Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Võtame näiteks tüdrukud. Nad jäljendavad oma emasid ja ajakirju ja kõike muud, et teada, kuidas poistega käituda.”

      Ma mõtlesin emadele ja ajakirjadele ja kõigele muule ja see tegi mind närviliseks, eriti kui see võis hõlmata ka televisiooni.

      „Ma tahan öelda, et see pole nii nagu filmides, kus tüdrukutele meeldivad sitapead või midagi sellist. Asi pole nii lihtne. Neile lihtsalt meeldib keegi, kes annab neile otstarbe.”

      „Otstarbe?”

      „Just. Saad aru? Tüdrukutele meeldib, kui poiss on nende jaoks väljakutse. See annab neile justkui vormi, mille sisse oma tegudega sobituda. Võtame näiteks ühe tavalise ema. Mida teeks üks ema, kui ta ei saaks sinu pärast muretseda ja panna sind oma tuba koristama? Ja mis saaks sinust ilma tema sekeldamise ja sundimiseta? Igaühele on ema vaja. Ja ema teab seda. Ja see annab emale tunde, et tal on otstarve. Mõistad?”

      „Jah,” vastasin, kuigi ma ei mõistnud. Aga sain siiski piisavalt aru, et öelda „jah” ja seejuures mitte valetada.

      „Asi on selles, et mõned tüdrukud tõesti usuvad, et nad suudavad poisse muuta. Ja huvitav on see, et kui nad siis suudavadki seda teha, tüdinevad nad ära. Neil pole enam väljakutset. Sa pead andma tüdrukutele aega mõelda välja uusi mooduseid, kuidas asju teha, muud midagi. Mõned neist arvavad selle kohe ära. Mõned hiljem. Mõned mitte kunagi. Ma ei muretseks selle pärast liiga palju.”

      Aga mina vist siiski muretseks. Olen muretsenud sellest hetkest peale, kui ta seda mulle rääkis. Ma vaatan, kuidas inimesed koridoris üksteisel käest kinni hoiavad, ja püüan aru saada, kuidas see kõik toimib. Koolidiskol istun ma eemal, toksin kinganinaga põrandat ja mõtlen, mitu paari seal tantsib „nende laulu” järgi. Ma vaatan koolis tüdrukuid, kes kannavad oma poiste jakke, ja mõtlen omandi mõtte üle. Ja ma küsin endalt, kas keegi on ka tõeliselt õnnelik. Ma loodan, et on. Ma tõesti loodan.

      Bill nägi, kuidas ma inimesi vaatan, ja küsis pärast tundi, mida ma seejuures mõtlesin, ja ma rääkisin talle. Ta kuulas, noogutas ja tegi „toetavaid” häälitsusi. Kui ma lõpetasin, manas ta näole „tõsise jutuajamise” ilme.

      „Charlie, kas sa mõtled alati nii palju?”

      „Kas see on halb?” Tahtsin lihtsalt, et keegi räägiks mulle tõtt.

      „Mitte ilmtingimata. Lihtsalt, vahetevahel kasutavad inimesed mõtlemist elust kõrvale hoidmiseks.”

      „Kas see on halb?”

      „Jah.”

      „Mulle tundub, et ma siiski võtan elust osa. Kas sulle ei tundu?”

      „Hästi, aga kas sa tantsid nendel diskodel?”

      „Ma ei ole eriti hea tantsija.”

      „Kas sa kohtamas käid?”

      „Mul ei ole autot ja isegi kui oleks, ei saaks ma sõita, sest olen veel viisteist, ja üldse, ma pole kohanud sellist tüdrukut, kes mulle meeldiks, kui ehk Sam välja arvata, aga tema jaoks olen ma liiga noor ja ta peaks siis alati ise autoroolis istuma, aga minu meelest poleks see päris aus.”

      Bill muigas ja jätkas küsimuste esitamist. Pikkamööda jõudis ta „koduste probleemideni”. Ja ma rääkisin talle, kuidas poiss, kes teeb mu õele miksitud kassette, teda lõi, sest õde keelas mul sellest rääkida ainult emale ja isale, nii et ma arvasin, et võin rääkida Billile. Kui olin talle ära rääkinud, muutus tema nägu väga tõsiseks ja ta ütles mulle midagi, mida ma ei unusta ei selle semestri ega elu lõpuni.

      „Charlie, me võtame vastu vaid selle armastuse, mida me enda arvates väärime.”

      Ma lihtsalt seisin seal, vaikides. Bill patsutas mu õlga ja andis mulle uue raamatu lugeda. Ta ütles mulle, et kõik saab korda.

      Tavaliselt lähen ma koolist koju jala, sest siis on mul tunne, et olen selle ära teeninud. Pean silmas seda, et tahan ükskord oma lastele rääkida, et käisin jala koolis, nii nagu mu vanavanemad „vanal heal ajal”. Arvestades, et ma pole kunagi ühelgi kohtingul käinud, on imelik, et ma üldse selliseid plaane teen, aga küllap nii need asjad käivadki. Tavaliselt võtab jalaminek bussiga sõitmise asemel umbes ühe lisatunni, aga see on seda väärt, kui ilm on nii ilus ja värske, nii nagu täna oli.

      Kui ma lõpuks koju jõudsin, istus mu õde toolil. Minu ema ja isa seisid tema vastas. Ja ma teadsin kohe, et Bill oli koju helistanud ja neile kõik ära rääkinud. Ja ma tundsin end kohutavalt. See kõik oli minu süü.

      Mu õde nuttis. Minu ema oli väga, väga vaikne. Minu isa oli ainus, kes rääkis. Ta ütles, et mu õde ei tohi enam kunagi kohtuda selle poisiga, kes teda lõi, ja et ta kavatseb veel samal õhtul poisi vanematega rääkida. Siis ütles mu õde, et see kõik oli tema süü, et ta ise ässitas teda, aga mu isa ütles, et see pole mingi vabandus.

      „Aga ma armastan teda!” Ma polnud kunagi varem näinud oma õde niimoodi nutmas.

      „Ei, sa ei armasta.”

      „Ma vihkan sind!”

      „Ei vihka.” Mu isa võib mõnikord väga rahulik olla.

      „Ta on minu jaoks kõik.”

      „Ära seda enam mitte kunagi mitte kellegi kohta ütle. Isegi mitte minu kohta.” See oli mu ema.

      Minu ema valib oma lahinguid hoolega ja ühte asja ma võin sulle oma perekonna kohta öelda. Kui mu ema juba midagi ütleb, saab ta alati oma tahtmise. Ja seekord ei olnud mingi erand. Mu õde lõpetas kohe nutmise.

      Pärast seda andis mu isa õe laubale ühe haruldase musi. Siis läks ta välja ja sõitis oma Oldsmobile’iga minema. Ma oletasin, et ta läks poisi vanematega rääkima. Ja mul oli neist väga kahju. Poisi vanematest, ma mõtlen. Sest mu isa ei kaota ühtegi lahingut. Ta lihtsalt ei kaota.

      Mu ema läks kööki õe lemmiktoitu valmistama ja mu õde vaatas mulle otsa.

      „Ma vihkan sind.”

      Minule ütles ta seda teisiti kui enne isale. Minu puhul ta tõesti mõtles seda. Päriselt.

      „Ma armastan sind,” oli kõik, mida ma öelda suutsin.

      „Sa oled värdjas, saad aru? Sa oled alati värdjas olnud. Kõik ütlevad seda. Kõik on seda alati öelnud.”

      „Ma püüan mitte olla.”

      Siis pöörasin ma ringi ja läksin oma tuppa ja panin ukse kinni ja panin pea padja alla ja lasin vaikusel asjad oma kohale asetada.

      Muide, ilmselt sind huvitab mu isa. Et kas ta lõi meid, kui me lapsed olime või kas ta lööb meid ikka veel? Ma arvan, et see võib sind huvitada, sest see huvitas Billi, kui olin talle rääkinud sellest poisist ja oma õest. Kui see sind peaks huvitama, siis vastus on ei. Ta ei löönud kunagi mu õde ega venda. Ja ainus kord, kui ta mind lõi, oli siis, kui ma tädi Heleni nutma ajasin. Ja kui me olime kõik maha rahunenud, laskus ta minu ette põlvili ja ütles, et tema kasuisa lõi teda kogu aeg ja et ülikoolis, kui mu ema mu vanemat venda ootas, otsustas isa, et ta ei löö oma lapsi kunagi. Ja ta tundis end kohutavalt kehvasti, et oli seda teinud. Ja tal oli väga kahju. Ja ta lubas, et ei löö mind enam kunagi. Ja ega ta ei ole löönud ka.

      Ta võib lihtsalt vahel range olla.

ArmastusegaCharlie

СКАЧАТЬ