Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats

Чтение книги онлайн.

      “Jaa, jaa. Võta aga punased tuled liinile ja mine julgelt!”

      Võtsin ma siis punased tuled liinile, see tähendab, et üks vilkuv tuluke asetses otse teise tulukese all, aga mitte kõrval, ja hakkasin tasakesi minema. Vee sügavus muudkui vähenes ja vähenes. Vahepeal oli saabunud öö ja väljas oli pime. Loojuv päike oli asendunud täiskuuga ja kuuvalguse hõbedane peegeldus vees näitas otseteed punaste tulukeste suunas. Vaikuses kostis vaid mootori tasane tuksumine ja pilsipumpade alarmi nõrk vile. Kallas tuli aina lähemale ja lähemale ja tunne kõhus läks aina jahedamaks ja jahedamaks, kuni oligi külm mis külm. Ehk siiski mitte ainult kõhutunne, vaid ka kuuvalguse õhkõrn värelus vees oli see, mis sundis mind tagasi pöörama. Kaart ei näidanud ees muud kui kive ja ju seal need kivid ikka olidki. Hästi ettevaatlikult ja täpselt tuldud teed mööda tagasi sinna, kus juba pikemat aega kõlkunud olime.

      “Laev, kes soovis minna Pasleppa, Eesti piirivalve kutsub!”

      “Kuuldel.”

      “Nii. No kuidas teil seal siis läheb ka?”

      “ Siiani hästi.”

      “Kas läksite nende punaste tulukeste suunas?”

      “Jah, läksin.”

      “Ja kuidas oli?”

      “Ei julgenud edasi minna ja pöörasin otsa tagasi.”

      “Vot õige, just seda ma sulle tahtsingi öelda, et ärge te jumala eest punaste tulede suunas edasi minge, seal on kivid!”

      Tegime kõne Paslepa sadamavahile ja küsisime, kas nemad ei oskaks sadamasse sisse juhatada. Võisid juhatada küll, nad nägid meie tulesid ja tulevad kohe meile paadiga (presidendi luksuskaatriga) vastu. Kuna me kogu selle aja olime edukalt veepinnal püsinud, siis tekkis mõte, et ehk me ei upugi, ehk polegi see asi nii hull. Vett tuli küll pidevalt sisse, aga pilsipumbad lõid selle kohe ka välja, nii et see oli üks pidev ja katkematu protsess ja veetase paadis sees oli ilusti stabiliseerunud. Paslepa meestele meeldis isegi paremini meie uus idee, et ehk eskordivad nad meid turvalisuse mõttes hoopis Haapsallu. Südaöösel Haapsallu saabunud, paigutasime paadi hästi madalasse vette, et sel kuhugi enam vajuda poleks, ja järgmine päev tõi ka selguse: vasakpoolsel propelleril oli üks laba lihtviisil ära lennanud. Ilma et miskit ette oleks jäänud või millelegi otsa oleks sõitnud. Valuviga? Ei tea, võib-olla! Veealune palk? Kõik võib olla. Igatahes kümne järgneva meresõiduaasta jooksul pole midagi sarnast ette tulnud. Ptüi-ptüi-ptüi ja kolm korda vastu puud ka veel lisaks.

      Aga Mayday-kutsung ei pea ilmtingimata näitama ohtu iseendale. Teinekord võib juhtuda ka nii, et sõidad näiteks Pärnust Haapsalu suunas ja aasta on umbes 2000 ning ligi kahe tunni jooksul kuulad raadiost, kuidas keegi “Sarnita”-nimeline Soome väikelaev karjub eetrisse ahastavalt “Mayday!” ja kutsub Haapsalu piirivalvet appi. Haapsalule lähedale jõudes saatsin vastukutse “Jenny kutsub Sarnitat” ning küsisin, kas abi jõudis kohale. Selgus, et “Sarnita” oli juba kaks tundi madalikul kinni, naised ja lapsed pardal paanikas, aga keegi polnud appi läinud. Mis seal siis ikka, küsisin “Sarnita” koordinaate ja teatasin, et abi on teel. Selleks ajaks, kui “Sarnitani” jõudsin, oli sinnapoole lõpuks suundunud ka tilluke piirivalvekaater. Soomlaste ligi 15 meetri pikkune mootorpurjekas oli jooksnud madalikule Vormsist põhja pool ja sellele käis lahtine meri peale, tehes olukorra mitte just ohtlikuks, kuid ebamugavaks. Kusjuures lähedale tulla ja inimesi evakueerima hakata ei saanud, sest vesi oli alla meetri. Valmistusin juba vendriga allatuult pukseerimisotsa saatma, kui jõudiski kohale piirivalve. Tillukesest kaatrist oli nii palju abi, et oma madala süvisega pääses ta ilusti “Sarnita” poordi. Kuna tol ajal Eesti piirivalve keeli suurt ei rääkinud, siis sai “Jennyst” päästetööde staap, kust koordineerisin raadio kaudu tegevust. Piirivalve asus “Sarnitat” lahti tõmbama, aga jõudu jäi napiks. Siis viis piirivalvekaater minu pukseerimisotsa soomlasteni ja manitsesin tütar Kärti, kelle abikäed tekil otstega mässasid, et ta hoolikalt oma käsi ja jalgu jälgiks ning tõmbamise ajaks varju poeks. Õigetpidi tõmmata ei õnnestunud, mistõttu tõmbasin tagurpidi, riskides sellega, et mõni “Sarnitalt” lahti pääsev metallosa mulle esiklaasi lendab. Aga “Sarnita” oli kinni mis kinni! Siis tekitasime aheliku: mina tõmbasin piirivalvet ja piirivalve tõmbas “Sarnitat”. Sellisel muinasjutulisel moel pääses raske alus lõpuks liikuma. Vigastusi polnud ja laev suutis omal jõul liikuda, seega polnud rahvast evakueerida tarvis ja piirivalveeskordi saatel jõudiski “Sarnita” turvaliselt Haapsallu. Hiljem on soomlasest kapten kuuldavasti käinud mind korra viskipudeliga otsimas, aga sinna see jäigi.

      EESTI LIPP LAEVAAHTRIS

      Paljudele lugejatele tuleb ehk tänapäevalgi üllatusena, et Eesti lipp ei lehvi mitte ainult Pika Hermanni tornis, Kadrioru lossi fassaadil, oma kinnistul ja koduõuel, vaid ka laevaahtris. Laevadel on nimelt õigus, aga ka kohustus kanda Eesti lippu. Nii pisike kalapaat, uhke purjekas kui ka suur reisilaev kannavad Eesti lippu ning seda reguleerib laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seadus (LLLRS).

      Olgu kohe öeldud, et erinevalt muu maailma reeglitest käsitleb see seadus peamiselt laevaomanike kohustusi. Ainsaks õiguseks jääb õigus kanda Eesti lippu, kusjuures arusaamatuks jäävad asjaolud, milleks lippu kantakse ja mida see lipp siis õieti annab. Rahvusvahelises praktikas käsitletakse seevastu laeva selle riigi territooriumina, mille lipu all laev sõidab. Juba nõukogude ajal liikusid jutud, kuidas vene meremehed hüppasid sadamates välisriigi lippu kandvale laevale, palusid seal poliitilist varjupaika ja saidki selle. Väidetavalt onUSAlippu kandvas laevas sündinu automaatseltUSAkodanik, rääkimata rahvusvahelisest tavast, kus laevakaptenil on sisuliselt notari- ja perekonnaseisuameti õigused – ta võib registreerida sünde ja vormistada abielusid, kusjuures selline abielu võib kesta koguni kauem kui laevareis ise.

      EESTI LIPP JA MAKSUSOODUSTUSED

      Poolpidusena sündinud seadus (lllrs) sattus otsekohe vastuollu juba kehtiva meresõiduohutuse seadusega ja tekitas Eestisse kaks registrit: väikelaevaregistri ja laevaregistri. Viidates seaduste omavahelisele vastuolule, sundisid veeteede ameti ametnikud üle 12 meetri pikkuseid väikelaevu kas laevaregistrisse või siis välisriigi lipu alla. Seda põhjendati asjaoluga, et laevaregistrisse kantud väikelaev (huvi- ja lõbusõidulaev) saab kompensatsiooniks vastavalt kehtivale käibemaksuseadusele (kms) käibemaksuvabastuse. Asjaolu, et laevaregister polnud veel loodudki ning võib-olla väikelaevnik sooviks riigile siiki käibemaksu maksta ja väikelaevaregistrisse pääseda, ei lugenud toona midagi. Ja tõepoolest, laevad on mingitel salapärastel põhjustel olnud alati käibemaksuvabad, vist seetõttu, et nad on väga kallid. Eestis kehtinud käibemaksuseaduse 1993. aasta redaktsioon sätestas, et laev pole kaup, mistõttu seda ei saanudki käibemaksuga maksustada. Alles kms-i hilisem, 2001. aasta redaktsioon muutis ka laeva kaubaks, mis sellegipoolest oli ja teatud juhtudel on ka praegu vabastatud käibemaksust.

      Kogu maailmas kehtib praktika, et laevu registreeritakse selle maa lipu alla, mis paremaid tingimusi pakub. Sõltumata laeva ja tema omaniku tegelikust asukohast, rahvuslikust kuuluvusest, kodakondsusest jne. Millegipärast konkureerivad riigid omavahel: kes oma lipu alla rohkem laevu saab.

      Laeva laevaregistrisse kandmine toimub samal ajal, kui kohtunik laeva kinnistab, ning on sama vaevarikas protseduur kui kinnistu kinnistamine, kuid annab laevaomanikule võimaluse koormata oma laeva sarnaselt kinnistuga laenudega ning seada laenuandja kasuks hüpoteeke.

      Mingist hetkest alates hakkas aga kohtute juures peetav laevaregister isegi toimima ning lubatud käibemaksusoodustus tasus registreerimisvaeva ja võimaldas teha julgemaid investeeringuid üha suurematesse laevadesse. Seevastu väikelaevaregister kiratses raha- või arvutioskuse puudumisel veeteede ameti ruudulises vihikus nii kaua, kuni see siirdati autoregistrikeskuse СКАЧАТЬ