Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats

Чтение книги онлайн.

      Mõõgakandja abikaasalt tulid vöörikajutist teated, et olukord on väga hull ning nad vajavad meditsiinilist abi. Tallinnani oli jäänud kümmekond meremiili ehk alla poole tunni, helistasin kiirabisse ja palusin neid Piritale.

      Pirital ootas meid tubli töötajaskond, kes kohale rutanud ajakirjanike suureks pettumuseks laeva tugevas tuules kinni püüdis ja kai külge sidus. Televisioon sai oma kaadrid siiski kätte, kui mõõgakandja kanderaamil dramaatiliselt kiirabibussi kanti. Järgmisel päeval olid suursaadiku residentsis toimunud õhtusöögil aga kõik nagu üks mees kohal ja hea tervise juures. Tuul paisus koos joodud jookide hulgaga tormiks ja laine lausa neljameetriseks. Siiski olnud kõik vaprad ja Neptunit trotsinud!

      Lordmeeri kiituseks kõlasid toostid, oli ta ju laeva koos oma kaaskonnaga turvaliselt Tallinnasse juhtinud.

      Mõni kuu hiljem sünnitas Daria priske ja terve poisslapse, kellest saab suurena kindlasti üks tubli meremees!

      PAADIGA LÄTTI

      Läti tundub meresõitjale esmapilgul täiesti mõttetu sihtkoht olevat. Pole neil ju seal saari ega midagi. Samas, kui arvestada Läti lähedust Pärnule ja Kuressaarele, rääkimata Ruhnust, võib asjal siiski ka jumet olla.

      Pärnust tulles on esimene asjalikum sadam ning ühtlasi ka piiripunkt Salatsi (Salacgriva) oma. Seda pisikest sadamat koos oma kalurimiljööga tasub kindlasti külastada just oma läheduse tõttu Eestile. Hoopis tõsisem ettevõtmine on aga Riiga minek. Daugava jõe suudmesse navigeerimine ei tohiks erilisi raskusi valmistada ning jõge mööda edasiliikumine samuti mitte. Riias on hulgaliselt väikesadamaid ja viimasel ajal tekib neid üha juurde. Üks mõnus, vist mingite bandiitide omanduses olev jahtklubi toimis aastaid tagasi kohas, mis on Swedbanki hoone vahetus naabruses. Ka Radissoni hotelli ees olevasse basseini on võimalik ennast sättida, kuigi igasugune paatide valve seal küll puudub. Kõige mõistlikum ja turvalisem on siirduda vanalinna pool jõge asuvasse Andrejosta sadamasse, mis on piisavalt suur, praktiliselt südalinnas, valvatud ning kus on võimalik isegi välibasseinis lõõgastuda. Sadam ise näeb piisavalt arhailine ja eksootiline välja, ometigi toimivad kõik teenused laitmatult ja vastuvõtt on väga sõbralik. Ega lätlast ei tasu alahinnata, ühelt poolt võiks ju arvata, et neil väikelaevandus täiesti puudub, aga veidi ringi vaadanuna võib kohata palju uhkemaid laevu kui meil Eestis.

      Lätlase teed on imelikud. Ei ole mingit raskust ühtäkki avastada, et need kohad maailmas, mille külastamise üle hirmus uhke oled, on lätlased juba ammu paadiga läbinud.

      Lätlane elab oma elu täiel rinnal, talle meeldib seda mitte ainult nautida, vaid ka välja näidata. Nii saabuski enne mereleminekut paadi kõrvale kõigepealt kaks kaubikut, millest hakati paati toitu laadima. Need tänapäeva veesõidukid mahutavad ikka uskumatult palju! Ja kannavad ka, sest mõne aja pärast saabus merele minev seltskond. Mikrobussiga, mis ei kandnudki kirja Latvija. Veeliin vajus veelgi sügavamale vette. Siis saabus lätlane ise, kes oli õigupoolest hoopis vene keelt kõnelev kodanik. Tegelikult saabus kõigepealt kohale tume džiip turvameestega, siis must luksussedaan, mille numbrimärkidel olid tähed vip, ja seejärel teine džiip. Sõiduautost väljus pisike mehike, kes oligi siis see vip ja kes ise otse loomulikult paati ei juhtinud. Toidumoona järgi otsustades nädalasele kruiisile siirduv seltskond pöördus siiski pärast paaritunnist ringitiirutamist rõõmsana sadamasse tagasi.

      Üks väga arvestatav sihtkoht Lätis on nende kuurortlinn Jurmala. Sinna tasub minna siis, kui käimas n-ö üleliiduline laulufestival “Novaja volna”. Selleks ajaks tuleb Jurmalasse vanu häid aegu meenutama suur karvaste ja suleliste seltskond Moskvast ja Peterburist ning Jurmala tänavad täituvad Maybachide, Bentleyde, Rollside ja Ferraridega.

      Jurmala asub Lielupe jõe ja Riia lahe vahelisel maaribal. Lielupe suue on siiski nii madal, et sealt kaudu ei tasu kohalikke olusid tundmata ja täiendavat infot küsimata sisenema hakata. Turvalisem ja eksootilisem on tulla Daugava ning Daugavat ja Lielupet ühendava kanali kaudu, mis on ühtlasi ka piisavalt sügav. Välja arvatud üks koht, kus tuleb hoida endise kalurikolhoosi kaidele võimalikult lähedale, st võimalikult paremale.

      Jurmalas on kolm põhilist jahtklubi, neist üks on väga suletud loomuga. Tegelikult on jahtklubisid rohkemgi, aga need asetsevad teisel pool suhteliselt madalat raudteesilda ja sinna igaüks oma laeva kõrguse tõttu ei pääse.

      Kui Riias Swedbanki läheduses asuv endine jahtklubi meenutab Helsingi jahtklubisid, siis üks jahtklubi Jurmala moodi on näiteks 3 meetri pikkune, ise tehtud ujuvkai ning pontoonidele asetatud, merekonteinerist ümber tehtud baar. Jurmala jahtklubid on hästi turvatud ja turvamehi sebib tõepoolest igal sammul, takistamaks nii lubatud kui ka mittelubatud külaliste sissepääsu.

      Jurmalas võib näha seismas nii väikeseid kui ka tõeliselt suuri paate, kusjuures viimaste loendamisel ei saa päris kindel olla, kas Eesti saab punktivõidu või jääb hoopis kaotajaks. Üheks populaarsemaks veesõidukiks näib siiski olevat Bayliner 245 ja tüüpiline elu sellel paadil näeb välja järgmine. Õhtu saabudes vuras ette autojuhiga Jaguar, millest astus välja kahe neiu seltsis paadiomanik. Konteinerist tormas kohale baarmen kandikuga, millel šampus, klaasid ja viinamarjad. Öö jooksul kostis paadist korduvaid härrasmehelikke lubadusi: “Nataša, see paat on nüüd sinu! See on sulle kingitus meie suure armastuse märgiks.”

      Hommikul paadiomanik siiski taastas oma ujuvvahendi omandiõiguse, Jaguar viis naiskülalised minema ja kapten tatsas rahulolevalt, valge hommikumantel seljas ja kaptenimüts peas, sadamas ringi, konteinerist serveeriti kohvi. Keskpäeva paiku saabus ka paadiomaniku pere koos sõprade ja töökaaslastega. Üsna tähelepanuväärne on, et oma autojuhti kohtles kapten võõraste ees kui koera: “Seisa! Tule siia! Mis sa vahid? Kas ma ütlesin, et tule siia? Mis sul seal käes on? Viska kohe ära! Käi minema!”

      Seda üllatavam, et eestlaste paatidele lähenes vahepeal ennast tutvustanud Vasja (nimi muudetud): “Kop-kop. Ma väga vabandan. Kas ma tohin segada? Ma väga vabandan. Meie siin veidi… Ma väga vabandan. Kas ma tohin korraks sisse astuda? Oi, ma tänan. Ma tõepoolest väga vabandan. Kas mu abikaasa tohib ka korraks tulla, ta on endine Miss Latvija. Oi, ma tänan ja väga vabandan.”

      Selle peale saabus kohale kaaskond, millest ei puudunud ka Vasja sekretärist presindaja. Sekretäril oli käes valik nii Kroonika tüüpi kui ka värvilisi äriajakirju, kus olid Vasjast ja tema äridest avaldatud klantspiltide juurde asetatud kollased märkmeribad. Ühes ajakirjas ilutses ülikonnastatud ja lipsustatud Vasja koguni esikaanel: tühi laevarool käes, vaade kaugusesse. Vasja äritegevusala jäi sealjuures üsna segaseks. Kohe alguses asus külaline vabandama oma tagasihoidliku paadi pärast. Ikka sellesama paadi pärast, mis öö jooksul juba korduvalt ära kingitud sai. Kavas olla kohe-kohe uus ja suurem osta. Kui jutt läks selle peale, et tähtis pole mitte paadi suurus, vaid meremehelik mõtlemine ja vastav СКАЧАТЬ