Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ unustasin ma oma viimases kirjas mainida, et see oli Patrick, kes mulle masturbeerimisest rääkis. Ja ilmselt unustasin sulle rääkida ka sellest, kui tihti ma seda nüüd teen, see tähendab, väga tihti. Mulle ei meeldi pilte vaadata. Ma lihtsalt sulgen silmad ja unistan mõnest naisest, keda ma ei tunne. Ja ma püüan mitte häbi tunda. Seda tehes ei mõtle ma mitte kunagi Samile. Mitte kunagi. See on minu jaoks väga oluline, sest ma olin nii õnnelik, kui ta ütles „tšaalilikult”, sest see oli juba natuke nagu meie omavaheline nali.

      Ühel õhtul tundsin ma nii suurt süüd, et lubasin Jumalale, et ma seda enam mitte kunagi ei tee. Siis hakkasin kasutama tekke, aga tekid tegid haiget, siis hakkasin kasutama patju, aga ka padjad tegi haiget, nii et pöördusin tavapraktika juurde tagasi. Mind ei kasvatatud eriti usklikus vaimus, sest minu vanemad käisid katoliku koolis, aga ma tõesti usun Jumalat. Ma lihtsalt ei ole Jumalale kunagi nime andnud, kui sa mõistad, mida ma silmas pean. Ma loodan, et ma pole Teda kõige selle juures alt vedanud.

      Muide, mu isal oligi selle poisi vanematega tõsine jutuajamine. Poisi ema oli väga, väga vihane ja karjus oma poja peale. Poisi isa ei öelnud sõnagi. Ja mu isa ei läinud nendega liiga isiklikuks. Ta ei öelnud neile, et nad on oma poja kasvatamisel „kehva tööd” teinud.

      Isa jaoks oli oluline, et nad aitaksid oma poega tema tütrest eemal hoida. Kui sellega oli korras, jättis ta nad oma pere asju klaarima ja tuli koju, et enda omaga tegeleda. Või vähemalt nii ta arvas.

      Ma küsisin isalt, et kas sellel poisil olid kodus probleemid. Et kas tema meelest poiss sai kodus peksa. Ta käskis mul oma asjadega tegeleda. Sest ta ei teadnud vastust ja poleks iial sellist asja küsinud ja ta ei arvanud, et see oleks üldse oluline.

      „Charlie, kõigil ei ole oma kurba lugu ja kui ka oleks, poleks see mingi vabandus.”

      See oli kõik, mis ta ütles. Ja siis me hakkasime telekat vaatama.

      Õde on mu peale ikka veel vihane, aga isa ütleb, et ma käitusin õigesti. Ma loodan, et tal on õigus, aga vahel on raske selles nii kindel olla.

ArmastusegaCharlie

       28. oktoober 1991

       Kallis sõber!

      Anna andeks, et ma pole sulle paar nädalat kirjutanud, aga ma olen püüdnud elust „osa võtta”, nagu Bill ütles. Kummaline, aga vahel, kui ma loen mõnd raamatut, on mul tunne, nagu ma oleksin ise mõni inimene sellest raamatust. Või kui ma kirjutan kirju, veedan järgmised paar päeva mõeldes selle peale, mida ma neid kirjutades olen aru saanud. Ma ei tea, kas see on hea või halb. Igatahes, ma püüan elust osa võtta.

      Muide, see raamat, mille Bill mulle andis, on J. M. Barrie „Peeter Paan”. Ma tean, mida sa mõtled. Peeter Paani koomiks kõigi oma kadunud poistega. Raamat ise on tegelikult palju parem. See on ühest poisist, kes lihtsalt keeldub suureks kasvamast ja kui Wendy suureks kasvab, tunneb ta end reedetuna. Või vähemalt nii mõistsin seda mina. Ma arvan, et Bill andis mulle selle raamatu, et saaksin mingisuguse õppetunni.

      Hea uudis on see, et ma lugesin raamatu läbi ja selle fantastilise sisu tõttu ei saanud ma teeselda, et raamatus olen mina. Niimoodi saan ma elust osa võtta ja siiski samal ajal lugeda.

      Seoses elust osavõtmisega püüan ma nüüd käia ka nendel üritustel, mida meie koolis korraldatakse. Selleks, et liituda mõne klubi või millegi seesugusega, on juba liiga hilja, aga ma üritan siiski käia seal, kus võima- lik. Nagu näiteks vilistlaste jalgpallimatš ja tantsuõhtu, mis siis, et mul pole tüdrukut.

      Ma ei usu, et tuleksin vaatama vilistlaste jalgpallimatši pärast seda, kui olen siit jalga lasknud, aga ette kujutada on seda päris lõbus. Ma leidsin Patricku ja Sami nende tavaliselt kohalt tribüünil ja tegin, nagu ma poleks neid terve aasta näinud, kuigi olin neid näinud veel samal päeval, lõunapausi ajal, kui mina sõin apelsini ja nemad tegid suitsu.

      „Patrick, kas see oled sina? Ja Sam… sellest on nii palju aega möödas. Kes mängu juhib? Issand, ülikool on tõeline katsumus. Mu professor andis mulle selleks nädalavahetuseks kakskümmend seitse raamatut läbi lugeda ja mu tüdruk tahab, et aitaksin tal teisipäevase protestimiitingu jaoks loosungeid maalida. Et igasugused ametipulgad saaksid aru, et meil on tõsi taga. Isa on oma golfilöökide harjutamisega hõivatud ja emal on käed-jalad tennist täis. Me peaksime jälle kokku saama. Jääksin kauemaks, aga pean oma õe tema emotsiooniteraapiast peale võtma. Ta teeb tõelisi edusamme. Oli tore teid näha.”

      Ja siis ma kõndisin minema. Läksin alla kioski juurde ja ostsin kolm karpi nacho'sid ja dieetkoola Samile. Kui ma tagasi läksin, istusin maha ja andsin Patrickule ja Samile nende nacho'd ja Samile tema dieetkoola. Ja Sam naeratas. See on Samist kena, et ta ei arva, et ma olen segane, et asju ette kujutan. Patrick samuti mitte, kuid tema oli liiga ametis mängu jälgimise ja Bradi, selle ründaja, ergutamisega.

      Sam ütles mulle mängu ajal, et nad lähevad pärast ühe sõbra poole peole. Ta küsis, kas ma ei tahaks ka kaasa tulla ja ma ütlesin, et tahan, sest ma polnud kunagi varem peol käinud. Küll aga olin näinud ühte pidu oma kodus.

      Mu vanemad läksid Ohiosse ühe kauge sugulase matustele või pulma. Ma ei mäleta enam, millise. Ja nad jätsid mu venna kodu eest vastutama. Ta oli siis kuusteist. Mu vend kasutas kohe võimalust ja korraldas suure peo õlle ja kõige muuga. Mul kästi oma toas püsida, aga see oli päris hea, sest seal hoidsid kõik oma üleriideid ja oli väga lõbus uurida kõiki neid asju, mida nad oma taskutes hoidsid. Iga kümne minuti järel tuigerdas mõni purjus poiss või tüdruk mu tuppa, et näha, kas nad saaksid seal ameleda või midagi. Nad nägid mind ja läksid minema. Tähendab, välja arvatud üks paar.

      See paar, kelle kohta mulle hiljem räägiti, et nad olid väga populaarsed ja väga armunud, küsis mult, et ega mul pole midagi selle vastu, kui nad seda tuba kasutaksid. Ma ütlesin neile, et mu õde ja vend käskisid mul seal püsida, ja nad küsisid, kas tohivad sellegipoolest seda tuba kasutada, mis sest, et ma seal sees olen. Ma vastasin, et ma ei näe põhjust, miks mitte, ja nad sulgesid ukse ja hakkasid suudlema. Väga kirglikult. Mõne hetke pärast ronis poisi käsi mööda tüdruku pluusi ülespoole ja tüdruk hakkas protesteerima.

      „Dave, lõpeta…”

      „Mis on?”

      „See väike poiss on siin.”

      „Sellest pole midagi.”

      Ja poiss jätkas tüdruku pluusi ülesrullimist ja kui palju too ka tal lõpetada ei palunud, poiss jätkas. Mõne minuti pärast lakkas tüdruk protesteerimast ja poiss tõmbas tal pluusi seljast ja tüdruk jäi valge pitsilise rinnahoidja väele. Selleks hetkeks ma tõesti enam ei teadnud, mida teha. Varsti võttis poiss ka tüdruku rinnahoidja ära ja hakkas tema rindu suudlema. Siis pani ta käe tüdrukule püksi ja tüdruk hakkas oigama. Ma arvan, et nad mõlemad olid väga purjus. Poiss hakkas tüdrukul pükse jalast tirima, aga tüdruk hakkas kõvasti nutma ja siis haaras poiss hoopis enda pükste järele. Ta tiris omal püksid ja trussikud põlvini alla.

      „Palun. Dave. Ei.”

      Aga poiss rääkis talle maheda häälega, kui ilus ta on ja muud sellist, ja ta võttis poisi peenise oma käte vahele ja hakkas seda hõõruma. Ma tahaksin, et oskaksin seda kuidagi kenamini kirjeldada, kasutamata selliseid sõnu nagu peenis, aga nii see täpselt oli.

      Mõne minuti pärast surus poiss tüdruku pea allapoole ja tüdruk hakkas poisi peenist suudlema. Ta nuttis ikka veel. Lõpuks ta lakkas nutmast, sest poiss surus oma peenise talle suhu ja ma arvan, et selles asendis pole eriti võimalik nutta. Sealtmaalt ei suutnud ma enam edasi vaadata, ses mul hakkas СКАЧАТЬ