Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

      nentis pikk ja kõhn Säga irooniliselt. Toas käisid alatasa igasugused inimesed, kes suitsetasid palju ja kuulasid muusikat. Kõige jutukam oli neist Arnold Säga, kellel oli väga konkreetne muusikamaitse – tema tahtis enamasti kuulata kas „Generaator M-i“, „Sex Pistolsit“ või muud sellesarnast „keevitamist“.

      „Suuremat perverti kui Jooga on raske leida.“

      Kõnealune isik vaikis ja tegi suitsu, pilk kriminaalromaanis.

      „Niisugust roppust ei olegi, mida Jooga välja ei julge öelda.“ Oletasin, et niiviisi rääkimine käib Säga stiili juurde, mitte et tal oleks nende väidetega tõsi taga. Jooga näost polnud endiselt võimalik midagi välja lugeda. Kesköö paiku läksid teised magama, aga tema luges ikka, laskmata ennast ümbritsevast segada. Toas oli ka viies voodi, kuhu võis heita külaline. Kuigi enamasti magasin Jooga voodis. Kui ärkasin, oli tuba tavaliselt tühi.

      Kui loengutelt tagasi jõudsin, ootas Jooga lifti.

      „Sõidan koju. Toauks on lahti. Kus sina siis olid?“

      Muutusin tujutuks, teadmata, kui kauaks Jooga lahkub. Tundsin end liigsena. Krabanee ei paistnud mu kohalolekule eriti hea pilguga vaatavat. Ta lamas naril ja õppis. Aeg-ajalt astus tuppa Säga ja tegi nalju, millest ma aru ei saanud.

      Õhtul tuli Jooga muidugi tagasi.

      „Vaeseke,“ ütles ta mulle. Vaevlesin tema koikus hambavalu käes, nüüd aga olin hetkega üleval. Mind täitis mingi tähtsa juhtumuse ärev eelaimus. Jooga hakkas kohvi keetma.

      „Sina ka tahad?“ ja ta viskas kapi taha kellegi pintsaku, sest olin öösärgis. „Tuled jood meiega kohvi!“

      Pärast kohvijoomist lesis ta mu kõrval, luges mingit ulmekat või näis niisama unelevat. Ta oli mõistatuslik.

      Tuba oli täis magavate inimeste ühtlast tasast nohinat. Läbi une tajusin Jooga ettevaatlikku kallistust. Reaalsus nihkus lähemale, aga mitte nii palju, et millestki oleks saanud teha järeldusi eelmise õhtu kohta. Magajad jäid teisele poole kappi, kindlustades meile eraldioleku.

      „Ega sa armunud ole?“

      Vastust ootamata torkas ta mulle näpuga põlveõndlasse.

      Õhtul oli Jooga naabritelt maki küsinud. Ma ei mäleta, millal muusika mängimast lakkas. Kuid enne me lugesime. Kell neli olid lõppenud loengud. Püüdsin aastatagusesse ajakirja süvenenud Jooga tähelepanu võita, aga ta ei teinud minust rohkem välja kui kajakatest akna taga; ta ei saanud aru, et tahan suhelda. Vahetasin riided ja ütlesin kõheldes, et lähen raamatukokku. Jooga pani ajakirja käest ja sedastas rahulikult: „Sa tulid ju raamatukogust.“ Rõõmsana, et ta ikkagi suu lahti tegi, unustasin imestada, kust ta seda teab.

      „Mul on vaja saksa keele sõnaraamatut.“

      „Laena naabritelt.“

      „Neil pole. Loen siis niisama.“ Ma ei saanud aru, miks Jooga mu äramineku vastu sõdis, sest ta lappas jälle oma ajakirja ega teinud mind märkamagi. Järsku lendas ajakiri lauale ja Jooga hüppas püsti: „Läheks raamatukokku!“

      Ja tõrjus käega, kui koti järele haarasin:

      „Ära võta kaasa, see on lähedal.“

      Ühikast kõigest saja meetri kaugusel asuvas Leningradi maantee haruraamatukogus käis parajasti remont. Ebamäärases vanuses raamatukoguhoidja kössitas ajakirjariiulite vahel. Jooga kiilus end samuti riiulivahesse. Keskendumisvõimetult uurisin tolmust läppunud õhuga tuba. Jooga küsis sõnastikke. Kui ühiselamusse tagasi jõudsime, tardus ta jälle raamatu taha. Uurisin teda salamisi iga natukese aja tagant, söandamata teda kõnetada ega puudutada. Jooga ei karda teistest erineda – aga võib-olla on ta autistlik ega pane tähelegi, et on mingil kombel iseäralik?

      „Olen sinusse vist armunud,“ pihtisin enne magamaminekut.

      „Mina pole ammu enam kellessegi armunud olnud. Vaeseke! Harjud ära, hakkab meeldima!“

      „Kuidas sulle selline väljaanne Joogast meeldib?“

      küsis helehallis ülikonnas ja lipsuga Jooga, jalas hallid terava ninaga kingad. Talle oli tulnud mõttesse minna kõrtsi, „lihtsalt sööma“. Võtsime suuna „Sädemesse“. Istusime mitu tundi kohvikus, ma näksisin salatit ja jõin paar pitsi konjakit. Tema jõi natuke rohkem ja vaikis kogu aja. Kui me ühikasse tagasi jõudsime, nentis Säga mind nähes: „Total besoffen.“Jalad olidki all nagu vatist, aga Jooga ei paistnud midagi märkavat ja hakkas organiseerima kaost. Vajusin voodisse. Kogu maailm käis mu ümber ringi ja siis hakkas ka hammas valutama. Tuba oli täis muusikat ja varje. Jooga istus voodiservale ja liigutas minu kohal käsi. Tundsin soojust ja hambavalu kadus. Olin äkki palju kainem. Mu pilk langes noorsandile, kes vaatas nõutusest ümmarguse näoga kõike ammuli sui. Joogale oli sülle tekkinud must kass.

      Kass hüppas maha ja Jooga süütas küünla. Küünitasin sealt suitsule tuld võtma. Jooga tahtis mind tagasi hoida, kuid ei jõudnud.

      „See toob kindlasti õnnetust,“ ütles ta.

      Mul läks südame alt külmaks.

      „Kas ma sinu toas ei saaks kohta?“ küsis noormees.

      Säga tulekule eelnesid tavaliselt lohisevad sammud koridoris. Seekord saabus ta hääletult. Tema pikk, kergelt kühmus kuju nõjatus uksepiidale, nagu kukuks ta ilma toeta otsekohe ümber.

      Noormees võttis prillid eest ja hakkas neid taskurätikuga hõõruma.

      „Mina olen Sugulane, võib ka Frankiks kutsuda,“ ütles ta ja sammus, käsi välja sirutatud, Säga juurde.

      „Mina olen maalt ja Joogaga võrreldes korralik inimene,“ võttis Säga pakutud käe vastu, muigas mõrult ja ütles: „Ei, ma ei taha süüa ega juua. Mul on gripp, ja ma ennustan, et varsti teil kõigil. Mul on saatanlikult külm.“

      „Lähen natukeseks ajaks ära,“ ütles Jooga. „Kui viitsid, võid vahepeal Sugulast võrgutada. Talle tuleb see kasuks.“

      Võtsin Frankil kaela ümbert kinni ja suudlesin teda. Ruum oli täis muusikat ja varje. Laua taga, akna külge kinnitatud kõikuva lambi all, istus blond tütarlaps ja sõi kolmeliitrisest purgist näpuga õunamoosi. See ei paistnud kedagi šokeerivat. Mu pea hakkas ringi käima. Kõrvaklappide ja uduse pilguga Frank vaatas põrandat, mis oli uskumatult räpane. Brünett neiu kuulas hajameelselt Ivo-nimelist noormeest, kes oli sama purjus nagu ta isegi.

      „Mis lahti, Merit? Sa pole ennast täna isegi värvinud,“ märkis Ivo.

      „Mina värvin ennast alati, nii et sa vaata parem veel kord,“ ütles brünett, ja tal oli õigus.

      Ukse vahelt vaatas tuppa Säga, kelle ees tundsin end järsku kuidagi kohmetult.

      Õhtul asutas Jooga end välja minema.

      Olin lootnud, et mind võetakse kaasa. „Kui ma mingiks ajaks välja ei ilmu, mine Madise juurde 654,“ instrueeris Jooga.

      „Madise?“

      „Jah. Ma lähen üldiselt naaberühikasse jooma.“

      „Rõve naer vaenlase leeris, ehk kui Jooga juua tahab, siis СКАЧАТЬ