Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Maha monteeritud kaardiplotterit inspektor siiski kunagi uurima ei asunud, niisamuti nagu ta ei tundnud kordagi huvi ülal kirjeldatud sisenemisprotseduuri ja laeva hetkeasukoha vastu. Laeva trümmis võinuks olla ei tea mida, Padrek uuris hoolega komakohti ja mis seal salata, tema hoolas silm avastas nii mõnegi raamatupidaja trükivea.

      Vaid korra ja läbi lillede mainis Padrek ühe vestluse käigus, et laeva näol võib olla tegu ebaseaduslikult tolliterritooriumile toimetatud kaubaga. Kuid niipea, kui teatasin, et tolliseadustiku kohaselt tuleb salakaup tolli poolt hõivata ja hävitada ning laeva hõivamist ja hävitamist sooviks lisaks minule jälgida kogu Eesti rahvas, jäeti ebaseadusliku kauba teema kohe kõrvale.

      RIIGIKOGU APSAKAS

      Nelja kuu pärast oli mul selge, et Rehe juhitav asutus jooksutab mind niisama. Vahepeal oli ka selgunud, kuhu nad sihivad. Nimelt oli käibemaksuseadus ühtäkki maksustanud ettevõtluses kasutatavad huvi- ja lõbusõidulaevad käibemaksuga. Seda ilma eelhoiatuse ja majandusliku põhjuseta, sest selline maksustamine kehtestati kõigest üheks aastaks.

      Eraviisilistes vestlustes riigikogulastega selgus, et toimunud on apsakas, mis aasta jooksul ära parandati. Kuid kuna minu ja mu saatusekaaslaste laevad olid Eestisse sisenenud just selle apsaka ajal, siis oli tolliametil, millest kinni võtta.

      Otsustasin seepeale kasutada ettevõtja elementaarset õigust, mis on ka tolliseadustikus kenasti kirjas – juhul, kui mingi asja teeloleku vältel on toimunud äkiline seadusemuudatus ja asjale on ootamatult kehtestatud mingid maksud, siis tuleb need maksud maksta või viia oma asi tolliterritooriumilt välja.

      Tegin tolliametile ettepaneku: olen aru saanud, et minult oodatakse käibemaksu tasumist. Lubatagu mul siis seda teha!

      Vastust tuli oodata kaks kuud ja see oli eitav! Kusjuures ei tohtinud maksta ega ka lahkuda. Vaatamata sellele, et vahepeal laekus mulle rahandusministeeriumi seisukoht, et enne 1. aprilli 2003 Eesti laevaregistrisse kinnistatud laev võib (esimest korda) siseneda Eestisse mis tahes põhjusel ega pea maksma mingeid makse.

      “Jenny” lahkus Eestist!

      REHE HAARAB TELEFONITORU

      Asi olekski jäänud nii, kuid kuu aja pärast astus Eesti Euroopa Liitu.

      Euroopas kehtib väikelaevadele käibemaksunõue, kuid kuna laeva ei saa sundida importida lipuriiki (import on soovitusliku iseloomuga, st vabatahtlik), siis peab igal Euroopa Liidu kodanikul, kes juhib Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandvat laeva, olema pardal tunnistus käibemaksu tasumise või sellest vabastamise kohta.

      Tõin nüüd laeva tagasi Eestisse ja deklareerisin mitte lihtsalt sisenemise, vaid impordi seoses ebamäärase staatusega ja üleminekuga Euroopa Liitu.

      Aga oh häda, käibemaksuseadus oli taas muutunud. Uus maksumäär oli 0 protsenti. Toll aktsepteeris rahumeeli 0-protsendilise maksumääraga kaubadeklaratsiooni, kuid 0-protsendilist käibemaksu on ju võimatu maksta. Järelikult on võimatu saada maksedokumenti, mis tõestaks käibemaksu tasumist. Järelikult tuli taas peadirektori poole pöörduda.

      Sedapuhku oli ka rohkem põhjust: Eestisse oli tulemas visiidile Inglise hierarhias tasemelt neljas inimene lordmeer. Briti saatkonnaga oli kokkulepe, et “Jenny” toob ta koos kaas konnaga Helsingist Tallinna. Loomulikult ei soovinud keegi, et Soome toll “Jenny” kui Euroopa Liidu liikmesriigi lippu kandva laeva koos lordmeeri ja Inglise saatkonnaga pardal arestib ainuüksi seetõttu, et puudub paber 0-protsendilise käibemaksu tasumise kohta.

      Teema oli nii tõsine, et esimest korda poole aasta jooksul soostus Aivar Rehe koguni telefonile vastama. Imekähku sündis pikk ja segane otsus, mille sisu võttis lühidalt kokku maksuameti jurist Maret Ambur oma meilis – kui tasun “vabatahtlikult” 18-protsendilise käibemaksu, siis on kogu teema ammendatud.

      18-protsendilise maksu deklaratsiooni täitmine ja selle alusel käibemaksu tasumine ei lõpetanud aga inkvisitsiooni. Kuna toll ihkas kättemaksu, siis ta ei aktsepteerinud deklaratsiooni. Selle asemel produtseeriti päev pärast rahasaamist uue kuupäeva ja numbriga deklaratsioon, millele märgiti aastavanune aktsepteerimiskuupäev.

      Lordmeeri vastuvõtmise tuhinas ei märganud ma seda tempu ja niipea, kui kõrged külalised olid lahkunud, esitas tolliamet mulle aastapikkuse ja kopsaka intressinõude. Ehkki tolli produtseeritud deklaratsioonil puudus minupoolse deklarandi allkiri, valetas Rehe rahumeeli kohtunikule, et ma olla ise ja vabatahtlikult esitanud selle aastavanuse kuupäevaga dokumendi, mistõttu ta ei saa aru, mida ma õieti tahan.

      SURMA MÕISTA MITTE, ARMU ANDA!

      Kui selline lause satub Euroopa kohtuniku kätte, siis tehakse igal juhul otsus inimese, mitte ametniku kasuks – surma mõista mitte, armu anda! Mitte aga Eestis. Eestis peab riigi apsakad ja seadusandlusalased inimkatsetused kinni maksma kodanik-maksumaksja.

      Kuidas saada aru sellest, et Eesti tollipiiril tolliülesannetes piirivalvuri jagatav dokument, millele on kantud kolme lõviga vapp ja kirjutatud pealkirjaks “Eesti Vabariigi Tolliamet. Huvi- ja lõbusõidulaeva tollideklaratsioon” ei olegi ei laevatollideklaratsioon ega ka tollideklaratsioon, ehkki vastav määrus ütleb, et selle deklaratsiooniga deklareeritakse nii laeva ennast, laeva seadmeid, varustust, meeskonna isiklikke asju jne?

      Toll esineb tapva argumendiga, et tegu pole tollideklaratsiooniga, sest seal ei ole märgitud ju laeva hinda! Aga huvitav, kes selles süüdi peaks olema, et seal hinnalahtrit pole, ja kas tollispetsialistid siis ei osalenudki vastava määruse ettevalmistamises?

      Valitsuse määrus ütleb, et selle deklaratsiooni teise koopia esitab piirivalve tollile. Aga kui ei esita, kes siis süüdi on? Loomulikult kodanik, kes muutub siis automaatselt salakaubavedajaks.

      KUIDAS OLEKS PIDANUD TOIMIMA?

      Toll soovinuks, et Eesti laevaomanik aimaks Eestisse sisenedes iseseisvalt, et tema laev on rohkem kaup kui laev, ja esitaks nõutava lõbusõidulaeva-deklaratsiooni asemel hoopis kaubadeklaratsiooni.

      Teiseks soovis toll, et vaatamata sellele, et maks on kehtestatud vaid aastaks, peaksid kõik selle õnnetu aasta vältel Eestisse sisenenud laevad olema Eestisse imporditud, mis annaks aluse neilt käibemaksu nõuda.

      Ja kolmandaks on selge, et Euroopa Liidu tingimustes ei saa koondamiste, st töökohtade kaotamise hirmus olla juttugi tolli ja piirivalve vahelisest koostööst. Arvaku Eesti valitsus oma määrustega mis tahes, tolliformaalsuste teostaja oleks pidanud sadamas olema igal juhul toll ja mitte piirivalve.

      Kusjuures Aivar Rehe ei tea vist tänapäevani, et Lehtmasse toll lihtsalt ei tule. Ei tule praegu ega ole kunagi tulnud, sest Lehtma allub Pärnu tollipunktile ja see ei tee mingeid toiminguid Tallinna juriidilistele isikutele kuuluvale laevale või kaubale, mistõttu ainus ja seaduslik sisenemisviis on ikkagi esialgne sisenemine lõbusõidulaeva tollideklaratsiooni alusel, millega muutub laeva omanik aga automaatselt salakaubavedajaks.

      Kohtuotsuse järgi oli mul õigus! Mul polnud mingit kohustust laeva Eestisse importida. Samas mul siiski polnud õigus! Ma oleksin pidanud kogenuma ja harituma inimesena õpetama piirivalvurit, kuidas ta peab toimima, mida ta peab minult küsima, ning lisaks kõikide dokumentide, sh ostuarvete esitamisele oleksin pidanud ütlema parooli, mis kõlab nii: “Minu laev on kaup.” Kuna ma seda ei teinud, siis osutusin kauba ebaseaduslikuks maaletoojaks ehk maakeeli salakaubavedajaks.

      Euroopa Liit, mille liikmesriik oleme, põhineb aga Rooma õigusel, mis ütleb, et seadust peab täitma, kuid seadust ei pea tundma. See tähendab omakorda seda, et mitte kodanik ei pea ametnikku õpetama, et mida too peab tegema, vaid hoopis vastupidi СКАЧАТЬ