läbi ja poole tunni pärast tuli Slavorzky mind äratama.

      Talvine äärelinn kohutas oma rahuliku, tardunud irreaalsusega. Slavorzky tee viis bussijaama, mina läksin onu juurde Tatari tänavale. Olin magamata, pohmeluses ja tüdinenud Slavorzky looritatud mõistujuttudest, pealegi ootas mind matusel ees kohtumine emaga.

      Päev möödus nagu unes – kodu, kirik, surnuaed, kasin peielaud kohalikus restoranis. Vanaema asju pakiti, keegi võttis seinakella maha. Aknad olid tekkidega kaetud.

      Enne aastavahetust helistasin Aarnele: „Kuidas sa koju said?“

      „Lõuna paiku ja üpris vaevaliselt.“

      „Mäletad, kuidas sa laupäeva öösel ennustama hakkasid?“

      „Miks keegi mind vaos ei hoidnud? Inimestel on alati läinud nii, nagu ma neile olen ennustanud!“

      „Nüüd peaksid küll usaldustelefonile helistama.“

      „Helistangi. Räägin psühholoogile seal niisuguse stoori, et… Aga teie Slavorzkyga panite tatti,“ ütles Aarne sapiselt.

      Ka Slavorzky oli õnnelikult Tallinnast koju jõudnud. Bussis oli ta magama jäänud ja näinud und: „Sealjuures oli tunne, nagu oleksin täiesti ärkvel, Vladimir seisab siinsamas bussis, ainult seisab ja küsib: „Miks sa teed seda mulle? Miks sa niimoodi teed?“ “

      Minul ei õnnestunud Vladimirit enam kohata, ehkki mõnikord võib-olla isegi möödusin temast teel pööningukambrisse, kus kunstnikud seadsid üles oma molberteid.

      31. detsembril helistas

      psühholoog Mardikas. „Millal ahju köetud saad? Meil on õhtusöök valmis.“ See oli ära söödud, kui kohale jõudsin. Mardikas luges diivaninurgas „Kurtisaanide hiilgust ja viletsust“, mees püüdis seltskondlik olla.

      „Pole vaja oma tarkust näidata, saame ise aru!“ sähvas Mardikas telesaadet kommenteerivale abikaasale ja lahkus varsti üldse toast. Läksin ebamugavust tundes kööki suitsu tegema. Mardikas luges. Tuhatoosis oli kolm koni.

      „Miks sa nii tusane oled?“ küsisin.

      „Ei ole,“ ütles Mardikas. „Lihtsalt loen.“

      Lõpuks pani ta raamatu kõrvale. „Teie põlvkond on nii enesekeskne ja rabe. Imelik, kuidas küll teid on kasvatatud.“

      Mees tuli varsti samuti kööki ja asutas ennast sööma. Mardikas haaras Balzaci ja kadus.

      „Kohtasin üht meest, kes väitis, et ökopessimismi aeg on möödas,“ ütles härra Mardikas.

      „Mis see ökopessimisim on?“ kostis ukse tagant Mardika tülpinud hääl.

      „Sinu ükskõiksus mind ei pidurda!“ ütles mees. „Ma olen muide täiesti võimeline ka kirjandusest rääkima. Näiteks Undist ja Vindist… Kõigile on selge, et kivimaja on ängistav. Palju peenekoelisem on näidata äärelinna ängistust. Ühetasaselt pöetud põõsad, sirged alleed… Vint ei lähe ängiga lõpuni. Paistab, et talle meeldibki kuhugi äärealadele meelisklema jääda. Unt aga on väga kindlakäeline küünik ja teab ette, mida ütleb kolme lause pärast. Tema käigud on äärmiselt läbimõeldud. Ta on väga maskuliinne…“

      Kell lähenes poole kaheteistkümnele.

      „Ava parem šampus!“ käskis Mardikas.

      „Miks nii vara?“ imestas mees ja tõi joogi välja. Mardikas maalis peegli ees silmi pähe, kui me toas pauku ootasime. Kork eemaldus pudelist hääletult. Laste pettunud nägusid nähes otsustas mees uuesti proovida, toppis korgi pudelisse tagasi ja loksutas seda.

      „Mida sa ometi teed!“ ärritus Mardikas, kui šampus pärast tõepoolest vägevat pauku laias kaares põrandale voolas.

      Härra Mardikas ulatas meile klaasid. „Minu osa läks maha, ma ei tahagi enam.“ Mardikas kehitas õlgu ja vaatas liikumatu näoga televiisorit. Mees pühkis laua hoolikalt puhtaks. „Tahtsin ainult poistele pauku teha, aga…“

      Mardikas ignoreeris teda. Mees väljus toast. Varsti lahkus ka Mardikas. Siis tuli tagasi, valas kolmanda klaasi šampust täis ja andis mehele, kes oli tema kannul uuesti lagedale ilmunud. Lõime klaase kokku ja Mardikas läks jälle. Vaatasin mehele otsa ja läksin kööki. Mardikas tegi akna all suitsu.

      „Hakkan vist minema…“ ütlesin ebaledes.

      „Siit ei lähe üle kümne minuti. Võiksid uuest aastast meie graafikusse lülituda, kui sul midagi selle vastu pole. Avalikustasin meie nääripeol sinu isiku. Teised olid nõus ja seda lolli Annat õnneks polnud, kes arvab, et sa tema tekke ja kohvipuru kasutad. Millal sulle paremini sobiks? Ja jäta oma passiandmed.“

      „Kuhu sa lähed?“ ei saanud Mardika mees aru, kui pärast keskööd minema hakkasin.

      „Usaldustelefoni valvesse.“

      Mees ja lapsed jäid mulle elutoa aknalt järele vaatama – kõik, välja arvatud psühholoog Mardikas ise.

      Uusaastakingitusena astus läbi Ell, kes jõi ära enamiku mu kohviliköörist. Mina kuulasin Oldfieldi. Maailm avanes mu ees ning mulle tundus, et olen kõigeks võimeline. „Millest niisugused hetked tulevad?“ küsisin Ellult.

      „Võib-olla keegi parasjagu palvetab sinu eest,“ ütles ta, rikkudes vähemalt selle hetke täielikult. „On sul veel mingit musa?“

      Pudel sai tühjaks ja Ell lahkus.

      Esimese jaanuari hommikul kandsin þurnaali viimase telefonikõne:

      „7.12 TK.“

      TK tähendas tühikõnet – keegi ei räägi.

      Kui poolpimedas vagunis tukkudes

      rongiga väikelinna poole loksusin, kõndis keegi mees läbi vaguni ja küsis valju häälega tikke. Üks pensionär heitis põlglikult: „Pole suitsumees.“

      Kui küsija minuni jõudis, ulatasin vaikides tikud. Mul oli kindel põhjus mitte häält teha – paar pingivahet eespool istus ema töökaaslane. Ta ei jäta emale ütlemata, et nägi mind rongis, vaid helistab otsekohe, kui on rongist maha astunud ja telefonini jõudnud. Aga emaga ma seekord kohtuda ei kavatsenud.

      „Lähme tamburisse suitsetama,“ tegi võõras ettepaneku, tuttavlik ümar nägu pimeduses mefistolikult СКАЧАТЬ