Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

      Paranoiline naabrimutt, kes armastas pajatada õuduslugusid, sosistas mulle ükskord tänaval: „Olen kuulnud, et sinu ema ütles kellelegi, et tema tahab küll veel nii kaua elada, et saaks sinu maha matta!“

      See oli tõesti emalik mõttekäik.

      „Olen nii haige, et ilmselt suren varsti, aga elaksin ma ometi niigi kaua, et saaksin tütre korralikult maha matta!“

      „Mina arvan,“ järeldas naabrivanamutt sellest morbiidsest loogikast, „et ära parem ema tehtud toite söö…“

      Igatahes soovitasid ettevaatlikumad inimesed mul minna Tartusse õppima.

      Mingil ajal jäin magama, kuigi olin kindel, et ei jää. Lootsin, et ema läheb hommikul kell kuus tööle. Kell oli mul käe peal.

      Ärkasin ehmatusega ja valges.

      Kell oli seitse. Õhtused sündmused olid ähmastunud. Mida ärganumaks sain, seda enam hakkasin juurdlema, kas ema on kodus või juba ära läinud. Võib-olla oleksin ukse kinnilangemist siiski kuulnud? Sisehääl püüdis mind hoiatada, et olukord on kriitiline, isegi piiripealne. Vaata peeglisse, kui ei usu, ütles see sisehääl mulle. Ajasin end üles, olles enda arust ettevaatlik ja käratu, ja tõepoolest – vaatasingi peeglisse.

      Lahtise käega löögist olin saanud oma elu kõige sinisema silma. Lükkasin kammiga läbi juuste ja otsisin üles päikeseprillid.

      Järgmisena võtsin ette uurimisretke esimesele korrusele. Libisesin hiirvaikselt trepist alla. Ema mantel rippus nagis. Ilm oli aknast vaadates ilus ja päikesepaisteline; ema võis mantlitagi väljuda. Kikivarvul jõudsin välisukse juurde. Võti oli seespool.

      Olin öösärgis. Põgeneda? Võtsin köögis supipotil kaane pealt ja sõin sealt kulbiga. Heli kuuldes muutusin valvsaks ja vaatasin selja taha.

      Ema seisis uksel, samuti öösärgis.

      „Ma ei ole silmatäitki maganud,“ ütles ta süüdistavalt. „Ega sa kuhugi lähe?“ Pöördusin ümber ja läksin uuesti trepist üles oma tuppa.

      Pidin tegelikult hoopis minema… võib-olla tööle? Võib-olla üheksaks nagu ikka? Ma ei mäletanud enam, kuhu minema pidin. Aga kui ma väljuma asutasin, ütles ema:

      „Ei lähe kuhugi.“

      Ja võttis välisuksel võtmed eest.

      „Ega sinust täna minejat ole. Mina ei lähe töölegi, olen täitsa haige. Ja eks sina oled ka. Haige. Helistad, et ei saa minna. Et oled haige.“

      „Ei helista. Lähen Tartusse.“

      „Siis helistan ise. Sa ei lähe kuhugi.“ Pool üheksa kuulsin teda helistamas: „Kuule, Hilda, ma ei saa täna tööle tulla, tead, ma ei saa seda rääkida… jah, lihtsalt ei suuda praegu rääkida. See on hirmus… Ma ei suuda lihtsalt midagi teha. Tunnen end nii halvasti.“

      Ja jälle mulle rääkima, et olen haige ega lähe kuhugi, vaid mõtlen kodus oma tegude üle. Ta võib koguni ise töö juurde helistada, kui mina seda ei tee. Ma ei öelnud talle, et sellest pole nagunii kasu, sest olen sealt ammu lõpparve saanud.

      Poole kümne ringis läks ta uuesti helistama. Selleks ajaks olin end riidesse pannud. Ta jõudis öelda: „Tere hommikust. Mina olen Triinu ema…“ Siis tormasin telefoni juurde ja katkestasin kõne.

      Ta vaatas üsna närviliselt ja kasvava tigedusega mu poole, aga valis uuesti numbri. Panin käe aparaadi peale. Ootasime mõlemad. Mulle torkas pähe, et ajal, mil ta telefoniga räägib, võiksin proovida majast väljuda. Aga olin võtme oma tuppa jätnud.

      Ta valis ja sai ühenduse. Peaaegu kohe.

      Ta helistas ajalehe vastutavale sekretärile, kes kandis kõigi peale keelt, kus vaja. Mind ta ei sallinud. Kui olin alles tööga alustanud, püüdis vastutav sekretär mind oma käe järgi kasvatada ja rääkis, kui halvad kõik teised toimetuses on. Ta soovitas mul kaugõppesessi ajal Tartus külastada „Edasi“ toimetust ja omandada kogemusi sealselt legendaarselt keeletoimetajalt.

      „Täna ta tööle ei tule, ta on haige,“ kuulsin ema telefoni ütlemas.

      Mind ootas ees päev emaga, kes märatses ja nuttis tükk aega, pidas vahet ja nuttis jälle. Muutus haledaks ja palus andekski. „Sa ei saa ju kuhugi minna, näed ise. Mul on sinust kahju. Niisuguse näoga ei saa mitte keegi välja minna.“

      Kõik oleksid ju näinud, et olen kakelnud.

      Mitte et ma ei oleks teinud katset jõuda telefonini või uksest välja. Aga ema oli kiirem.

      „Miks sa midagi ei söö?“ käias ema. Tegelikult oleks tema pidanud tööle minema, aga tal oli kerge sellest pääseda – lihtsalt helistas, et „ma täna ei tule“.

      Taipasin, et enam ei aita muu kui kavalus, ja kiitsin takka: „Nojah, ei saa tõesti, silm on sinine.“

      Läksin oma tuppa ja hakkasin õiget hetke varitsema. Kui võtmega alla jõudsin, rääkis ema telefoniga. Ukseni jõudsime ühel ajal. Ta jäi paljajalu välisukse juurde seisma. Panin suuri lootusi kivipõrandale: äkki hakkab emal külm.

      Pistsime jooksu mööda alumist korrust, mina ees, otsides akent, kust välja hüpata. Ainult et akna lahtitegemine oleks võtnud aega. Mida polnud. Näis, et meie jooks ei lõpegi. Viimaks jõudsime ringiga jälle välisukseni.

      Ema parastas: „Küll sa oled ikka loll! Mina ei saa aru, mida sa ühest toast teise jooksed. Ja veel missugusena! Vaata, keda sa endast kujutad – oled toas kingadega!“

      Ta keeras välisukse lukust lahti ja tõstis esikus olnud ämbri ukse taha. Üritasin mööda trügida, aga ta lükkas mu kõrvale ja keeras ukse kähku kinni.

      Äkki keegi koputas ja ütles: „Tee lahti!“

      Onu oli ootamatult pealinnast tulnud kõrvalmajas elavat vanaema vaatama. Tavaliselt käis onu nädala lõpul, sest oli muul ajal tööl. Ilmselt ütles vanaema onule, et asjad on kuidagi kahtlased.

      Eelmisel õhtul oli vanaema ukse taga käinud, aga ema ei teinud sellest välja. Kuulsin, kuidas vanaema ka hommikul ukse taga kloppis – ta käis iga päev vaatamas, mida me teeme ja mis uudist. Aga ei midagi.

      Onu ei lahkunud, vaid hüüdis: „Tehke lahti, mina olen!“

      „Ta ei lase mind välja!“ karjusin vastu.

      Ema kohmitses luku kallal, uks avanes ja ma lendasin sellest välja nagu välk. Vanaema karjus oma õuel, naabrid olid kogunenud aedadele… Kogu tänav sai osa sellest, mis meil sünnib.

      Väikese asula kirjutamata reegel on see, et tüli majast väljaviimist peetakse väga häbiväärseks. Mina aga tahtsin alati tüli majast välja viia. Kohe hirmsasti.

      Ringi vaatamata panin ajama. Vaevalt onu emaga pikalt kõneles, sest onule ema eriti ei meeldinud. „Ega ta minu naine ole,“ ütles onu tavaliselt, kui kuulis, kuidas ema teda süüdistab, et ta pärast isa surma meile nii palju abiks ei ole, kui ema tahaks.

      „Isegi mu oma naine ei ole mulle sugulane,“ ütles onu, „mis siis veel vennanaisest rääkida.“ Ema tahtmised olid enamasti nii suured, et neid polekski keegi jaksanud täita.

      Tartusse СКАЧАТЬ