Maailm, mis on hea. 2. osa: 1990–1992. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui kellelegi muule, aga ei tunne teineteist…“ alustas Slavorzky.

      „Nüüd ma tean, mis see on, ja miks ma kõigiga nii sarnane tundun olevat,“ mõtlesin, kuid ütlesin seda vist valjusti, sest Slavorzky lausus:

      „Tead, sa ütlesid NÜÜD MA TEAN, MIS ASI SEE ON just sel hetkel, kui mina öelda tahtsin, et nüüd ma tean, mis see on.“

      Slavorzky vaatas mulle väga lähedalt otsa ja naeris. Naersin igaks juhuks kaasa: „Enda arust ütlesin seda mõttes.“ Ta uuris mind imeliku pilguga ja lisas: „Vaata, nüüd olen mina sinust pool punkti ees.“

      „No mida ma siis ütlesin?“ ei taibanud ma.

      „Kontrollid mind, jah?“

      „Tunni aja pärast tuleb minema hakata.“

      „Jah, tund on julgelt aega.“

      Istusime laua taga ja sõime.

      „Kas kõik on korras? Ega sa millestki närvis ole?“ küsis Slavorzky. „Ühesõnaga, helistad niipea, kui jälle Tartusse jõuad. Või varem.“

      Magasin kogu tee Tallinna ja läksin bussijaamast kohe kunstiinstituuti. Ruumid olid jahedad ja kateedrijuhataja arvas, et esialgu võin riided selga jätta.

      „Tuled homme ka?“ küsis pikk kõhn tudeng, kui tund läbi sai.

      3. peatükk.

      Kelleks saada?

      Instituudi külje all oli putka,

      kus müüdi helikassette – nii ametlikku kaupa kui ka piraattoodangut. Suurema osa moodustasid siiski originaalplaatide ümberlindistused. Ostsin sealt Oldfieldi „Amaroki“ ja läksin onule külla. Onu ilme oli läbitungimatu, kui oma töökohast rääkisin.

      „Sotsialistlik kasvatus paneb inimesed kõige üle nurisema. Enne sõda suhtuti kas või sellesse asja palju heatahtlikumalt. Inimesed on võõrad. Kardetakse võhivõõrale midagi öelda – kuidas ta suhtub? Äkki teatab kuhugi? Miks ta muidu üldse küsib! Ka kõiki suhteid nähakse nii, et seinad peavad vahel olema – mis muidu saab,“ rääkis onu ja mina nuputasin, kuidas see seostub minu eluga.

      „Näiteks sinu töö praegu – üliõpilase ja modelli vahel pole ju piiri, sa võid olla samahästi mõlemad, või siis kord üks, kord teine. Modellina teenid lihtsalt leiba – ja miks mitte? Kes teisiti hindab, on ise rikutud mõttelaadiga. Muuseas, mis sa arvad sellest, et ma oma köögikapid pruuniks värvisin? Ootamatu, jah? Need teevad nüüd köögi alumise osa raskemaks, aga valged nõudekapid ülevalt õhulisemaks.“

      Lombakas korteriperenaine saatis mind poodi ja prügiämbrit välja viima. Poeriiuleid täitsid peamiselt konservid, aga ka värske leib ja sai. Luiskasin, et olen pärit Tartust ja õpin Tallinnas õpetajaks.

      Septembri algul kohtusin tänaval Aarnega. Ta töötas elektrikuna ja kandis mantliga samas toonis halli kaabut. Meid ümbritses tihe vihmasadu. Mind nähes ahmis Aarne õhku.

      „Tule mulle reede õhtul külla!“ kutsus ta ja andis aadressi. Kohtumisest veidi elevil, jäin Roosikrantsi tänava nurgale seisma ja vaatasin korraks ühele vastutulijale otsa. Ka tema silmitses mu nägu, aga ei paistnud mind läbi tiheda saju õieti nägevat. Kolm noorukit vilksatasid kibekiiresti mööda, kuid olin peaaegu sajaprotsendiliselt veendunud, et keskmine oli Vladimir. Roosikrantsi tänav viis otse Pärnu maanteele tema kooli juurde.

      Kui homme samal ajal sinna tagasi minna?

      Läksin reedel hoopis Aarne juurde, kes elas vanematega Nõmmel.

      „Virve elab nüüd Bettoni teise korruse köögis mingi fotograafiga kokku. Mees on budist ja imestas, et Virve nii palju loeb ja maalib. Ega ta nüüd enam väga loegi, on hoopis koduperenaine. Tegeleb transtsendentaalse meditatsiooni ja joogaga.“

      „Oled sinagi muutunud,“ ütlesin Aarnet uurides.

      „See on tõenäoliselt seotud ristimisega – kuulun nüüd „Elu Sõnasse“.“

      Muutusin ettevaatlikuks.

      „Muidu tegelen abielunaiste ülelöömisega,“ ütles Aarne ootamatult ja itsitas. Sain aru, et siirdume põhiteema juurde.

      „Kuidas see su kristliku eetikaga kokku läheb?“ imestasin.

      „Tead, „Elu Sõna“ ei ole tavaline kogudus, seal on need asjad natuke teistmoodi,“ ütles Aarne tähtsalt. „Eetikaga võib-olla kokku ei lähegi. Aga lõbus on! Võtaks isegi naise, aga pole seda parajat leidnud. Küllap on viga minus… Aga siin majas ei saa ju mingeid muudatusi teha,“ osutas ta käega ümbritsevale. „Minul pole siin sõnaõigust. Muide, ma ei kutsunud sind põhjuseta. Vajan nimelt natuke su abi. See puudutab üht abielunaist… Vastutasuks võin sind näiteks mõnda kohvikusse kutsuda ja koogi välja teha.“

      Üheksa paiku saabus Aarne sõber Armand, imeliku naeratusega vibalik, väidetavasti „huvitav inimene“.

      „Millega see sinu „huvitav inimene“ tegeleb?“ küsisin, kui Aarnega välistrepil suitsu tegime.

      „Töötab ajakirjanduses.“ Aarne mainis provintsilehte. Armandi kuuldes ütles: „Ma käisin täna seal.“ Armand elavnes.

      „Mul oli kange tahtmine sellele mehele üks tou ära anda, Marja-Leena abikaasale,“ ütles ta minu poole selgitavalt. „Oleks vaja neutraalset isikut, kes sinna läheks. Kas sina ei tahaks? Meesterahvast ta kahtlustaks. Aga sinuga laseks ta Marja-Leena majast välja. Mis sa arvad, kas sul see temp õnnestuks?“

      Pärast Armandi lahkumist ütles Aarne: „Püüan Tamuri kätte saada. Ta jätab ilmselt nagunii ülikooli pooleli ja ei ütleks teenistusest ära. Ma tean mõnda head otsa.“

      „Aga miks meil Marja-Leenat vaja on?“

      „Küll Armand sind asjasse pühendab. Sulle usaldatakse kontaktisiku roll.“

      Aarne näost oli näha, et peaksin selle üle tänulik olema. Lubasime uuesti kohtuda nädala pärast.

      „Olen mõnevõrra kooner, kuna pole veel palka saanud,“ ütles Aarne nädal hiljem.

      „Minul oli just palgapäev,“ lohutasin teda. „Kohvikusse võime sellegipoolest minna. Räägi parem sellest naisest.“

      „Teise kursuse filoloog. Õpib Pedas. Abiellus väga noorelt. Mitu last. Suure tutvusringkonna ja kirju minevikuga. Praegune mees tahab teda iga hinna eest endistest sõpradest eemal hoida.“

      „Välimus?“

      „Trullakas, tumedate juustega. Väga ilus. Praegu ei joo. Orienteerub erinevates keskkondades väga hästi. Tabab asju enamasti poolelt sõnalt. Mina viisin ta Armandiga kokku. Kui sinna lähed, ära minust juttu tee. Tema lemmikriietus on niinimetatud Lapi nõia rüü, punase- ja valgetriibuline. Kui tal see seljas on, siis sul veab.“

      „Aga kas see pole ikkagi sekkumine teiste inimeste ellu?“

      „Ta on meile vajalik. Me ei saa muidu oma asju käima. Küll Armand räägib nii palju, kui tohib. Tamur on ka mingil määral sellesse pühendatud,“ ütles Aarne. Viimast lauset ma ei uskunud. Vähegi arvessevõetav intellektuaalne tegevus näis mulle Armandi- ja Aarne-suguste nõidade puhul СКАЧАТЬ