Müürililleks olemise iseärasused. Stephen Chbosky

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda tüdrukut, jätsid nad järgi. Mu õel oli väga häbi, aga mitte nii häbi kui sellel tüdrukul. Poiss paistis endaga rahulolev. Ta ei öelnud suurt midagi. Kui nad olid toast lahkunud, pöördus mu õde minu poole.

      „Kas nad teadsid, et sa siin oled?”

      „Jah. Nad küsisid, kas nad tohivad seda tuba kasutada.”

      „Miks sa neil lõpetada ei käskinud?”

      „Ma ei teadnud, mida nad teevad.”

      „Pervert sihuke,” oli viimane asi, mida mu õde ütles, enne kui ta toast välja läks, kauss kartulikrõpsudega ikka veel käes.

      Ma rääkisin sellest Samile ja Patrickule ja nad jäid mõlemad väga vaikseks. Sam ütles, et ta oli Dave’iga mõnda aega käinud, enne kui ta enda jaoks punkmuusika avastas, ja Patrick ütles, et oli sellest peost kuulnud. See ei üllatanud mind, sest sellest sai omamoodi legend. Vähemalt nii on mulle räägitud, kui olen mõnedele poistele maininud, kes mu vanem vend on.

      Kui politsei kohale jõudis, leiti mu vend katusel magamas. Keegi ei tea, kuidas ta sinna sai. Mu õde ameles pesuruumis ühe abituriendiga. Tema ise oli siis kümnendas klassis. Paljud lapsevanemad käisid meie maja juures oma lastel järel ja paljud tüdrukud nutsid ja oksendasid. Enamik poisse oli selleks ajaks juba laiali jooksnud. Mu vend sattus korralikku jamasse ja minu õega pidasid mu vanemad „tõsise jutuajamise” halbade mõjude teemal. Ja sellega asi lõppes.

      Poiss nimega Dave on nüüd abiturient. Ta mängib jalgpallimeeskonnas. Ta on püüdja. Ma vaatasin mängu lõppu, kuidas Dave püüdis Bradi söödu. See viis meie kooli võidule. Ja inimesed tribüünidel hullusid, sest meie võitsime. Aga mina suutsin mõelda vaid sellest peost. Ma mõtlesin sellele endamisi ja siis pöördusin Sami poole.

      „Ta vägistas ta ära, jah?”

      Sam vaid noogutas. Raske öelda, kas ta oli kurb või teadis ta lihtsalt palju rohkem kui mina.

      „Me peaksime sellest kellelegi rääkima, kas pole?”

      Seekord raputas Sam pead. Siis rääkis ta kõigest, mida peaks läbi tegema selleks, et seda tõestada, eriti kuna see poiss ja see tüdruk on siiani populaarsed ja armunud.

      Järgmisel päeval, vilistlaste ballil, nägin ma neid tantsimas. Dave’i ja tema tüdrukut. Ja ma sain tõeliselt vihaseks. Mind hirmutas, kui vihaseks ma sain. Ma mõtlesin, et lähen Dave’i juurde ja teen talle tõsiselt haiget, nii nagu ma võib-olla oleksin pidanud tegema Seanile. Ja ma oleksingi läinud, aga Sam nägi mind ja pani oma käe mulle õlale, nii nagu ta seda ikka teeb. Ta rahustas mu maha ja nüüd on mul selle üle hea meel, sest ma arvan, et oleksin Dave’i pekstes veelgi vihasemaks saa- nud ja tema tüdruk oleks mind peatada üritanud, sest ta armastab teda. Ja ma arvan, et see oleks mind veel vihasemaks ajanud.

      Nii et ma otsustasin teha paremuselt järgmist asja ja lasin Dave’i autol kummid tühjaks. Sam teadis, milline ta auto on.

      Ma ei tea, kas ma kunagi suudan kirjeldada seda tunnet, mida ma reede õhtul pärast vilistlaste jalgpallimatši tundsin, võin vaid öelda, et see oli väga soe tunne. Sam ja Patrick viisid mu sel õhtul peole ja ma istusin Sami pikapis nende keskel. Sam armastab oma pikapit, ma arvan, et see meenutab talle tema isa. See eriline tunne tekkis, kui Sam palus Patrickul ühe raadiojaama üles otsida. Patrick sattus kogu aeg reklaamidele. Ja veel reklaamidele. Ja ühele väga halvale armastuslaulule, kus oli sõna „baby” sees. Ja siis veel reklaame. Ja lõpuks leidis ta ühe tõeliselt hea laulu ühest poisist ja me kõik jäime kuulama.

      Sam lõi sõrmedega roolirattal rütmi kaasa. Patrick hoidis oma kätt autoaknast väljas ja tegi õhus laineid. Ja mina lihtsalt istusin nende vahel. Kui laul lõppes, ütlesin ma midagi.

      „Mul on lõpmatuse tunne.”

      Ja Patrick ja Sam vaatasid mind, nagu ma oleksin öelnud midagi nii head, mida nad kunagi varem kuulnud pole. Sest see laul oli tõesti väga hea ja me kõik kuulasime seda keskendunult. Viis minutit elust oli kulutatud täiuslikult ja me tundsime end noorte ja õnnelikena. Ma ostsin endale selle plaadi ja ma võiksin sulle öelda, mis laul see oli, aga see pole enam see, kui sa ei sõida parasjagu oma elu esimesele peole ega istu pikapis kahe väga toreda inimese vahel, kui väljas hakkab vihma sadama.

      Me jõudsime majja, kus pidu peeti, ja Patrick koputas uksele salakoputust. Seda koputust on raske ilma kuul- mata kirjeldada. Ust paotati natuke ja nähtavale ilmus kräsupäine poisinägu.

      „Patrick, tuntud kui Patty, aga ka kui Mittekuidagi.”

      „Bob.”

      Uks avanes ja vanad sõbrad embasid üksteist. Siis kallistasid ka Sam ja Bob. Ja siis ütles Sam.

      „See on meie sõber Charlie.”

      Ja sa ei usu seda. Bob kallistas ka mind! Kui me oma riideid nagisse riputasime, ütles Sam mulle, et Bobi on „küpsetatud nagu mingit kuradi kooki”. Ma lihtsalt pidin seda tsiteerima, vaatamata selles lauses esinevale vandesõnale.

      Pidu peeti maja keldrikorrusel. Ruum oli suitsust paks ja kõik olid palju vanemad. Seal oli kaks tüdrukut, kes näitasid teineteisele oma tätoveeringuid ja nabarõngaid. Abituriendid, arvatavasti.

      Üks poiss, kelle nimi oli Fritz, perekonnanime ma ei mäleta, sõi palju Twinkies’eid. Fritzi pruut rääkis talle naisõiguslusest ja Fritz ütles muudkui: „Ma tean, kullake.”

      Sam ja Patrick hakkasid suitsu tegema. Bob läks üles kööki, kui uksekell helises. Kui ta alla tagasi tuli, tõi ta kõigile Milwaukee’s Besti õlut ja kaks uut külalist. Maggie, kellel oli vaja minna tualetti. Ja Bradi, meie kooli jalgpallimeeskonna ründaja. Päriselt!

      Ma ei tea, miks see mind nii elevile ajas, aga ma arvan, et kui sa näed kedagi kooli peal või mänguväljakul, on hea teada, et see isik on ka päriselt olemas.

      Kõik olid minuga väga sõbralikud ja tahtsid minust kõike teada. Arvatavasti sellepärast, et ma olin kõige noorem ja nad ei tahtnud, et ma end kuidagi kohatuna tunneksin, eriti siis, kui olin öelnud, et ma ei taha õlut. Ükskord kaheteistkümneselt ma jõin koos vennaga õlut ja see lihtsalt ei meeldinud mulle. Nii lihtne see minu puhul ongi.

      Minult küsiti muuhulgas, et mitmendas klassis ma käin ja kelleks ma saada tahan.

      „Ma käin kümnendas klassis ja ma ei tea veel.”

      Vaatasin enda ümber ringi ja nägin, et Sam ja Patrick olid koos Bradiga ruumist lahkunud. Siis pakkus Bob süüa.

      „Kas sa šokolaadikooki tahad?”

      „Jah, aitäh.”

      Olin tegelikult väga näljane, sest tavaliselt viisid Sam ja Patrick mind pärast jalgpallimängu Big Boy’sse sööma ja ma olin vist sellega juba harjuda jõudnud. Sõin šokolaadikooki, mis oli natuke imeliku maitsega, aga oli ikkagi šokolaadikook, mis tähendab, et see maitses mulle. Aga see ei olnud tavaline šokolaadikook. Kuna sa oled vanem, siis küllap aimad, mis šokolaadikook see oli.

      Poole tunni pärast hakkas ruum laiali hajuma. Rääkisin ühega neist nabarõngaga tüdrukutest ja näis, nagu oleks ta filmis. Ma pilgutasin silmi ja vaatasin enda ümber ringi ja muusika oli raske nagu vesi.

      Sam tuli alla tagasi ja kui ta mind nägi, ütles ta Bobile:

      „Milles, kuradi päralt, on sinu probleem?”

      „Ole СКАЧАТЬ