Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ sest tegelikult ma Joogat ei vihanud. Aga keegi ei saanud minust aru.

      Jooga ise ka mitte. Ühel päeval tuli ta mind vaatama: temanigi jõudsid kuuldused sellest, et ma päevade kaupa voodis laman ja nutan. Ta seisatas voodi kõrval ja ütles:

      „Üks kahest…“

      Ta lausa istus. Ise väga tõsine: mantlis, ülikonnaga. Ta kas tuli mõnest tähtsast kohast või oli sinna siirdumas. Jooga võttis kaabu peast ja uuris mind tõsiselt nagu arst haiget.

      „Üks kahest – sa oled väga loll või tõepoolest armastad mind. Viimast ma ei usu.“ Ja ta naeris. „Ma lähen ühe professoritütrega kohtuma. Ta on väga ilus. Ja samuti minusse armunud.“

      Seejärel ta tõusis ja läks.

      „Kuidas siis sellest ei ole võimalik aru saada?“ küsisin endalt. Täpselt nagu lugu selle kümne kopikaga. Ja hakkasin jälle nutma.

      Nii möödus aeg. Jooga ei tulnud enam. Säga tegi iga päev häid ja aina paremaid sööke ning kutsus mindki järjekindlalt sööma. Läksin jälle hommikuti kooli ja püüdsin Joogat unustada. Magasin edasi Madise voodis. Vahel öösiti tuli Madis seltskonda otsima, ning kui Siispool oli pruudi juures ja Säga all valves, pidasime pikki jutuajamisi.

      „Sul on ilus keha. Ühelgi Jooga naisel pole nii ilusat keha olnud,“ ütles Madis, kes vahetevahel ikka juhtus mind öösärgis või kombinees nägema.

      Ja mina rõõmustasin: äkki tuleb Jooga siiski veel tagasi!

      Nuputasin ka, mida võis tähendada Madise lause:

      „Joogat tuleb võtta kui paratamatust. Minul ei ole talle mingisugust mõju. Seni, kui sa suudad Joogale midagi pakkuda, huvitad sa teda.“ Et Madisel Joogale mõju ei ole, seda nägin isegi. Madisel polnud kellelegi mingit mõju. Sellepärast ei oleks suhe temaga kõne alla tulnud.

      „See mees siit uksest ei sisene,“ ütles Säga iga päev mitu korda. Kuigi see lause ei olnud otseselt minule suunatud.

      6. peatükk. Vahemäng provintsis

      Füüsikud käisid vähemalt korra paari nädala tagant kodus. Nad tõid sealt igasuguseid häid asju: näiteks Sägale pani ema kaasa suitsusinki ja moosi. Pikk heledapäine Vladimir tõi pirukaid. Madis tuli Tallinnast kõige suurema kotiga, kuigi seal olid vaid igavad poest ostetud toidud.

      Ainult mina ei käinud kodus ja ei toonud kunagi midagi.

      Viimane pikem käik väikelinna ei meelitanud mind sinna kuidagi tagasi. Olime emaga tülli läinud nagu harilikult. Ja nagu viimasel ajal sageli, oli see lõppenud kaklusega.

      Õhtul pärast kojusaabumist

      võttis ema mind vastu sõimuga. Karjuma hakkas ema kuuldes, et mul on plaanis nädalavahetusel Pärnusse sõita. Tegelikult mõtlesin sõita hoopis Tallinna ja kohe järgmisel päeval, aga olin harjunud enam-vähem põhjuseta valetama iga asja kohta, mida tegin. Haukusin emale natuke vastu ja läksin teisele korrusele, saateks ema raevukas sõim. Seal asus mu tuba – kõle, suurte akende ja ebamugava mööbliga isikupäratu paik.

      Kaheksa ajal oli veel rahulik. Lootsin, et saan isegi kööki minna ja kõhu täis süüa. Hakkasin unistama. Muudkui unelesin, kujutades ette, kuidas ema varsti ära sureb ja mulle maja pärandab, mille ma kohe maha müün, et eluksajaks väikelinna tolm jalgadelt pühkida. Aeg läks.

      Olin keskealise leseks jäänud naise ainuke laps. Pealegi tütar. See oleks võinud juhtuda ükskõik kellega – sa oled jõudnud maailmas elada ainult kümme aastat ning ühel õhtul tuleb keegi teatega su isa surmast.

      Taipad, et kogu juba selgena tundunud tulevik on võtnud täiesti uue suuna. Täpselt sama troostitu, nagu raamatutest loetud. Et sinus nähakse tuge allesjäänud vanemale ja tulevast pere toitjat. Tütrelt oodatakse, et ta leiaks mehe, kes välimuselt meenutaks isa, langeks ilma mehekäeta lagunema kippuva maja orjusesse ja teeniks oma naisele ja ämmale raha.

      Kell üheksa ilmus ema uksele ja kukkus jälle sõimama.

      Mõnikord ta mulle järele ei tulnud. Nüüd tuli. Toetusin seljaga vastu ust, mis polnud kuigi hea kaitsevari. Korraks oleks ema justkui loobunud, ent varsti kuulsin jälle samme. Lõpuks pressis ta end ikka tuppa ja lõi mind erilise sissejuhatuseta neliviis korda vastu nägu. Sain tal käest kinni ja andsin vastu – mitte väga kõvasti, pigem hirmutamiseks. Rabelesime tükk aega, kuni tõmbasin küüntega tal käe veriseks. Ema tõmbus korraks tagasi.

      Hoolimata rabelemisest – andsin endast parima – suutis ta mind kümmekond korda täpselt samasse kohta lüüa. Kogu mu nägu tulitas.

      „Vaata, missugune sa välja näed!“ tänitas ema.

      Irvitasin laialt ja ähvardasin ahjuroobiga, et ta lähemale ei tuleks.

      Igal korrusel oli ahi ja rauast roop. Köögis pliidi juures oli pisike roop, aga ülejäänud ahjuroobid olid poolteist meetrit pikad ja rasked.

      Teisel korrusel oli kaks ahju. Kõik olenes sellest, kus toas keegi parasjagu oli ja millist ahju oli viimati köetud. Kui olid hooletu – ja algul olin –, siis leidsid end relvituna ja väga täbaras olukorras.

      Hiljem olin targem ja võtsin alati roobi kaasa.

      Iga kord löömaks ei läinud, aga relv pidi silmanurgast näha olema. Sellest piisas hirmutamiseks.

      Roobi näitamisega oligi vahejuhtum ammendatud.

      Nüüd tuli ema hoopis kummelikompressiga ning käis mul sellega järel. Läksin vaikides eest ära.

      „Klaus ütles, et sa oled nii palju kannatanud! Kas mina ei ole kannatanud?! Sina olevat kaitsetu? Ma tahaksin teada, mida see tähendab? Ise haritud inimene, aga niisugust juttu räägib! Tule sööma!“ karjus ta.

      Ignoreerisin kutset. Järsku ilmus ta mu nina alla viinapitsiga: „See on piiritus. Joo – rahuned maha!“

      Oli näha, et sel õhtul majast välja pääseda ei õnnestu.

      Pool kümme helises telefon.

      „Sulle,“ ütles ema. Võtsin telefonitoru.

      „Magasid või? Oled sellise häälega,“ ütles psühholoog Margaret, kes oli ajalehetoimetuses omainimesena minuga sõprust sobitanud. „Kuule, üks lapsevanem tahab mul siin teada, kas kaugõppesse astumiseks peab juba kuskil töötama ka? Mingit paberit olla vaja.“

      „Ei pea töötama. Kuule, mul on su abi tarvis.“

      „Aitäh! Poleks tõesti olnud vaja sind sellepärast üles ajada.“

      „Ma ei maganudki. Äkki saad siia tulla?“

      „Teed musta huumorit või?“

      Ja ta pani toru ära.

      Päike loojus. Seisin esikuakna all ega mõelnud millelegi.

      Ukse juurde polnud mõtet tormata – ema jõudnuks sinna esimesena.

      „Mis sa nüüd seisad seal?“ küsis ta. Läksin tuppa tagasi. Istusin hiirvaikselt. Kõht oli õudselt tühi. Hakkasin uuesti kotti ümber pakkima. Kui midagi enam teha polnud, võtsin raamatu ja heitsin pikali. Tundus võimatu СКАЧАТЬ