Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kogu tema kogutud informatsioon vrakkidest Eesti vetes ehk nn vrakiregister on tema isiklik omand, unustades sealjuures täiesti meremuuseumi, kelle palgal ta oli ja kelle nime ta kasutas mitmesuguste toetusrahade, aparatuuri jms saamiseks ning kelle uurimislaevaga ta sõitis. Siit moraal, et igasuguse info kogumine ühe inimese kätte on mitmeti ohtlik: esiteks võib selle inimesega midagi juhtuda, teiseks võib see inimene asuda seda informatsiooni niivõrd omaks pidama, et ei raatsi loovutada isegi seda terakest, mis puudutab teiste elu ja julgeolekut, ja kolmandaks ka seetõttu, et varem või hiljem leiab see inimene, et tema tööd ei ole piisavalt väärtustatud, ning arvab seetõttu, et tal on õigus selle töö vilju omastada. Mässi pani imestama, et “igaüks, kel tahtmist, saab sukelduda, uurida merepõhjas olevaid vrakke”, unustades, et teisi sõnu öeldes on tegu kodanike põhiseadusliku õigusega. Võib-olla ei olnudki Peeter Olesk ise selle naljaka määruse koostaja? Harrastussukeldujate, eriti muusiku ja surfari Paap Kõlari pihta kõlasid Mässi süüdistused:

      “Seal, kus on äri ja raha, ei saa mingit juttu olla teadusest ja kultuuripärandi kaitsest. Kahju on sellest, et mingi grupp inimesi teeb ajaloost endale äri- ja sissetulekuallika.”

      Mäss väitis, et harrastussukeldujad toovad vee alt välja unikaalseid esemeid ning pakuvad neid müügiks. Kusjuures antikvaarsete esemete turuhindu paistis meremuuseumi teadur liigagi hästi tundvat…

      Eestis on veealune elu suhteliselt igav: kivid, liiv ja muda. Nähtavus on vilets, vesi on külm, kalaliigid kahe käe sõrmedel üles loetletavad. Ohtrad laevavrakid on ehk ainsad võimalikud turismiobjektid.

      Me võime küll minna Euroopasse sukeldujateta, kuid me ei tohi unustada, et ka seal sukeldutakse!

      Paadiga Euroopasse minekul on iga riigi sukeldumiskohad, aga ka lihtsalt veealune kalastamine paadisõitu igati rikastav ja vaheldust pakkuv kogemus.

      Kurtsin kogu seda piirivalve ja meremuuseumi lugu kord sundimatus vestluses tolleaegsele piirivalveameti peadirektorile, viitseadmiral Tarmo Kõutsile, kus kinnitasin, et harrastussukeldujad vaid vaatlevad, nad ei too midagi sealt vee alt välja.

      “Loomulikult tuleb sealt kõik välja tuua!” viipas Kõuts oma töökabineti kaminasimsile…

      MAYDAY

      Mayday, Mayday, Mayday! See on appihüüd, mida kõik meresõitjad tõsiselt pelgavad. Täpselt samamoodi kui sos-signaali kolm lühikest-kolm pikka-kolm lühikest piiksu. Päästke meie hinged!

      Mida tähendab Mayday?

      Ütlen siinkohal kohe alguses ära, et minu senise meresõidukogemuse juures on seda kutsungit vaid korra vaja läinud, ja seda öeldes sülitan kohe ka üle vasaku õla ja koputan kolm korda vastu puud.

      Situatsioon ise saabub aga tihtipeale üsna ootamatult. Näiteks võib olla väljas harva esinev imeilus Eestimaa suvi, merel peegelsile vesi, millele olematu tuul otsekui ämblikuvõrku üritab peale joonistada, ja taamal loojuv päike. Paat lendab sahinal 22-sõlmese kiirusega Voosi kurgu suunas Läänemaal, sügavust on piisavalt, nähtavus hea, ees on puhas ja selge vesi… Korraga kostis pakpoordist üks krõps ja miskit hakkas vööris taguma, otsekui löödaks kaikaga vastu paadikeret. Kõik võdises ja värises kohutavast vibratsioonist. Mootorid kohe seisma ja asja lähemalt uurima! Lähemal uurimisel selgus, et mootorid töötasid ilusti, aga kui vasakpoolsel mootoril käik sisse lülitada, siis oli aeglasel käigul lihtsalt tunda midagi imelikku, aga kiiremal käigul tekkis tagumist meenutav vibratsioon, mis kõlakojaefekti kasutades kandus kummalisel kombel vööri. Parempoolse mootoriga oli kõik korras ja käiku sai anda probleemivabalt. Ega’s siis midagi, tuli ühe mootoriga edasi Haapsaluni minna. Aga ei läinud kuigi kaua aega, kui pilsialarmid hakkasid üksteise järel tööle. Vesi tuli paati sisse ja pilsipumbad olid asunud seda vett välja pumpama. Asi muutus üha tõsisemaks. Mootoriruumi ahtriosas oli ca 30 cm vett ja seda tuli pidevalt juurde. Kusjuures juurde tuli vett sellisest kohast, mida sulgeda ei saanud – vibreeriv propellerivõll oli löönud võllitoega paadipõhja prao ja sealt seda vett immitseski. Ega’s midagi, ämbrid kätte ja käsipump samuti tööle ja vett välja viskama. Veidi aja pärast selgus selle töö täielik mõttetus. Vesi ei vähenenud, seda tuli aina juurde. Meeskonnaliikmetele anti korraldus tõmmata selga päästeülikonnad ja – vestid ning pakkida kõik väärtuslikud isiklikud asjad veekindlatesse kottidesse. Meil tuleb võib-olla alus maha jätta! Samas oli mõistlik kasutada viimsetki võimalust paat lähimasse sadamasse või randa juhtida, nii kaua, kuni ta veel veepinnal püsib. Lähim sadam oli aga presidendi suveresidents Paslepas, kusjuures lähimat randa polnud ja ümberringi olid vaid kivid. Paslepas oli ju ennegi käidud, sissesõit ei tohtinud olla probleem, kui leiaks vaid need esimesed sissesõidupoid, mis kanalit tähistavad. Kaardil neid paraku polnud ja väljas oli vahepeal läinud parasjagu hämaraks, mistõttu poisid näha polnud. Ei palja silmaga ega binokliga. Ega’s midagi. Raadiokõne Eesti piirivalvele. Piirivalve kuulas mure ära ja palus jääda ootele. Vahepeal oli õnnestunud leida ka presidendi kantselei telefoninumber, veenda Paslepa suveresidendi turvasid ja leppida sadamaga kokku sissesõidu osas. Paslepa sadam lubas jääda ootele. Mõne aja pärast vastas Eesti piirivalve ja küsis üle, et mis see mure õieti oli. Vastasin, et paati tuli vett sisse ja tõenäoliselt me veepinnal kaua ei püsi, mistõttu tahtsime siseneda Pasleppa. Kas piirivalve ei saaks raadio teel juhatust anda, kuidas esimesed poid üles leida? Järgnes pikk diskussioon teemal, kas sinna Pasleppa iga surelik ikka võib siseneda või mitte. Väljusin vestlusest võitjana, olles piirivalvele selgeks teinud, et presidendi luba sisenemiseks oli olemas.

      “Oodake!”

      Muudkui kõlkusime siis seal ja ootasime, vett tuli aina sisse ja aeg-ajalt loopisime seda ämbritega välja. Meeskond oli selga tõmmanud neopreenist ülikonnad ehk kalipsod, mis peaksid keha jahedas vees soojana hoidma, ja meeskonnaliige Kärt Siilats oli veekindlasse kilekotti pakkinud oma kõige kallima vara: naelkingad. Passid, autojuhiload, krediitkaardid, raha ja muu mittevajalik kraam vedeles niisama lahtiselt laual. Mõne aja pärast kostiski raadiost kaua oodatud kutsung: “Laev, mis asub Paslepa lähistel ja kutsus Eesti piirivalvet! Eesti piirivalve kutsub! Vastuvõtt.”

      Vastasin, et oleme kuuldel.

      “No nii, mis teil seal siis on? Ahhaa, tahate minna Pasleppa? Nojah! See on ju seal Vormsi lähedal, kas pole? Ei ole hullu midagi! Mina kutsun teid praegu siit Hiiumaalt, Hiiumaa kordonist. Mina istun siin valves. See on teile kõige lähem kordon. Ma katsun teid siis nüüd sinna sisse juhatada. Ega ma tõtt öelda pole ise seal Paslepas kunagi käinud, räägitakse, et on ilus, aga kohe vaatame, mis seal siis on. Kuidas muidu olukord, kas kõik on kontrolli all?”

      Vastasin: “Jah, kõik on seni veel kontrolli all, aga kardan, et mitte kauaks, mistõttu oleksin väga tänulik, kui mind Paslepa esimeste poideni juhatataks, edasi oskan ise minna.”

      “Noh, vaatame siis, mis teil seal on. See on siis seal teisel pool Vormsit. Sinna on siit Hiiumaalt päris pikk maa. Saaremaalt oleks tegelikult veelgi pikem maa. Aga mina olen praegu Hiiumaal. Olen jah siin Hiiumaal, aga tegelikult ma muidugi Hiiumaa mees ei ole. Ma olen tegelikult hoopis Saaremaa mees. Hiiumaal lihtsalt tööülesannete täitmisel, kui nii võib öelda. Siin Hiiumaal on muidugi kõik hoopis teistmoodi kui Saaremaal. Mitte et oleks hullem! Seda kindlasti ei, aga lihtsalt kõik on teine… Saaremaal on ikka hoopis teistmoodi see elu! Mitte et ta kuidagi parem ega halvem oleks, vaid lihtsalt teistsugune… Eks ma varsti loodan ikka sinna Saaremaale tagasi pääseda, palju pole enam jäänud, lihtsalt mõnda aega pean veel siin Hiiumaal olema…”

      “Kuule, meil on siin tegelikult ju peaaegu et väikese Maydayga tegemist. Mis oleks, kui prooviks nüüd sinna Pasleppa pääseda,” pistsin ärevalt vahele.

      “Ah Pasleppa?” kostis ilmselgelt pettunud hääl vastuseks. “No see peaks ju olema üsna lihtne! Kas sa enda ees kaldal neid punaseid tulukesi näed?”

      “Näen.”

СКАЧАТЬ