Maailm, mis on hea. 1. osa. Piret Bristol

Чтение книги онлайн.

      „Aga ärge kaotage lootust, olge järjekindel, võib-olla avaneb mingi võimalus.“

      „Helistan siis vahel…“

      „Aitaksin teid tõepoolest, ja kui teil üheks ööks ei ole kuhugi minna, siis seda ehk saaksin korraldada.“

      Toas olid tuled ära kustutatud. Madis ja Vladimir lamasklesid vooditel ning lintmakil mängis Jarre „Concert in Houston & Lyon“.

      7. peatükk. Nemad

      Linnale laskus udu ja jäi mitmeks päevaks.

      Olin haige. Kappidevahelisse prakku ilmus Madise sõbralik nägu, vaatas mu voodi poole – panin silmad kinni – ja kadus.

      „Magab.“

      Hääled muutusid vaiksemaks. Kuulsin Madist sosistamas. Kedagi ega midagi ei olnud näha. Lamp kustus. Mõnikord liikus läbi udu mõni kogu, et sekund hiljem muutuda varjuks, seejärel eimillekski.

      Kuid meie põrand oli puhas. 644 tuhka ja poriseid jalajälgi täis põrand, kus prahi hulgas helkis pudelikilde, peenraha, väikesi naelu ja kirjaklambreid, nägi välja nagu põrgu eeskoda.

      „Tal tuleks siit ühikast võimalikult kiiresti jalga lasta,“ kuulutas tume hääl pahaendeliselt. Keegi räntsatas kõrvalvoodisse, niheles seal ja mähkis end üleni teki sisse, nii et jäi paistma ainult pikk hele juuksekahl, rögises ja ägas. Uksest sisenes järgmine hääl, mis teatas:

      „Vanasti oli nii, et kui haige olid, siis kadus suitsuisu täiesti, aga keppimisega polnud mingeid probleeme, kuigi ise ei jaksanud voodistki tõusta. Nüüd on vastupidi. Sugufunktsioon kaob, aga suitsuisu jääb.“

      „Mine ära, Ronald. Meie toas ei suitsetata.“

      „Mis laatsaret teil siin on? Kas keegi kuskil terve ka on?“

      Imestasin endamisi asjaolu üle, et elan ikka veel toas nr. 654. Olin haigena mitu korda tõusnud, et lahkuda, aga siis ümber mõelnud.

      „Ma ei taha süüa. Isegi kotlettide lõhn ajab mul südame pahaks. Kõik kohad valutavad. Eile öösel olin ühikavalves, hommikuks olin omadega täiesti läbi,“ ohkas Säga kõrvalvoodis ja pööras teise külje.

      „644-s jälle joovad. Nägin raamatukogus Joogat: ülikonnas, mantlis, kaabuga. Tahtis raha laenata, aga ma ei andnud,“vastas Madis.

      „Tabagu teda katk nii lipsuga kui trussikute väel!“ siunas Säga. „Mulle on ta viis rubla võlgu. Ta on siin kõigile kõvasti sitta keeranud, mitte ainult sulle – Triinu või mis su nimi oligi.“

      Olin palavikus – peaaegu 39. Korra või paar astus toast läbi Jooga, kuid olin liiga uimane, et sellest rõõmu tunda, või vastupidi, ta hoiakut analüüsida ja saadud teadmiste käes piinelda. Kuulsin Säga talle ütlemas: „Nägin Mišelli. Pidasime sinu vastu kurja nõu. Kavatseme sulle naise võtta.“

      Säga enese naisevõtust oli rääkinud Madis – kellestki Mariast, kelle nimi vahel ka Jooga jutus oli vilksatanud. „Üksvahe käis Jooga tal väga tihti külas ja väitis hiljem, et on Mariaga vahekorras olnud. Aga Säga suutis selle käimise tookord ära lõpetada,“ rääkis Madis.

      Reedel läksin linna jalutama. Olin veel väga nõrk. Puudelt langesid viimased lehed. Tänavad näisid imelikult lagedad. Linna kohal rippusid rasked pilved. Alles mõne nädala eest õhukesed ja läbipaistvad varjud olid tumedad ja liikumatud. Jõe pruun vesi oli tõusnud kaldaäärsete puude alumiste oksteni. Külmavärinad tulid tagasi, palavik tõusis. Istusin tükk aega telegraafis, et saada sooja. Ma ei olnud sel sügisel veel Tartust emale helistanud.